„Mulle ei meeldi, kui mu aega raisatakse,” teatas Lysander Metaxis oma Londoni juristidele.
„Olen välja selgitanud, ehkki see tundub üllatav, et te olete proua Stewarti testamendis pärijana kirjas. Sain aru, et teie kohalolek on testamendi lugemise ajal nõutav ja tema advokaat on nõus teile sobiva kuupäevaga.”
Lysander tõmbas hinge. Tal polnud mängimiseks aega. Miks pidi Gladys Stewart tema oma testamenti kaasama? See oli kummaline.
„Võib-olla kahetses proua oma käitumist teie perekonna suhtes, kuni ta veel elus oli, ja nii püüab ta pärast surma olukorda siluda,” arvas jurist, laskmata end oma kõige tähtsama kliendi vaikimisest häirida. „Surivoodil muudetakse meelt sagedamini, kui te arvata oskate.”
„Ma ei vaja selle naise õnnistust, et seda maja osta.” Lysander polnud kunagi Gladys Stewartiga kohtunud. Tema kadunud isa oli aga naist kord kirjeldanud kui õelat rahaahnet harpüiat. Mõistagi oli Gladyse vaenulik suhtumine aastate jooksul tekitanud Lysanderi vanemates Aristide’is ja Virginias teatavat ängistust. Lysander oli selle pannud oma kasuvanemate liiga tundliku südametunnistuse arvele. Selles olukorras polnud ju midagi erilist. Tema isa oli katkestanud kihluse Gladyse tütre Cathyga, et abielluda Virginiaga. Selliseid asju juhtub ja normaalsed inimesed lähevad eluga edasi.
Nelikümmend kaheksa tundi hiljem maandus Lysanderi helikopter Madrigal Courtis. Ta ei reisinud kunagi üksi. Temaga olid kaasas ülihoolitsevad alluvad ja tema viimane voodikaaslane Anichka, pikakasvuline heledapäine venelanna, kes oli sel kuul figureerinud koguni kahe moeajakirja kaanel.
„Kui kaunis maja,” lausus üks naisalluv ootamatult uneleval toonil.
Tohutu lagunev villa oli ehitatud heledatest tellistest ning kaunistatud kunstipäraste keskpiidaga aknaorvade ja omapärase katusega koos kõrgete korstnate, vintskappide ja tornidega. Lysanderile ei avaldanud see mingit muljet. Ajalugu polnud talle kunagi eriti huvi pakkunud ja hooldamata aiaga lagunenud maja häiris tema esteetikameelt. Kui nii paljud puudused on esmapilgul näha, on see ilmselt alles jäämäe tipp, mõtles Lysander mornilt ning tema sensuaalne suu karmistus. Kiiresti teostatud taastustööd oleks tohutu väljakutse.
„See laguneb,” tähendas Anichka põlglikult, raputades maha roostepuru, mis oli tema naha külge jäänud, kui ta rumalast peast toetas käe sepistatud rauast rinnatisele, mis piiras üle vallikraavi viivat kivisilda.
Kola täis kivist veranda keskaegne ehisnaeltega välisuks oli avatud. Lysanderi kriitiline pilk märkas uue värvikihi järele kisendavaid seinu, sünget nikerdusega tumedat tahveldist ja Victoria-aegse viletsa mööbli koopiaid. See oli urgas, tõeline kahekümne nelja karaadine urgas, mis oli kokkukukkumise äärel. Aga ta pidi selle hinnast hoolimata ära ostma. Ta oli küll miljardär, aga ka paindumatu ärimees. Nüüd ootas Lysanderit, kes polnud kunagi tundeid praktilistele kaalutlustele ohvriks toonud, ülim väljakutse.
Advokaat Morton tervitas Lysanderit suures hallis, palus tema kaaslastel sinna ootama jääda ja saatis mehe pleekinud elutuppa, kus suurem osa mööblist oli kõhedust tekitavalt linadega kaetud.
„Kahjuks jääb proua Stewarti tütretütar Ophelia pisut hiljaks, aga ta peaks kohe jõudma,” lausus vanem mees orjalikult vabandaval toonil.
Samal hetkel sõitis Ophelia oma vana ja mõlkis Land Roveriga maja ette ning peatus pidurikrigina saatel. Ta oli hiljaks jäänud ja maruvihane, sest ehkki ta oli advokaadile teatanud, et tal on sel pärastlõunal kohtumine, ei arvestanud mees sellega. Kel raha, sel võim, nagu kõnekäänd ütleb, ja ilmselgelt oli Kreeka miljardär Opheliast hulga tähtsam isik.
Selline suhtumine vihastas Opheliat, kuna vanaema matustest oli möödas vaevalt nädal ja kogu tema vaba aeg oli kulunud sellele järgnenud terve hulga kohustuste täitmisele. Tõepoolest, tal oli olnud nii palju tegemist, et ta oli sunnitud taimed isiklikult kohale toimetama oma parimale kliendile, kes oli kaks korda müüriga ümbritsetud aia juures käinud, Opheliat sealt eest leidmata. Lisaks polnud advokaat öelnud, et Lysander Metaxis tuleb testamendi lugemisele, vaid teatanud sellest ebatavalisest sündmusest kõigest kakskümmend neli tundi ette.
