Helen Tootsi
Minu Los Angeles
Osa tekste on varem ilmunud ajakirja Anne ja Stiil blogis.
Autoriõigus: Helen Tootsi ja Petrone Print OÜ, 2019
Toimetaja: Mae Lender
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
Kujundaja: Heiko Unt
Kaardi kujundaja: Kudrun Vungi
Küljendaja: Aive Maasalu
Makett: Madis Kats
Albumi fotod: Helen Tootsi, Karel Polt, Reno Hekkonens, Scott McDonald, Nico Kingston
Trükk: Greif OÜ
ISBN 978-9949-651-81-8 (trükis)
ISBN 978-9949-651-82-5 (epub)
ISBN 978-9949-651-83-2 (epub)
www.petroneprint.ee
Margus, sul oli õigus, California oligi see koht, kuhu ma kummalisel kombel sobisin
SISSEJUHATUS
Pigistan pihus olevat lennupiletit, justkui kartes, et see minema lendab. Kortsus paberiservalt vaatab vastu 10. september, lennu number ja istekoht 38A, mille ümber on sinise pastakaga ring tõmmatud. Korraks on naljakas – jälle sama kuupäev. Kui Londonis asju kokku pakkisin, leidsin tolleks hetkeks kuus aastat vana lennubroneeringu kinnituse, millel ilutses suurelt 10. september 2009, Tallinna Lennart Meri – Londoni Gatwick. Olen kuulnud, et elus pidavat olema seitsme- aastased tsüklid. Paistab, et minu puhul tekivad pöörded iga kuue aasta tagant. 2009, 2015 ja jumal teab, mis 2021 siis juhtuma hakkab. Lennuk jõnksatab ja raputab mu mälestuste udust välja.
Mootorid undavad, pulss on vere nii kiiresti ringlema peksnud, et tunnen, kuidas soonte seinad justkui sulavad. Kõrvus kohiseb. Vaatan oma kergelt praguneva küünelakiga tudisevaid sõrmi ja mõtlen – mida kuradit ma jälle korda olen saatnud. Istun lennukis ja jälgin, kuidas Londoni Big Ben ja ilmaratas vaikselt tusaste pilvede taha maha jäävad. Pööran pilgu vasakule, mu kõrval istub keskealine naisterahvas, kes on juba unemaski silmile tõmmanud ja ennast muusika rüppe lukustanud. Kaksteist tundi – täpselt nii kaua pean istuma ühel kohal ja proovima mitte peast segi minna.
Miks?
Kuidas?
Kas ma tõesti lendan praegu elama teisele poole maakera?
Kas tõesti saavad järgnevad 12 tundi lendavas plekkpurgis minu sillaks vana tuttava ja uue hirmutava elu vahel?
Kõhus keerab. Võibolla hommikul söödud jogurtist, aga võibolla sellest, et ma flipin vaikselt kõhulahtisuseni, sest ma ei tea, missugune on homne. Mul pole aimugi, mida tähendab iga päev päikesepaistel tööle jalutada või millised on jõulud ilma lume ja pakaseta. See on ju nii… sürreaalne. Kõik see pole ometi ju päris! Tunnen, kuidas paanikahoog vaikselt sisemuses jõudu kogub. Liiga palju muudatusi, liiga kiiresti ja kardinaalselt. Hoog tõmbab endiselt tuure üles. Hingan sügavalt sisse ja korrutan endale vaikselt, et kõik läheb täpselt nii, kui minema peab. Selle asemel et ärevushoole voli anda, surun ta kangekaelse ego alla, urgitsen kotist hoopis nohurohu ja pihustan oma tatised ninasõõrmed meditsiinilist möksi täis, et umbses lennukis oleks võimalik vihmases Londonis külge poogitud külmetusega kuidagigi hingata.
Kolm ja pool nädalat. Täpselt nii palju anti mulle aega otsustada ja kuue aasta Londoni-elu kokku pakkida. Olin sünni- päevaks Eestisse lennanud, et seda sõpradega koos tähistada. Osa sünnipäevakingist iseendale oli töölt lahkumisavalduse vormistamine. Olin tolleks hetkeks töötanud Londonis asuvas elustiilifirmas juba viis ja pool aastat ja üldse ei viitsinud enam. Vihma ja nõudlike klientidega tegelemise energia sai otsa. Pealtnäha täiesti tavalise hilissuvise päeva hommikul jõin ema suurest helesinisest tassist kohvi ja kirjutasin palju kordi edasi lükatud lahkumisavalduse lõpuks ära. Salvestasin selle mustandite kausta ja otsustasin, et kui olen naasnud, saadan esimesel päeval ülemusele ära. Mida ma tol hetkel veel ei teadnud, oli see, et kui maailmale mingi suur soov läraki välja käia, siis on põhimõtteliselt kindel, et plaani kohaselt ilmselt minema ei hakka. Sellesama päeva pärastlõunal saabus Facebooki postkasti kiri mu otseselt ülemuselt. Pealkirjaga „URGENT! PLEASE RESPOND ASAP!“.1
Klikkisin sõnumi lahti ja seal see oligi. Must valgel.
