Kui me oleme veel noored, siis kipume enda jaoks olulisi asju edasi lükkama, öeldes näiteks:
„Siis, kui ma kooli lõpetan, hakkan tervislikumalt sööma.“
„Siis, kui ma olen juhiks saanud, hakkan suhteid tõsisemalt võtma ja leian endale elukaaslase!“
Veidi vanemana need laused muutuvad natuke. Kuulen aina sagedamini, kuidas mu sõbrad ja tuttavad ütlevad:
„Ma läheks küll trenni, aga mul on praegu tööl väga kiire aeg.“
„Ma läheks küll jälle koori laulma, aga mul on lapsed veel liiga väikesed.“
Nii juhtubki, et kuuleme eakamate inimeste jutus kahetsusenoote:
„Oleks ma ometi noorena uuesti õppima läinud.“
„Oleks ma ometi varem laste saamise peale mõelnud.“
Kui sa vaatad vanana oma elule tagasi, siis kas sa olid kohal sellel ajal, kui su elu toimus? Kas sa elasid seda?
Ma olen aastaid oodanud, et välised tingimused muutuksid ja ma saaksin elada täiel rinnal ning teha neid asju, millest unistan. Kuid see oli puhas enesepettus. Selleks et midagi mu elus muutuks, oli mul vaja ise muutuda. Hakata väljendama seda, mida ma oma ellu tahan tuua. Mul oli vaja hakata vaikselt, beebisammudega liikuma. Mul oli vaja endale sadu kordi tunnistada, et mu elus ei muutu mitte midagi, kui ma ise ei hakka neid muutusi looma.
Kui ma alles plaanisin iseenda tööandjaks hakata, siis ootasin hea paar aastat, et väline keskkond muutuks soodsamaks; et mul koguneks pangakontole rohkem raha ja mul oleks juba rohkem teraapiakliente jne. Rabasin kahel töökohal, õppisin koolis ja kodus kasvas kaks last. Lükkasin tükk aega esimese õpitoa tegemist edasi. Ma isegi ei mäleta, mida ma ootasin. Lõpuks otsustasin lihtsalt proovida. Ja teate, see õnnestus juba esimesel korral – ma ei olnud üksi saalis, inimesed tulid ja neid oli päris palju. Kust sa tead, kuidas sul läheb, kui sa ei proovigi?
Teadlik elu tähendab minu jaoks seda, et ma olen ise valmis oma elu eest vastutust võtma. Kõiges. Tänasest.
Selleks oli vaja peatada korraks oma elu auto ning ronida kõrvalistmelt juhikohale. Teadlikkus ei tule kohe ja täielikult. Olen aru saanud, et mul oli väga palju kordi vaja märgata, et mingis osas mu elus on rool käest antud. Elu juhtus minuga selles valdkonnas, selle asemel et ma oleksin seda ise loonud. Olen ikka ja jälle värisevate kätega rooliratta kätte võtnud ja hakanud seda tasahilju keerama. Mõnda muutust olen näinud kohe, mõni on võtnud aega. Aga kui sa muudad kasvõi natukene oma rooliratta asendit, siis sa lihtsalt ei saa vanasse suunda liikuda. Selles olen ma tänaseks täiesti veendunud.
Millises eluvaldkonnas sina oma elu auto kõrvalistmel istud?
Mis on see, mille sa oled pannud endas luku taha ja mis ootab väljalaskmist?
Kui sa tahad, et su elus midagi muutuks, siis sa pead selle endas valla laskma. See kõik on juba sinu sees olemas ja lihtsalt ootab, kuni sa selle vabaks lased. Kõik ressursid on maailmas olemas, nad lihtsalt ootavad, et sa n-ö esitaksid tellimuse. Ma ei ütle, et me suudame elus saavutada kõike, mis me ette võtame ja mida tahame – seda ma ei usu. Kas minust võiks saada maailmakuulus laulja? Eeldusi mul selleks ei ole, aga kui ma tahaksin, siis minu sees ja minu jaoks on olemas kõik need ressursid, mis on selleks tegelikult vajalikud. Kui liigun enda jaoks õiget teed pidid, siis olen toetatud kõiges nii seest- kui väljastpoolt. Võti on pigem enda tundmaõppimises ja sisetunde usaldamises.
Olen aru saanud, et pole mõtet oodata tingimuste muutumist. Seda ei pruugi kunagi juhtuda ja suure tõenäosusega ei juhtugi, kui mina ei muutu. Olen aru saanud, et mul on vaja otsida võimalusi nendes tingimustes, mis parasjagu on. Isegi mitte väljapääsu, vaid just võimalusi.
Kuidas sinuga on: kas elu juhtub sinuga või sa lood seda?
Tajumise roll
Ma usun seega, et me oleme ise oma elu loojad. Ja ma ei mõtle selle all sugugi midagi esoteerilist, energeetilist või religioosset. Olen aru saanud, et iga mu mõte, sõna ja tegu ongi loov. Ühel või teisel viisil. Kohe või mõne aja pärast. Iga asi viib millenigi, igal asjal on omad tagajärjed. Meeldivad need mulle või mitte.
