Tagasilennu hommikul teen jalutuskäigu Atlandi ookeani ääres. Mulle meenub Portugali presidendi kõne, kus ta rääkis oma riigi ajaloost ja sellest, kuidas nende suur naaber Hispaania jättis neile ainsa väljapääsu maailma üksnes mere kaudu. Nad otsustasid muuta ookeani oma võimaluseks ja tugevuseks, kutsudes üle maailma kokku parimaid teadlasi ja eksperte, et saada suurepäraseks merel navigeerijaks. Tunnetades ookeanilt tulevat võimsat tuulehoogu, mõtlen, kuidas maadeavastajad sellelt rannikult suurte unistustega lahkusid, teadmata, kuidas nende teekond võiks lõppeda.
Kui saaksin ajas tagasi rännata ja minna keskkooliaegse iseenda juurde, kes püüdis kusagil Lõuna-Eesti metsade vahel leida oma kohta maailmas, siis kallistaksin teda ja ütleksin: „Kõik saab korda. Järgi oma uudishimu. Treeni ennast iga päev paremaks ning jaga oma annet maailmaga.“ Tollal ei kujutanud ma ettegi, et võiksin kunagi koolitaja ja innovatsiooniprogrammide moderaator olla ning teha midagi sedavõrd põnevat päris hästi. Aga uudishimu ärgitas mind võimalustele jah ütlema ja oma annet avastama. Ma ei näinud seda kõike ette, aga liikusin edasi. Olen endale selle julguse eest väga tänulik.
Samamoodi on sinu elu suurte valikutega.
Harjutus
• Mõtle, kelleks sa tahad saada ja millele järgnevad aastad pühendada. Kas võtad läbikukkumise riski ja haarad kinni võimalusest luua midagi erakordset või jääd turvaliselt sadamasse?
• Millise tundega sa tahad oma elus seilata? Kas hirmuga, et mis kõik võib juhtuda, või huviga, mida kõike on võimalik avastada?
Vali teekond, millest päriselt hoolid
Kui ma tosinkond aastat tagasi tundmatu koolitajana alustasin, pidin käsi püsti ringi käima ja paluma, et mulle antaks võimalus. Olin valmis ise kõik kulud katma ja tasuta töötama, peaasi et saaksin koolitust teha ja inimesi aidata. Valmistasin iga koolitust ette meeletu pühendumusega, nii et õhtuti oli raske uinudagi, sest vaevlesin mõtete käes, kas olen ikka hea sisu kokku pannud ja esinemiseks valmis.
Kondine kehaehitus, vistrikune näolapp ja habeme puudumine ei teinud ka mu elu lihtsamaks. Enne koolituse algust võis saalis olijate vestlus kõlada umbes nii:
„Kelle laps seal koolitaja arvutit näpib?“
„Ei, tema ongi meie koolitaja!“
„Päriselt või? Mis tema ka elust teab!“
Mind hinnati välimuse järgi tegelikust vanusest 5–10 aastat nooremaks. Ja enese tõestamiseks ei piisanud lihtsalt muheda jutu rääkimisest, vaid tuli midagi tõeliselt väärtuslikku pakkuda.
Samas pole tagasiside saamine oma tööle meie põhjamaises kultuuriruumis lihtne, me ei kipu ju üksteist kiidusõnadega üle külvama. Kui ma algaja koolitajana midagi sellist aga just otsisin, siis võis eestlaste suust parimal juhul kuulda: „Ei, normaalne oli.“ Samas kui ameeriklane oleks sama asja peale öelnud: „Amazing! Man, you changed my life!“ Püüa siis aru saada, kas esinemine läks osalejatele korda või mitte.
Kuigi tunnen ennast iga aastaga aina enesekindlamalt, ei saa ikkagi öelda, et tegemist oleks väga kerge ametiga. Jätkuvalt tuleb teha põhjalik ettevalmistustöö ja anda endast üha enam.
Kui oleksin otsinud kerget papi kokkuajamise viisi, siis oleksin tõenäoliselt juba esimestel aastatel loobunud ja mõne muu äriga alustanud. Aga kuna mulle on alati korda läinud see, mida koolitusel osalejad minult saavad, siis veabki just sügav sisemine hoolimine rasketest perioodidest, magamata öödest ja eneseületamisest läbi. On hea tunne olla vajalik. See julgustab jätkama.
Vestlesin hiljuti ühe sotsiaalpedagoogiga, kes tundus oma tööle tõeliselt pühendunud olevat. Küsisin, miks ta valis nii keerulise ameti: tegeleda noorte probleemidega, tihti väga raskete juhtumitega. Tema vastusest õhkas missioonitunnet ja seda, millist rahuldust talle selle töö viljade nägemine pakub. Ta rääkis ühest enesetappu plaaninud noorest, kelle ta oli lausa rongirööbastelt ära toonud. See pani ta mõtlema oma töö olulisusele ja sellele, millest maailm ilma jääb, kui ta seda ei teeks. See pole kerge, aga ta hoolib oma tööst ja selle tulemusest väga.
