Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa

riiul siin, vaatame midagi, kas jah?”

      „Jah!”

      Rünno silitas rahatähte ja tänas oma taiplikkust see väljudes taskusse torgata.

      Pärast lõhnavalikut ostis ta veel karbi pikema varrega liibuvaid aluspükse.

      Koju naastes oli õues pime. Rünno avas külmkapi ukse, kuid jättis õlle võtmata. Hellalt parfüümilõhnalist rahatähte vastu põske libistades kinnitas ta selle magnetiga külmiku uksele tagasi. Sedasi oli sedel tal käepärast, kuniks suudab julguse kokku võtta ja helistada. Rünno teadis kindlalt, et vähemalt korra ta naisele kõne võtab, öelgu too siis mida tahes. Tema vähemalt ei jäta kasutamata võimalust, mis neid kokku võiks viia.

      Rünno pesi hambad, käis tualetis ja heitis väga varajasest kellaajast hoolimata voodisse. Allkorrusel haukles rõõmsalt koer, ju oli selle perenainegi äsja koju saabunud. Rünno pani padja kõrva peale ja elas taas kord läbi oma esimese palgapäeva sündmusi.

      -14-

      Katriin puges voodisse pikutama, kuigi kell näitas tema jaoks tavatult varast õhtut. Täna ei olnud tal ühtegi trenni ega koolitust. Muidu istus üks kursus teise kukil ja spaa-protseduurid takkapihta, käest kätte ühe iluteenindaja juurest teise juurde. Ta tundis, et erinevad käed, mis tema keha ja näo kallal alatasa näperdasid, hakkasid teda nagu ahistama. Ta tahtis puhata, elada iseenda elu, nii nagu tema seda õigeks pidas.

      Katriin lasi aknarulood alla, pani käed üle pea vaheldumisi ning sirutas end. “Eh, kui suurt kasvu see Rünno ikka oli!” Naine tundis kogu kehaga, et selle mehe embuses ja kaisus oleks tal väga turvaline ja hea olla.

      Hetkel pigistas Katriini äng ainult selle tõttu, et ei saanud kuidagi lahti oma sponsorist. Ta keris vastumeelselt mõtted tagasi. Need kolm päeva, mis Rein oli tehingust rääkides Katriinile mõtlemisaega andnud, möödusid erilise pingutuseta. Katriin lihtsalt uuris internetist, mis on Emanda-Domina käitumismudelid ja kohustused, ning arvas hakkama saavat. Mees oli õnneks öelnud, et seksi ta ei oota, muu tsirkus oli õpitav.

      Kolme päeva pärast seisis autojuht taas naise üürikorteri uksel ning teatas, et kolmveerand kaheksa tuleb talle järele, pangu ta end valmis. Katriin oleks tahtnud kellaaja kohta üle küsida, sest nii kaua ei ole ametiasutused lahtigi ja notarid on ammu koju läinud, ent uks paugutati tal nina eest kinni ning juba kostis liftikolinat.

      Kuna sel korral ei maininud autojuht õhtusööki ega ulatanud rõivakotti, otsustas Katriin Reinu ette ilmuda nii, nagu tal mugav on – dressid seljas, meikimata ja juuksed lohakalt kuklasse kinnitatud. Nätsu närides ja jalaga kivikesi togides ootas ta autojuhti kokkulepitud ajal maja ees. Enne oli ta üürikorteri trepikojas võtnud seal kasvavast lillepotist mulda ja oma tossud sellega ära määrinud. Trotsist! Ülikonnas ja lipsu all Rein avas talle telemaja taga korteriukse ning juhatas tugitooli istuma. Katriin viskas selgi korral jala üle põlve, et määrdunud jalavari näha oleks, ja lasi silmadel pastapliiatsit otsides ringi käia. Selgus, et asjata.

      „Katriin, pean sulle kahetsusega teatama, et Emandaks sa ei sobi,” teatas mees sissejuhatuseta.

      Katriinil jättis süda lööke vahele. No see oli küll pauk selgest taevast. Silmi vidutades ja huuli põlglikult kõverdades asus ta nördimuse varjamiseks rünnakule:

      „Jää vait, lollakas! Mida sina mulle siin kahetsusega teatad, pervert! Ma tulingi selleks, et sulle teatada, et leia endale omasugune siia! Mul on kupli all kõik korras ja mul on juba töö ja mul on korter, mul on kõik olemas, mida vajan normaalseks eluks ja maailmas pole sellist rahanumbrit välja mõeldudki, mis mõjutaks mind sinusuguse värdja, jäleda armetu ussikese …”

      „Emand, kas ma tohiksin, palun, teie jooksukingad ära puhastada?”

      Enne kui Katriin oma hoo pealt sõnadeks vormistatud mõtteid selges suunas sai juhtida, oli mees käpakil tema jalge ees, harutas värisevate näppudega ta tossupaelu lahti ja mõmises, endal suunurgas helkimas süljepiisk.

      Katriin oli küllalt arukas ega läinud mehe mänguga kaasa. Mitte grammigi ei aita ta seda pervot enam tasuta, las vaevleb ja vaatab ise, kuidas omadega hakkama saab!

      „Ei-ei, Rein kallis, sina ei puhasta küll minu jooksukingi. Anna palun andeks mu hooletus, et jalanõudega sisenesin.”

      Mesimagusa hääle ja vabandavalt alandlikuna aitas ta mehe püsti ning puhastas salvrätiga tal käed ning suunurga.

      Rein oli sedavõrd transis, et laskus uuesti põlvili ning anus:

      „Emand, mu käskijanna, olen ära teeninud karistuse, et ei märganud kohe teie jalakesi puhastada, lahti päästa, hellitada ning soojadesse sussidesse …”

      Katriin teadis, et nüüd peaks ta stsenaariumi järgi mehe peale kärkima, mõne laksu andma ja parimal juhul ka karistuse määrama. Tema aga käitus meelega ootustele risti vastu.

      „Mu kullake, sa oled tugevaim ja vapraim mees maailmas, sinu vägiteod on sind lihtsalt veidikene väsitanud, palun ole nii armas ja puhka veidi.” Katriin lohistas pehme karusnahkse vaiba hädise Reinu kõrvale ning vajutas ta sujuva liigutusega külili. Pea alla sättis hellalt diivanipadja ning lahkus kikivarvul korterist.