Teekond iseendani. Liis Velsker

ma mõtlen isaigatsusele, tuleb see tuttav ette. Ma nii kadestasin sõbrannasid, kellel olid head suhted oma isaga. Ma olen ka sõbrannade vanematega, eriti isadega, super hästi läbi saanud, aga see polnud ikkagi sama, mis omaenda isaga suhelda. Igatsus mu südames oli nii suur! Kui nägin isa, kes väga hoolis oma tütrest, tõi see mulle pisarad silmi, sest tegi nii väga haiget. Olin kade selle hoolivuse peale. Ja kui kellegi isa helistas, et uurida, kas me saime kuhugi kenasti kohale või kuidas mõni üritus läks, siis võisin ma meeleliigutusest lausa nutma puhkeda!

      VANAEMA KAOTUS KINNITAS ARMASTUSE OHTLIKKUST

      Selleks ajaks oli toimunud ka teine traagiline sündmus mu elus. Minu vanaema, kõige lähedasem inimene üldse, kellega mul oli väga eriline side, kes mind tohutult hoidis ja kelle armastust ainsana usaldasin vastu võtta… suri. See on mu elu kõige suurem trauma. Ta viibis kuid haiglas ja kuna haigla paiknes minu kooli kõrval, käisin teda pea iga päev vaatamas. Pärast kooli olid mul trennid ja neid ma ära ei saanud jätta, mis tähendas, et tegin koolist poppi ja käisin haiglas tundide ajal.

      Ühel päeval ütles vanaema, et homme saab ta koju ja ma ei pea haiglasse tulema. Olin uudise üle tohutult õnnelik, aga järgmisel päeval popitasin automaatselt uuesti, joostes rõõmsalt haiglasse. Sel päeval oli vanaema reibas, põsed õhetasid roosakalt ja üle väga pika aja saatis ta mind lahkumisel ukseni. Paar päeva pärast seda, kui ta oli koju pääsenud, tuli kõne, et vanaema ei ole enam.