Ophelia ruttas läbi köögi, mõeldes, milline ajaraiskamine oli tirida Lysander Metaxis Madrigal Courti. Mis põhjusel oleks tema vanaema pidanud kaasama oma testamenti inimese, kes kuulus vihatud perekonda? Donald Mortoni rabavast teatest esialgu jahmunud Ophelia jõudis viimaks ebameeldivale järeldusele, et Metaxise kaasamine testamenti sai tähendada ainult seda, et tema vanaema oli teinud enne siit ilmast lahkumist veel midagi kättemaksuhimulist. Ent Ophelia ei osanud arvatagi, mis see olla võiks.
Ta oli leppinud asjaoluga, et Lysander Metaxis on ilmselt Madrigal Courti ostja ja uus omanik. Ta oli leppinud ka sellega, et tõenäoliselt oli see vanale majale kõige parem saatus, sest see vajas hädasti jõukat omanikku. Ent neist asjaoludest hoolimata oleks Ophelia Lysanderiga kohtumist vältinud, sest ta ei suutnud unustada, et mehe isa oli täielikult hävitanud tema ema elu ning seeläbi ka Ophelia ja Molly elu. Ka Aristide oli olnud seelikukütt. Rikas, hellitatud ja isekas, naistemees, kes kunagi ei mõelnud, kellele ta haiget võib teha. Ja Lysander Metaxis oli veel hullem, ehkki üldsuse suhtumine oli nüüd leebem ja ta pääses, hoolimata oma dekadentlikust eluviisist, puhtalt paljudest asjadest. Ta on ka esimene Metaxis, kes pärast kolmekümmet aastat üle Madrigal Courti ukseläve astub.
Suures hallis ootas kummaliselt palju inimesi: kolm ülikonnas meest ja üks kostüümis naine. Lisaks veel uskumatult kaunis blondiin lühikeses laimirohelises kleidis. Too eksponeeris parasjagu oma erakordselt pikki jalgu ja nautis meeste imetlevaid pilke.
„Tere päevast,” ütles Ophelia neist möödudes.
Elutoa ukse taga tõmbas ta hinge. Süda tagus kurgus kohutavalt kiiresti.
Perekonna advokaat Donald Morton nägi vaevatud välja ja asus tõtakalt neid tutvustama. „Härra Metaxis... see on Ophelia Carter.”
„Härra Metaxis...” Ophelia vastus oli puine. Ta kangestus vapustavate tumedate pronksiste silmade pilgu ees. Ehkki ta oli ajalehes mehest fotosid näinud, polnud ta taibanud, kui pikk mees on. Lysander oli vähemalt meeter kaheksakümmend viis pikk ega sarnanenud sugugi oma lühikese jässaka isaga. Ophelia kõri pitsitas, kuna mees oli rabavalt kena, mustade lühikeste juuste ja kitsa iseteadliku näoga, milles domineerisid tema tumedad sügaval asetsevad võimukad silmad. Kauni meheliku suu täiuslikkust rõhutas kerge sinakas habemetüügas. Isegi Ophelia tajus otsekohe Lysanderi ürgset seksapiilsust ja see vapustas teda, kuna üldiselt ei läinud mehed talle eriti korda.
„Preili Carter.” Lysander kissitas silmi, sest teda tõmbas selle naise juures miski, mida ta ei osanud määratleda. Naine oli väike, tema pea peale oli kuhjatud kullakarva juuksepahmakas. Tema silmad olid kristallsinised ja asusid kaunis südamekujulises näos. Lysander ei pannud kohe tähelegi, et ta on riides nagu hulkur, kandes õlikuube ja teksasid, mille sääred oli topitud mudastesse kummikutesse, sest kui naine kuue seljast võttis, paljastas tema särk kitsa piha ning üllatavalt täidlased rinnad ja puusakumeruse. Lysander leidis, et naine on seksikas, väga seksikas, ja tema keha reageeris kiiresti ning valulikult. Selline ootamatu reaktsioon ehmatas teda.
Nähes, et Lysander Metaxise pilk on kinnitunud tema rindadele, läks Ophelia näost punaseks, kergitas lõuga ja sosistas vihaselt: „Mida te enda arvates vahite?”
Lysander ei suutnud meenutada ühtki korda, kui mõni naisolevus oli tema tähelepanusse vaenulikult suhtunud, eriti mõni nii pisike naine. Ta oletas lõbusalt, et suudaks naise ilmselt ühe käega üles tõsta, ning mõtles, kas selline jultumus oli tahtlik ja mõeldud tema huvi äratamiseks. „Võib-olla on asi saabastes...” pomises ta venitades vaikselt.
Mehe vihjav madal hääl ajas Ophelia