Lihtsa elu otsijal on kiusatus loobuda, kui asi läheb raskeks. Allaandmine ja üha uute asjade proovimine viib aga lõpuks selleni, et oleme teinud küll palju mitmesuguseid asju, aga pole kunagi saanud ühelgi alal sedavõrd heaks, et oma meisterlikkusest ja eneseteostusest sügavat rõõmu tunda.
Siin tuleb aga vahet teha tugevat sisemist rahulolu pakkuva töö ehk elu kutse ja ühe-teise valdkonna proovimise vahel. Enamasti tunned ära, kui valdkond pole sinu ja sa pead edasi proovima; kui aga on sinu, siis pead vaatamata raskustele oma asja edasi ajama, sest sa tead – see ongi sinu elu kutse. Pühendu sellele, millest päriselt hoolid ja mis innustab sind andma endast parimat.
Paigalseis on muutusest hirmutavam
Muutused võivad olla hirmutavad ja tuua pähe palju ebameeldivaid mõtteid.
Äkki ma ei leia tööd selles valdkonnas, mis mulle tõeliselt meeldib? Äkki mu sissetulek väheneb ja ma ei jaksa peret ülal pidada?
Kas lapsed ikka saavad ise hakkama, kui ma hakkan rohkem oma projektidega tegelema?
Mida sõbrad või vanemad sellest arvavad? Kas nad kiidavad selle valiku heaks? Parem jätan asjad nii, nagu on…
Aga mõtle hoopis, mis siis, kui 10 aasta pärast on kõik täpselt nii nagu praegu? Sama töö. Sama elu. Samad probleemid. Ei mingit edasiminekut. Kui mõtled oma arengule inimesena, siis kumb tundub päriselt hirmutavam, kas muutus või paigalseis?
Eriti hirmutav on elada teadmises, et mida kõike sa oleksid suutnud luua ja maailmale anda, kui oleksid vaid oma kutsumust järginud! See on omamoodi inimlik tragöödia, kui tunned esimene pool elust, et oled mõne asja jaoks veel liiga noor, ja teine pool, et oled juba liiga vana.
Cornelli ülikooli teadlased Tom Gilovich ja Shai Davidai palusid kuues uuringus1 sadadel inimestel öelda, mida nad oma elus kahetsevad. Selgus, et oma lootuste, eesmärkide ja püüdluste saavutamata jätmist kahetsetakse tunduvalt enam kui seda, et neil pole õnnestunud oma kohustusi täita. Oma elu suurima kahetsusena märkis 76% osalejaist, et pole suutnud saavutada oma ideaalset mina.
Kui sa ei proovi oma unistuse poole liikuma hakata, siis sa ei saagi teada, kas oleksid selleni jõudnud või mitte. Kui astud edasi ja põrud, siis võid küll hetkeks pettuda, aga ma luban sulle: sa oled rahul, et vähemalt proovisid. Väga paljud inimesed ei saa seda öelda.
Mind aitab otsuste tegemisel mõtetes tulevikku rändamine – liigun 5–10 aastat edasi ning püüan tunnetada, kas ma oleksin sealt tagasi vaadates tänulik, et ma praegu selle sammu tegin või mitte. Proovi sina ka!
Kes ma olen ja mida ma oskan suurepäraselt teha?
„Ma ei saa enam nii jätkata.“
Selle tõdemuseni jõudes otsustasingi õpingud Tartu ülikooli majandusteaduskonnas 2005. aastal pausile panna. Olin jõudnud teisele kursusele, aga mõistsin, et selles kõiges puudus säde ja ma ei teadnud, kes ma olen.
Võtsin akadeemilise puhkuse ja, nagu öeldud, kuulutasin selle aja isikliku arengu aastaks. Ei, ma ei läinud seljakotiga ümbermaailmareisile. Teadsin, et vastused, mida otsin, on peidus minus endas, mitte kaugete mägede taga. Liitusin Eesti Ettevõtlike Noorte Kojaga ning läksin Tartu ülikooli psühholoogia instituuti psühholoogiat õppima. Jah, akadeemilise puhkuse aasta ei tähendanud õpingutest päriselt eemale jäämist. Ma valisin lihtsalt aineid ja teemasid selle järgi, millest arvasin leidvat vastused oma küsimustele, mille juba eespool välja tõin: kes ma olen ja milles ma hea olen?
Hankisin paljude koolitajate materjale, kus õpetati, kuidas endas, oma unistustes ja eesmärkides selgusele jõuda. Samal ajal kui eakaaslased puhkasid, otsisin mina pühendunult iseennast. Mu töötuba täitus suurte paberilehtedega, mis olid täis kritseldatud küsimusi ja vastuseid. Sealt võis leida:
•