„Tere, Helen, palun vabandust, et sulle sotsiaalmeedia kaudu kirja saadan, aga tean, et sa puhkuse ajal tööpostkasti ei vaata. Pisut kiireloomuline asi. Nimelt… Jon (meie USA läänekalda tegevjuht) tahab teada, kas sa LAsse oleksid nõus kolima. Küsis ainult sinu kohta, vasta kiiresti! Kui sa ei taha minna, võtame kohapealt kellegi. Viisaasju oleks vaja ajama hakata kiirkorras. Alison.“
Mis… just… juhtus?!
Istusin nagu puuga pähesaanu ja jõllitasin arvutiekraani. Ma vist ei suutnudki selle aja jooksul päriselt mõelda, mis nüüd saama hakkab.
„Mis tunne on? Oled elevil?“ uuriti mu käest umbes üheksa korda päevas pärast seda, kui olin avalikustanud otsuse Los Angelesse kolida.
Ma ei tea!
Kas mul peakski olema ainult üks tunne? Ma ei tea, tõesti ei tea. Imelik on. Hirmutav. Põnev. Teadmatu. Appi, palun ärge küsige!
Kordan endale vaikselt aina uuesti ja uuesti, et lähen ju ainult korraks. Kaua ei jaksa enam välismaad taluda. Koju tahaks… Aga üks viimane haak veel. Mul ei ole rind rasvane ega elu lill. Ma pole kakskümmend, pole enam kolmkümmendki, olen veel rohkem. Selles vanuses inimesed abielluvad, lahutavad, ostavad maju, saavad lapsi, saadavad neid esimesse klassi, juhivad firmasid ja vahetavad välja oma kolmanda auto. Mul pole ühtki nendest asjadest. Firma on. Aga see on peaaegu igal eestlasel. Isegi autot pole. Mul on sülearvuti, üks maal, telefon, krediitkaart, õppelaen, espressokann ja kolm kohvritäit riideid. Mul on imelised sõbrad ja armastav perekond ja pole mitte midagi kaotada. Ja ometi ei ole ma elus ühtegi otsust nii valulikult vastu võtnud. Miks on see nii, et inimesel on nii raske kiskuda oma juuri ära kuskilt, mis pole isegi ta kodu? Muutusi ma ju ei karda. Mis hirm see siis on?
Lennuk rappub ja tunnen, kuidas seest kõik keerab. Hingan rahulikult sisse ja sulen silmad. Kaheteistkümne tunni pärast maandun elu uues peatükis. Surun kõrvatropid kõrva ja otsin iTunesi menüüst üles Ed Sheerani viimase albumi. Kaksteist tundi. Sulen silmad. Kaksteist tundi. Tikk-takk, tikk-takk, tikk-takk… Näis, mis edasi saab, kui kaks jalga turvaliselt maa peal.
Virgin Atlantic lend VS23, neljapäev, 10. september 2015, kusagil Atlandi ookeani kohal
SIHTKOHT: LOS ANGELES. TULEVANE KODU
Kui ma 2015. aasta septembrikuu alguses oma Londoni-kodus stressi tagajärjel külge poogitud keskkõrvapõletiku ja ploomisuurusteks paistetanud lümfisõlmedega kogu Ameerikasse kolimise pakkumist üle lugesin, valdas mind pisuke paanika. Raha oli vähe, aega oli veel vähem, LA on kallis ja kodu ka ei olnud. Sõelusin kõikvõimalikke kinnisvara veebilehti ja saatsin laiali appikarjehõngulise kirja Los Angeleses elavatele sõpradele.
„Tšau, kutid! Teate, mul on siin mingi variant, et see muidu suusoojaks öeldud Los Angelesse kolimise nali saab reaalsuseks. Ma ei tea veel päris täpselt, millised on pakkumise detailid, aga kui läheb lennuks, siis kas saaksin kellegi poole kotile nii paariks nädalaks, kuni kodu otsin?“
Peale kirja saatmist tegin tassi teed, jätsin asjad universumi lahendada ja keerasin oma palavikulise kere teki