Üks viis, kuidas me loome oma elu, on see, kuidas me asju tajume; millise tähenduse me asjadele anname. Me tajume asju enda ümber erinevalt. Ja ma ei räägi siin sellest, et me näeme võib-olla värve või kaugusi teistmoodi. Ma mõtlen psühholoogilist tajumist ja isikliku tähenduse andmist sündmustele. Toon näite.
Ma elasin kuni kümnenda eluaastani Kalamajas ühetoalises mugavusteta korteris. Siis anti mu emale Mustamäele ühetoaline kõigi mugavustega korter. Mäletan siiani seda elevust ja rõõmu, kui me seda vaatamas käisime. Rõdu ja vann – rohkem ei olnud mulle tol hetkel õnneks vajagi. Olin nii rõõmus, kui me sisse kolisime. See oli parim asi, mis minuga juhtuda sai. Nii ilus ja uhke korter. Kuid see õnn ei kestnud kaua. Ma vahetasin kooli ja sain üsna ruttu selgeks, et selles keskkonnas ei ole ühetoaline korter mitte õnn, vaid hoopis häbiasi. Ma pidin oma korteri suurust varjama, kui tahtsin mõnitamisest pääseda. Meil ei olnud väga tähtsat sektsioonkappi ega päris vaipa ning pitskardinaid. Mu kodu muutus äkki väikeseks ja oli täis vanamoodsat mööblit, nõmedaid kaltsuvaipasid ning valesid kardinaid. Neid kõike tuli veel omakorda häbeneda. Mõned aastad hiljem, pärast ema surma asusin elama kasupere juurde. Keskkooli lõppedes kolisin aga sinna ühetoalisse korterisse tagasi. Ja nüüd oli see omandanud taas uue tähenduse. Erinevalt paljudest minuvanustest oli mul oma kodu. Ma olin jälle nii õnnelik selle kodu üle. See oli täpselt paras ja väga heas asukohas. Tegin seal väga lihtsa remondi ja see sai ilus. See oli suurepärane korter. See oli iseseisvus ja vabadus.
Ma võiks seda lugu jätkata, aga usun, et said mu mõttest aru. Me tajume asju erinevalt. Me võime isegi sama asja eri ajal ja põhjustel teistmoodi tajuda. Seesama asi võib meid ühel hetkel täita tõelise rõõmuga ja järgmisel kurvastada hingepõhjani. Meie väärtused ja uskumused mõjutavad meie taju. Meie uskumused ja väärtused muutuvad ajas ja see muudab omakorda meie taju. Me kasvame ja areneme, kuid teeme läbi ka taandarenguid nagu mina põhikooli ajal oma koduga.
Sarnane tajumoonutus tabab meid sageli ka sündmuste puhul. Me läheme reeglina neile vastu mingisuguste eelduste ja ootustega. Aga kui meid saadavad mingid eeldused sündmuse suhtes, siis me ei märka tegelikult toimuvat, vaid otsime alateadlikult tõendeid oma eelduste tarbeks. Kui need eeldused on negatiivsed, siis saabume üritusele tõenäoliselt kehvemas tujus. Endale märkamata oleme me juba asunud saboteerima toimuvat. Fookus on paigas ja me märkame vaid seda, mis toob kinnitust meie eeldustele. Kui läheme sündmusele vastu kõrgendatud ootustega, siis on jälle oht pettuda. Mäletan neid aegu, kui otsisin oma printsi valgel hobusel. Ikka oli mõni silmarõõm, kellega kohtumist ma nii väga ootasin. Nii seadsin temaga seoses endale eesseisvaks peoks kindlad ootused. Paraku juhtus üsna sageli nii, et too silmarõõm ei ilmunud üldse välja. Oh seda pettumust siis! Kõik teised noormehed tundusid koledad ja mõttetud. Ma ei andnud kellelegi võimalustki. Mäletan seda klimpi kurgus. Ma ei kuulnud head muusikat ja ei osanud nautida toredat seltskonda. Ma ei olnud hetkes ja ma ei tajunud tegelikult toimuvat, vaid olin loonud endale illusiooni, kuid see kukkus kokku.
Olen aru saanud, et me ei ole enamasti objektiivsed. Me oleme avatud silmadega, aga silmad on kinni. Meil on justkui mingid moonutavad prillid ees. Nagu odavad päikeseprillid, mis muudavad pildi liiga kollaseks ja päikseliseks või hoopis halliks. Me kuuleme, aga ei kuule. Me teame, aga ignoreerime seda teadmist. Me ei ole teadlikult kohal, me ei ole hetkes. Me anname hinnanguid, oletame, eeldame ja mõtleme asju välja. See ei pruugi alati meie elu raskemaks teha, kuid tihti teeb. Tihti ongi see meie elu draamade ja valu aluseks. See, kuidas me tajume oma reaalsust, ei ole tegelikult reaalsus – see on pilt, mille oleme endale oma elust loonud. See on pilt, mille usume olevat reaalsus.
Meil tekivad tajumoonutused, sest meil on tunne, et meie mõtted ongi reaalsus.
Meil kõigil on peas selline väike