„See ei tähenda küll midagi head,“ porises ta võtit süütest võttes ja turvavööd avades. Läbi paksu vihma vaadates tundus talle, et ta näeb otse ees Ronani maja. Küllap ta jõudis maja ette välja, aga paisati...
„Pagan!“
Ta auto oli surutud vastu puud. Vastu suurt puud, mille tulemusena oli juba niigi viimaseid päevi elaval autol arvatavasti suur mõlk. Kuigi ta boss oli valmis kompenseerima läbisõidetud kilomeetrid, oli kaheldav, kas Atsuko korvaks ka auto remondi. Pealegi oli Natalie lemmik-automehaanik öelnud, et selle autoga ei õnnestu enam midagi ette võtta. Et tema auto tuleks saata romulasse.
Ja Natalie tegeleski selle teemaga. See tähendab, uue auto hankimise, mitte Volvo romulasse saatmisega. Tal olid säästud, aga ta polnud selleks sammuks veel valmis. Kuid kõigele vaatamata tuli tal pääseda siit maja juurde nii, et teda minema ei pühitaks.
Natalie heitis pilgu kaasa võetud vihmavarjule, kuid mõistis, et sellest pole vähimatki kasu. Ta tõmbas õhukese jope luku kinni, haaras käekoti ja avas autoukse.
Vihm peksis talle näkku, kuid see polnud midagi, võrreldes ta jalge ümber keerleva viieteistkümne sentimeetri paksuse külma mudaga. Ta sööstis karjatades maja poole, kuid sai aru, et söösta ei õnnestu kuskile. Mudakiht oli liiga paks. Ta pidi nägema suurt vaeva, et tirida üks jalg mudast välja ja panna teise ette. Muda imbus ta madalatesse saabastesse ja pritsis säärtele. Temperatuur oli langenud, nii et ta värises külmast.
Natalie oli vähem kui minutiga läbimärg. Ta juuksed kleepusid vastu pead, prillidelt nirises vesi ja, astunud paar sammu, kaotas ta ühe saapa.
„Kurat sind võtaks, Ronan Mitchell,“ karjus ta tormiga võidu. „Oleks hea, kui sa oleksid surnud, sest vastasel juhul löön mina su maha!“
Ronani maja – tohutu suurt kivikindlust –, mis mõjus tavaliselt nii, nagu oleks see mäeküljest välja kasvanud, polnud paduvihmas õieti nähagi. Natalie rühkis edasi, sest kui ta oleks seisma jäänud, oleks ta pühitud mäenõlvast alla. Ta rühmas maja ukseni, andis kella ja tagus uksele.
Uks avanes ilma igasuguse hoiatuseta ja Natalie oleks peaaegu ukseavast sisse kukkunud. Ronan Mitchell vahtis talle segadust väljendaval ilmel suuri silmi otsa.
„Natalie, mida sina selle tormiga siin teed?“
„Torm? Tõesti või? Mina ei pannud õieti tähelegi – mis siis, et mu auto vajus teelt välja ja ma oleksin siia üles ronides peaaegu ära uppunud. Vau! Torm! Täiesti uskumatu.“
Ronan haaras tal käest ja tõmbas naise tuppa. „Nagu võib aru saada, oled sa endast väljas. Sa pole peaaegu kunagi sarkastiline. Mis juhtus?“
„Mis juhtus?“ kordas Natalie, kelle riietest nirises plaaditud põrandale vett. „Küsimus pole selles.“ Ta üritas nägu kuivemaks pühkida, kuid sai aru, et see ei õnnestu, kuna juustest niriseb kogu aeg vett juurde. „Küsimus on hoopis selles, miks sa pole surnud?“
Ronan vahtis talle hetke otsa. „Kas sa oled pea ära löönud?“
„Ei ole. Ma sõitsin puu otsa ja see polnud minu, vaid muda süü.“ Ta tundis, et hakkab värisema – küllap nii šokist kui ka Ronani maja jahutussüsteemi tõttu. „Sa ei vastanud telefonile. Saatsin sõnumeid, helistasin oma üksteist korda. Kõik olid mures ja kuna kõik teised on tähtsamad kui mina, siis tehti minule ülesandeks sõita siia sind kontrollima.“
„Jätsin telefoni linna – see on stuudios kapis.“ Ronan kehitas õlgu. „Küllap sa sellepärast ei kuulnudki selle helinat.“
„Tööl?“ Natalie hääl kerkis. „Sa jätsid telefoni tööle ja mina pidin sellepärast siia sõitma?“
Ronan kehitas uuesti õlgu. „Anna andeks.“ Ta mõõtis pilguga Natalied. „Sa oled läbimärg ja läbi külmunud. Tule, kuivatame su ära.“ Ta keeras ringi ja sammus pikka koridori mööda edasi.
