Kõnni. Üks samm korraga. Erling Kagge

olenemata pikemaks.

      Siin peitubki kõigi käijate ühine saladus: kui kõndida, kestab elu kauem. Käimine venitab hetked pikemaks.

      ◦

      Kahest või enamast võimalusest valin ma pidevalt lihtsama: selle, mis võtab vähem aega. On mugavam. Soojem. Kuigi ma tean, et teine võimalus oleks targem valik. Mõnel päeval valin ma kergema vastupanu tee hommikul ärkamisest kuni õhtul magamaminekuni. Jah, võin teha nii mitu päeva järjest. Selline nõrkus teeb mulle tuska.

      Elu vabatahtlik raskemaks tegemine on andnud mulle palju. Niikaua kui mäletan, on minus istunud väike põrguline, kes annab pidevalt nõu valida kõige mugavam variant, kui ma seisan valiku ees: kõndida vähem, kui olin kavatsenud, jätta haigele külla minemata ja minna hoopis kohvikusse, või jätta voodist üles tõusmata. Neil elujärkudel, kui ma olen harjunud istuma autosse, on sellest raske loobuda. See on lihtsalt liiga mugav.

      Ustav häälele kuuletumine võib mõjuda nagu maailmast pagemine ja elu pakutud võimaluste raisku laskmine. Filosoof Martin Heidegger väitis, et me muutume kergesti säärase sisehääle orjaks. Tagajärjeks võib olla, et vajume sügavale ja jääme mõlemat jalga pidi põhjatusse mülkasse kinni. Heidegger teeb vahet sellisel elul ja oma elu juhtimisel. Olemine ei tähenda ainult maailmas olemas olemist – nagu seda on kivid –, vaid maailmas olemise viisiga suhestumist. Heidegger rõhutab, et meie, inimesed, peaksime olema valmis koormat kandma, selleks et olla vabad. Kui otsustame minna kergema vastupanu teed, siis eelistame alati varianti, millega hetkeks kaasneks vähem muresid. Meie valikud on ette määratud ja vähe sellest, et elame vabaduseta, me elame ka igavalt.

      Meie elus on nii palju kiirustamist. Kõndimine on aeglane. Sellepärast on see üks radikaalsemaid asju, mida teha.

      ◦

      Vahest on liig anda inimesele nõu, et ta läheks vales suunas või eksiks ära, aga see nõuanne võib olla ka päris hea. Säärased käigud jäävad meelde.

      1987. aasta sügisel matkasin oma kallimaga läbi Jotunheimeni lääneosa. Poolel teel tõusime Store Skagastølstindile, mis on Norra kõrguselt kolmas mägi. Mu kallim oli tubli ronija ja tema abiga saime üles. Enne mäetippu jäime ootamatult lörtsisaju ja udu vangi. Ümberringi olid järsud mäeveerud. Ainuski samm udus oleks olnud liiga ohtlik, mistõttu olime sunnitud veetma öö mäetipus ilma telgi ja magamiskotita. Hüppasime kogu öö üles-alla, tegime varjupoksi ja endale kätega sooja, aga külmetasime ikkagi. Kui ma sellele praegu tagasi mõtlen, siis oli see meie kahe ilusaim elamus. Öö veetmine ekstreemsetes oludes eristas seda meie mugavate ööde reast. Kui päike tõusis ja me aitasime teineteisel turvaliselt alla ronida, olid pimeduses veedetud tunnid meid lähendanud.

      Ma olen nii palju kordi teelt eksinud, et mul on kuri kahtlus, et ma otsingi säärast ebakindlust ja naudin väikest salapära, kui ma ei tea, kus ma olen. Kui ma kasutan Google Earth’i, on kõik ettearvatav. Kohati tekib oht, et ma vaatan rohkem ekraani kui ümbrust. Kui ma elektroonika koju jätan ja tõstan pilgu, siis viibin hetkes. Saan tuttavaks naabruskonnaga, linna või metsaga.

      Nagu mu vend Gunnar kord ütles, kui olime – üks kaheksa-, teine üheteistaastane – Østmarkasse ära eksinud: „Ma olen siin ennegi ära eksinud, nii et ma tean, kus me oleme.”

      ◦

      On loomulik arvata, et vangis istuvad inimesed on ühiskonnas need, kes kõige vähem liiguvad, aga see pole nii endastmõistetav. Kolm neljandikku Inglismaa lastest käib vähem väljas kui sama riigi vangid. Iga viies laps ei käi peaaegu üldse väljas ja iga üheksas laps ei ole viimasel aastal tõstnud jalgagi parki, metsa või randa. Aega veedetakse toas ekraani ees. Ajalehe The Guardian järgi vanemad küll teavad, et see ei ole hea, aga nad ei saa midagi teha. Tuppa jäämine tundub eriti kahetsusväärne, sel ajal kui peaksime imestlema aastaaegu, loomariiki, päikest, vihma, teeradu ja seda, kus me oleme.

      Vähene värskes õhus viibimine on seotud ka klassikuuluvusega. Ühe uurimuse järgi, mille korraldas 2016. aastal sihtasutus Wildfowl & Wetlands Trust (WWT), on märksa tõenäolisem, et vaeste perede lapsed viibivad vähem väljas kui teised lapsed.

      ◦

      Umbes 75 sammu kaugusel koduuksest möödun ma iga päev tammepuust. Mul on meeles muutused, mis tammega aasta jooksul toimuvad. Talvises hämaruses enne päikesetõusu võib raagus puu paista koletisena. Hiljem, päeval, päevavalguse käes mõjub ta sõbralikumalt. Võras, koores ja puidus on hulgaliselt imepisikesi elupaiku, kus elab sadu putukaid, seeni, samblikke ja samblaid.

      Kevad toob kaasa lehed ja värvid. Tamm – puu, mis elab legendi järgi viissada aastat ja sureb viissada aastat – ajab end veidi enam sirgu ja puistab iga tuulepuhanguga ümberringi õietolmu. Ma küll ei näe seda, aga tean, et sel ajal liiguvad mahlad.

      Kui lähen linna autoga, ei pane ma enamasti suurt midagi tähele. Liiklus venib Pilestredet’l ja autojuht ei märkagi, kui tuli läheb roheliseks, ka jalakäija astub minu ees sõiduteele SMSi toksides. Harva, kui mõni näoilme meelde jääb. Tipptunnil olen kõige krooniks avastanud, et jälgin teisi autojuhte, kes venivad samas jorus edasi, ja arvan neist halvasti, sest nad raiskavad liiklusummikus oma aega nii nagu minagi. Siiani ei ole ma tipptunni ummikus näinud ühtki rõõmsa näoga juhti.