Telefon heliseb, helistajaks on meie idakaldal paiknev personalijuht.
„Helen, tervist. On sul hetk aega?“
Tegelikult ei ole, aga leian selle aja.
„Meil on probleeme,“ jätkab naine. „Texases on hetkel immigratsiooniseadusi puudutavate küsimustega kehvasti. Meie presidendi poolt ametisse valitud inimestel on lubatud oma suva järgi otsustada, kellel nad lasevad jääda ja kellel mitte. Umbes seitsekümmend protsenti taotlustest on sel suvel tagasi lükatud ja hetkel on juristid kohtus, et saada ametlik säte selle kohta, et hakata rohkem viisasid välja andma.“
„Mis siis nüüd edasi saab? Peab lihtsalt ootama või midagi muud ajama?“ olen sekundiga mures. Oleks nad varem mulle sellest rääkinud, oleksin mingi tagavaraplaani välja mõelnud. Praeguseks on jäänud vaid kolm kuud ja teades seda, kui aeglaselt hetkel võimul oleva valitsuse tõttu asjad liiguvad, hakkab mul vaikselt vesi ahju tilkuma.
Personalijuht ohkab: „Proovime Margaretiga midagi välja mõelda. Ta arvab, et kui me ehk septembri lõpus paberid sisse anname, on rohkem lootust. Järgmisel nädalal peaks kohtunik ära otsustama, mis edasi saab. Aga ära muretse, küll kõik saab korda! Hoian sind kursis, aga vaatame siiski korraks su paberid veel üle. Kui vähegi võimalik, äkki saad välja otsida kogu klientide positiivse tagasiside, võibolla isegi mõnelt kuulsamalt või tähtsamalt inimeselt? Ma tean, et sul on paar sellist, äkki küsid? Ja kui sul aega on, siis palun löö mulle kokku ka viimase kolme aasta kõiksugused eelarved: iga liikme maks ja uue liikme värbamine, eralennukid, hotellid, villad ja pidude korraldamine. Ma seni hangin firmalt natukene suuremaid numbreid. Nii saame näidata, kui vajalik su töö ja siiajäämine on.“
Ära muretse? Päriselt? Ah, okei siis, lasen mingitel suvalistel inimestel oma saatuse üle otsustada! Veri soontes keeb mulinal. Personalijuhi empaatia on sama võlts kui Pamela Andersoni tissid. Muud ei jää üle kui lihtsalt oodata ja kõnele järgnenud kahe nädala jooksul pabereid kokku ajada. Sõbrad uurivad, vanemad uurivad, töökaaslased uurivad: mis edasi saab? Iga kord kui keegi uus jälle midagi küsib, tekib makku kramp ja on tunne, justkui oleks keegi kopsule lasso ümber loopinud, selle kinni tõmmanud ja lohistab seda nüüd mööda kruusateed nõnda, et iga väike nõks endast uue sinika jätab. Vastik on. Hommikust õhtuni kõnnin, kõik-on-hästi-mask ees, ja naeratan ümbritsevale maailmale, samal ajal kui teadmatus ja pidevas limbos olek seest närivad. Iga mööduv päev viib mind lähemale potentsiaalsele riigist väljasaatmisele. Pidev rahutus ja hirm võivad mul suvalisel hetkel jalad alt lüüa. Kas peaksin juba ettetõttavalt asjad kokku pakkima? Kummaline mõelda, et nõnda tühine asjaolu nagu legaalne staatus võib nii suurt stressi põhjustada.
Veel enne kui mind enam ehk üldse riigist välja ei lasta, otsustan korra kodus Eestis käia. Kui naastes Los Angelese lennujaamas maandun ja passikontrolli järjekord minuni jõuab, vaatab piiriametnik mulle tõsiselt otsa ja lausub: „Teil lõpeb viisa pooleteise kuu pärast, peame teil silma peal hoidma. Mis te selle pikendamiseks teinud olete?“
Ma ei saa talle ju praegu öelda, et kuule, tegelikult pole aimugi. Valetan. „Paberid on ära saadetud, ootan veel ainult intervjuuaega.“ Ja vaatan kaamerasse, et nad saaks minust piiril pildi teha, nagu iga kord. Püüan käituda nii rahulikult kui võimalik, kuigi tegelikult tahaks väsimusest ja pingest nutta. Jäänud on kõigest nelikümmend päeva viisa kehtivust.
Kontorisse tagasi jõudnud, selgub, et minu avaldust ei ole ametlikult veel sisse antudki, mulle saadetakse dokumendid alles ülevaatamiseks, et „kõik oleks õige“. Esimeses lõigus vaatab mulle vastu rida „Helen Eleanor Tootsi on ettevõtte heaks töötanud…“. Kes on Eleanor?! Arupärimisele vastab jurist veendunult, nagu oleks keskmine nimi mu passis kirjas olnud. Saadan väite ümberlükkamiseks uue passikoopia. Vahejuhtum oleks ju naljakas, kui otsakorral aeg ja vigased dokumendid mind ahastusse ei viiks. Tahaks kõik konkreetselt kuu peale saata. Päriselt.
