Viiuldajad lõpetasid mängimise ja vaatasid hirmunult piduliste poole. Paljud külalised olid kõrvad kätega katnud. Teised haarasid rinnust või karjusid suurest hirmust. Kuid enamik tormas paanikas väljapääsu poole ning alles siis, kui restorani uks lahti lendas ja esimesed inimesed vihma kätte jooksid, sai Camilla aru. See polnud ka pomm. See oli muusika, täiesti põhja keeratud, helisid polnud võimalik eristada, need mõjusid nüüd nagu õhus vibreeriv kõuekõma, ja teda ei üllatanud põrmugi ühe vanema kiilaspäise mehe lakkamatu kisa:
„Mis see on? Mis see on?”
Lühikeses tumesinises kleidis vaevalt kahekümnene naine vajus põlvili ja surus pea käte vahele, otsekui kardaks ta katust sisse langevat. Camilla kõrval seisnud Kuznetsov pomises midagi arusaamatut, ta sõnad uppusid kärasse ja sel hetkel taipas Camilla oma eksitust. Ta tähelepanu oli hajunud, raevunult vaatas ta kõnnitee ja majaseina pole, kuid õde polnud enam näha.
Lisbeth oli otsekui maa alla vajunud, Camilla vaatas karjuvate ja paanikasse sattunud külaliste hullumeelses segaduses meeleheitlikult ringi, ta jõudis vaid vanduda ja röögatada, kui tugev hoop õla pihta ta jalust maha niitis. Ta lõi küünarnuki ja pea vastu kõnniteed ära, laup tuikas valust, huul veritses ja ümberringi nägi ta vaid edasi-tagasi jooksvate inimeste jalgu, siis kuulis ta enda kohal jäiselt tuttavat häält:
„Kättemaks tuleb, õeke, kättemaks tuleb peagi.” Piisavalt kiiresti reageerimiseks oli Camilla liiga uimane.
Kui ta pea tõstis ja ringi vaatas, ei paistnud Lisbethist jälgegi, näha oli vaid restoranist välja tormavat rahvamassi ja ta karjus uuesti: „Tapke ta!”, ilma et tal endalgi oma sõnadesse enam usku oleks olnud.
VLADIMIR KUZNETSOV EI pannud tähelegi, et Kira maha kukkus. Ta pani vaevalt tähele kogu enda ümber puhkenud hullumaja. Lärmis tabas ta kõrv midagi, mis hirmutas teda rohkem kui kõik muu kokku, need olid paar lühidalt ja rütmiliselt röögatatud sõna, mida ta tükk aega uskumast keeldus.
Ta raputas vaid pead ja pomises „ei, ei,”, püüdis kõike eemale tõrjuda kui mingit kohutavat ettekujutust, piitsutatud fantaasia vingerpussi. Kuid see oli tõepoolest too lugu – tema õudusunenägude laul – ja ta tahtis lihtsalt läbi maapinna vajuda ning surra.
„See pole tõsi, see pole tõsi,” pomises ta, samal ajal kui refrään nagu granaadi tekitatud lööklaine temani jõudis:
Killing the world with lies.
Giving the leaders
The power to paralyze
Feeding the murderers with hate,
Amputate, devastate, congratulate.
But never, never
Apologize
Ükski lugu maamuna peal ei hirmutanud teda samamoodi nagu see, võrreldes selle kohutava lauluga ei tähendanud midagi ka see, et saboteeriti pidu, mida ta nii väga oli oodanud. Seda ei kaalunud üles isegi oht, et raevunud oligarhid ja võimumehed võivad ta purunenud kuulmekilede eest kohtusse anda. Ta mõtles üksnes muusikale, selles polnud midagi imelikku. Ainuüksi fakt, et seda praegu ja siin mängiti, kinnitas, et keegi on tema kõige suurema saladuse välja nuhkinud. Teda ähvardas kogu maailma silmis häbisse langemine, metsik paanika rõhus rinda ja tal oli raske hingata. Ometi suutis ta jõupingutusega head nägu teha, kui poistel lärm lõpuks ometi vaigistada õnnestus. Ta koguni teeskles, et ohkab kergendatult.
„Vabandust, minu daamid ja härrad,” kuulutas ta. „Tehnika peale ei saa nähtavasti kunagi kindel olla. Palun tuhat korda vabandust. Aga jätkakem pidu! Luban, et alkoholi ja muude ahvatluste pealt kokku ei hoita ...”
Ta otsis pilguga mõnda napis riides callgirl’i, justkui suudaks naiselik ilu olukorda päästa. Kuid ainsad noored tüdrukud, keda tal leida õnnestus, toetusid surmani hirmunult vastu majaseina ja mees jättis lause lõpetamata. Tema hääles puudus veenvus ja rahvas pani seda tähele. Nad nägid, et ta on murdumas, ja kui muusikud demonstratiivselt temast mööda tänavale astusid, jäi mulje, nagu tahaks ka enamik külalisi koju kiirustada, ja tegelikult oli Kuznetsovil selle üle lausa hea meel. Ta tahtis oma mõtete ja hirmuga üksi olla.
Ta tahtis helistada oma advokaatidele ja kontaktidele Kremlis, et parimal juhul veidi lohutust saada ja kuulda, et ta ei satu häbipleki ja sõjakurjategijana lääneriikide ajalehtedesse. Vladimir Kuznetsovil olid võimsad kaitsjad, ta oli kahtlemata big shot, kes oli suuremate süümepiinadeta kohutavaid kuritegusid toime pannud. Kuid sellest hoolimata polnud ta sugugi tugev inimene, eriti siis, kui tema isiklikul eputamispeol pandi mängima „Killing the world with lies”.
Sellistel hetkedel oli ta sama mees, kes kunagi oli alustanud mõttetu kaabakana, teise sordi kriminaalina, kes sattus jumaliku juhuse tõttu kahe duumaliikmega koos Türgi sauna ja neile seal mõned põnevad lood pajatas. Kuznetsovil polnud üldiselt mingeid andeid, haridust ega erilist talenti, kuid ta oskas rääkida metsikuid lugusid, ja rohkem polnudki vaja.
Kunagi väga ammu jõi ja valetas ta ühe pärastlõuna saunas, leidis sealt omale mõjukad sõbrad ja asus hoolega tööle. Nüüd oli tal sadu töötajaid, enamik temast tublisti intelligentsemad: matemaatikud, psühholoogid, julgeoleku ja GRU konsultandid, häkkerid, arvutispetsialistid, insenerid, tehisintellekti- ja robootikaeksperdid. Ta oli rikas ja võimas, eelkõige aga ei seostanud keegi väljaspool teda informatsioonibüroode ega valedega.
Ta oli osavalt oma vastutust ja osalust varjanud, viimasel ajal oli ta selle eest oma õnnetähte tänanud, ja seda sugugi mitte oma seotuse pärast börsikrahhiga – vastupidi, sellesse suhtus ta vaid kui ühte töövõitu –, vaid hoopis oma ülesannete pärast Tšetšeenias, mis pani meedia plahvatama ning viis protestide ja mässuni ÜRO-s, ja mis kõige hullem – ekstra selle jaoks kirjutatud rokiloo pärast, millest loomulikult sai ülemaailmne hitt.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.