Natalie üritas talle järgneda, kuid mõistis, et tal on vaid üks saabas. Ta lükkas selle jalast ja järgnes Ronanile tilkuva ja värisevana paljajalu. See polnud päris kindlasti tema elu kõrghetk.
„See kõik on sinu süü,“ ütles ta Ronanile järele jõudes. „Sa oleksid võinud...“
„Mul pole lauatelefoni.“
„... saata meili,“ teatas Natalie võidukalt. „Kui said aru, et sul pole telefoni kaasas, oleksid võinud saata kellelegi meist meili.“
„Mul ei tulnud see pähe. Ma olin ju kõigest paar päeva ära.“
„Viis. Sind pole juba viis päeva nähtud.“
Ronan vaatas talle kulme kergitades otsa.
„Jäta! Mina tean seda üksnes sellepärast, et seda teada on minu töö. Ära arva siin midagi endast liiga palju.“
Kuigi see ei tähendanud, nagu ta poleks pidanud Ronanit kütkestavaks. Kuidas see oleks saanudki üldse võimalik olla? Ronan oli pikka kasvu, tugevate lihastega, tal olid helepruunid juuksed ja rohelised silmad, mis moodustasid kokku unelmate paketi. Selleks, et Ronani head välimust mitte märgata, peaks naisterahvas olema... noh, ta ei osanudki öelda, mis, aga ikkagi. Ronanil polnud vaja sellest mingil juhul aimu saada.
„Kas sina arvad, et minule meeldib olla sinu ja su vendade lapsehoidja?“ küsis ta, üritades manada tooni kõrgiks ja pahaseks, kuigi, võttes arvesse, kuivõrd ta ise ja ta hääl värisesid, polnud see sugugi lihtne. Te võiksite ilmuda kohale ja teha oma tööd, aga eiiii. Sina pead elama siin mägedes nagu mõni troll.“
Ta läks Ronani sabas tohutusse magamistuppa, milles olid kesksel kohal suur voodi ja kivikamin. Ta pidi just jätkama nurisemist, kuidas see kõik on Ronani süü, kui ta pilk tabas tornikujulise akna kõrval tohutu suurt klaasist skulptuuri. Ta oli nii rabatud ja vapustatud, et arvas, et ta kõnevõime ei taastu enam iial. Kuidas see saakski olla võimalik millegi nii imelise läheduses?
Kõikvõimalikes sinistes toonides kuju oli ligemale kahe meetri kõrgune. Imeline olend, osaliselt vaim, osaliselt haldjas, kuid läbi ja lõhki naiselik, näis keerlevat. Näis, nagu hoiaksid teda õhus tiivad ja nagu ta jalad võiksid hakata iga hetk tantsima. Ta oli vormikas ja alasti, üheaegselt seksuaalne ja spirituaalne.
Natalie astus lirtsuvail jalul lähemale ja sirutas käe välja, kuigi ei puudutanud kuju. Naise nägu oli ilus, selle jooned oleksid just nagu rõhutanud, et tegu pole pärisinimesega. Lühikesed juuksed olid turris, huuled paotatud, nii et Natalie peaaegu eeldas, et kuuleb kohe laulu või vähemalt sõnu.
„Pole mingi ime, et sul pole tüdrukut,“ ütles ta veel enne, kui sai sõnasabast kinni. „Tema vastu ei saaks ju keegi.“
„Me pole voodit jaganud.“ Ronani hääletoonis oli kuulda teatavat lõbu.
„Sa oleksid pidanud ta tegema anatoomiliselt õigesti.“ Natalie tegi kuju kauneid jooni uurides selle ümber ringi, soovides, et ta oleks veerandi jagugi nii andekas kui Ronan. „Kuigi positsioneerimine oleks raske. Aga ta oleks ikkagi seda väärt.“
„Kas on üldse midagi sellist, mida sa välja ei ütle?“
Natalie mõtles hetke. „Küllap vist mitte. Üritan mitte olla õel ega teha teistele haiget, aga üldiselt ei kontrolli ma oma sõnu. See eeldaks tohutut jõupingutust.“
„Kuule, sul on vaja sooja saada.“
Alles siis, kui nad astusid tohutu suurde vannituppa, kus olid aurudušš ja vann, kuhu oleks mahtunud neli inimest, ja tualett-lauad, sai Natalie aru, et nad olid olnud Ronani magamistoas ja olid nüüd tema vannitoas.
Jah, ta pidas Ronanit väga nägusaks meheks, ja, okei, tal oli aeg-ajalt mehega seotud vallatuid unistusi, aga esmalt