Sel nädalavahetusel räägin lähematele sõpradele, mis käsil. Kuulen, et ühe sõbra austraallasest töökaaslasel on sarnane seis, ainult selle vahega, et too on juba vastuse saanud – eitava. Rahvusvahelise moebrändi juures tähtsal ametikohal töötav haritud imetlusväärsete kogemustega naine peab riigist lahkuma. Kui isegi USA liitlase Austraalia kodanik koju saadetakse, siis mis šanss on minul, tillukesest ja tundmatust Euroopa riigist pärit üksiküritajal?
Endal vesi ahjus, otsustan lõpuks rääkida olukorrast ausalt sõpradele. Selle peale asub sõpruskond kohe asja kallale ja hakkab uurima, kas oleks võimalik kuidagimoodi ajada teistsugust viisat. Keegi minuga abielluda otseselt ei taha, küll aga käivad jutud, et äkki prooviks üldse semu videoproduktsiooni firma kaudu kirjanikuviisat ajada.
„Ma teen ükskõik mis legaalse lükke, et sind aidata. Päriselt, ma ei saa nii, et sa ära pead minema. Mul on palju suuremad plaanid, mida kõike me koos võime teha. Palun ütle ainult, kui on miskit, mida saame teha!“ vuristab seesama produktsioonifirma omanikust sõber mulle telefoni. Südame alt teeb soojaks ja silma tõmbab märjaks selle peale. Mis sest, et tegelikkuses ei saa sõbrad midagi väga teha, nende tugi ja valmisolek tähendab mulle väga palju.
Ma ei oodanud sellist hoolimis- ja kampalöömise puhangut. Mingil teadmata põhjusel on mul üks asi siin maailmas hästi – sõbrad! Tohutu kogus kvaliteeti eri kohtades üle maailma laiali. See, mida sõber mulle sel korral ütleb, on mulle väärt rohkem kui migratsiooniameti mistahes otsus. Mul on inimesed, kes minust hoolivad. Ma ei ole üksi. Naljakas on see, et kui oled juba käega löönud ja lased kinnisideest lahti, siis universum annab kuskilt järele. Mõeldes endiselt telefonikõnele, lähen tagasi arvuti taha ja ohkan kergendatult. Sõbra öeldu aitab rohkem kui miski muu. Avan postkasti ja sealt vaatab vastu minu firma juristi Margareti e-kiri: „Helen! Nagu varem rääkisime, pole kellelgi aimu, kui kaua paberite töötlemine aega võtab. Sa võid piiranguteta reisida kuni 30. oktoobrini. Pärast seda kuupäeva aegub su praegune L-viisa ja sa ei tohi riigist lahkuda. Meile on antud 240 päeva lisaaega, mil sa võid ametlikult siin edasi töötada, kuni vastus tuleb. Kui selle aja jooksul pole vastust saabunud, pead riigist lahkuma. Paberid on ära saadetud. Margaret.“
Kivi langeb südamelt. Vähemalt sel päeval. Jumal tänatud! Pool aastat aega oodata. Mida sel hetkel aga absoluutselt ei oska ette näha, on härra Trumpi otsus valitsuse tegevus peatada, et ta saaks rahus Mehhiko piirile oma müüri ehitada. Mitte midagi ei liigu USAs. Riigiametnikelt eeldatakse, et nad lähevad endiselt iga päev tööle, aga kahju küll, palka nagu maksta ei saa, kuna kongressi kinnitamata eelarve tõttu on rahavood peatatud. Kuidas on see võimalik, et 21. sajandil istub üks maailma suuremaid ja võimsamaid riike lihtsalt suluseisus? Viisaaeg tiksub. Tiksub, kuni tuleb uus teade, et migratsiooniametil on lisaandmeid tarvis. Minu Londoni tiimikaaslaste – nelja aasta taha ulatuv! – taust tuleks nüüd letti laduda. Selle hulgas vaja kokku ajada ka kunagiste kolleegide resümeed. Isegi siis, kui nad on ammu uude kohta tööle läinud. Esialgu piisavana tundunud kuus kuud sulavad päev-päevalt kui jääliustikud globaalse soojenemise tõttu. Esmalt suve alguses sillerdanud uus tähtaeg liigub samm-sammult aina lähemale. Teadmatus ja valitsuse etteaimamatu käitumine ei pane ainult mind muretsema, ka meie firma juristi ja personalijuhi. Siiani pole kellegi käest tagasiulatuvalt nii palju lisamaterjali küsitud. Kui mulle koosolekul kogu informatsioon ette laotakse, olen emotsionaalselt peaaegu tühi. Mul on sel hetkel täiesti suva. Aasta aega. Täpselt nii palju on kulunud viisa uuendamisega seotud asjaajamise algusest. 365 päeva. Kui lisamaterjal koos, tuleb uuesti paberid ära saata ja oodata. Selle järel jääb vaid kuu. Kui selle kuu jooksul vastust ei tule, siis tšau-pakaa, tuleb kolida tagasi Euroopasse, nii kauaks, kuni vastus tuleb. Tagasi Londoni kontorisse ootama. Võibolla kuu, võibolla kaks, võibolla seitse. Keegi ei oska ennustada.
Paberid on koos. On kulunud aasta ja kolm kuud. Jurist mainib, et enam kui pooled viisataotlused lükatakse tagasi. Nädal peale paberite ärasaatmist istun kontoris ja loen viimaseid uudiseid aborti keelustavate seaduste7