„Jah, ja otsekohe! Kas sa siis ei mõista, et need jõud on taas sind üles otsinud? Ja midagi halba sul seeläbi ju juhtunud pole. Pigem vastupidi – sind on hoopistükkis kaitstud. Seepärast sa neid kummalisi ilminguid enam eirata ei saa ega tohigi!”
„Sul on õigus,” sosistas Kertu tõustes ning tegi ka enda jaoks midagi ootamatut: istus Raini sülle ja hakkas peaaegu hääletult, kuid lahinal nutma. „Küll on hea, et sa siin oled,” suutis ta öelda ning valas pisaraid edasi.
„Nuta rahulikult, õeke!” lausus Rain, kellele tundus, et nad mõlemad on ajas kolmkümmend aastat tagasi läinud, ning silitas endast kaks aastat noorema Kertu pead. „Arusaadav, oled endast natuke väljas, aga kohe me liimime su kenasti kokku.”
„Tahan ilma abivahenditeta üheks tükiks saada,” naeratas kolmekümne kuue aastane õeraas läbi pisarate ja tõusis.
„Vaat nüüd ma tunnen su jälle ära,” rõõmustas Rain, kui Kertu talle põsemusi kinkis ning otsustavalt kirjutuslaua juurde astus.
„Vanemad peaksid alumises olema,” pomises Kertu endamisi ning tõmbas sahtli lahti, tõstis sealt kümmekond kaustikut lauale ja asus neid lappama.
„Seesama,” ütles ta lähemale tulnud vennale ja näitas roheliste kaantega paksu kladet. „Huvitav, paari kuu pärast saab sellest täpselt kakskümmend aastat täis. Ega ometi see oluline pole?”
Seepeale oskas Rain vaid õlgu kehitada. „Otsime parem sinu märkmed üles.”
„Ongi juunikuu Saaremaal,” elavnes Kertu ning lehitses kiirustades edasi. „Mida see siis tähendab?” hüüatas ta ehmunult.
Rain küünitas üle õe õla vaatama ja ka temal jäi suu üllatusest lahti: toda sündmust kajastanud ülestähendused olid loetamatuks muutunud, paber tundus otsekui pruuniks kõrbenuna ning isegi kirjaridade eristamine oli võimatu …
Kertu keeras veel mitut lehte, lükkas seejärel päeviku eemale ja vaatas vennale hirmunult otsa. „Ülejäänud sissekanded on ainult veidi tuhmunud ja raskusteta loetavad.”
Rain noogutas vaikides. Taipas siis, et õeke vajab taas tuge ning lausus: „Sõnum peaks arusaadav olema: mäletada tohib ja peabki, aga toimunut jäädvustada ei tohi!”
„Jah, näeb niimoodi välja, et veel hetk ja paber oleks süttinud … Aga õnneks taipasin ma kogu loo ka arvutisse tippida.”
„Leiad sa selle sealt üles? Ilmselt raske juhtum,” kahtles Rain.
„Pole hullu,” naeris naine. „Mul on arvutis kord majas. Mõne minuti pärast on see meil käes.”
Ent ees ootas uus pettumus – vajalikku faili arvutis enam ei olnud!
„Kadunud!” ohhetas Kertu katkeva häälega.
„Võib-olla ei leidnud sa seda lihtsalt üles?”
„Välistatud, sest kasutan lollikindlat süsteemi. Mäletan täpselt, et see oli sisestatud 1999. aasta Saaremaa kausta Piksekivinimelise failina.”
„Kui nii, siis on ka see tolle fluidumi poolt likvideeritud,” ohkas mees. „Sääraste jõudude ees oleme nähtavasti jõuetud … Aga mälupilte sul kustutatud ei ole,” lisas ta lootusrikkalt. „Kuna sind soovitakse informeerida ning sind koguni kaitstakse, siis sina küll ohus ei viibi.”
„Aga minu infokanalid on igatahes likvideeritud.”
„Seda nüüd küll,” soostus Rain. „Sestap pead väga arukalt käituma ja sulle edastatud infot võid vaid kitsas pereringis jagada.”
„Tegelikult peale Teele ja Sirje ei teagi keegi midagi.”
„Palju nemad teavad?”
„Sisuliselt vaid unenägudest ja nägemustest. Samuti hiljutisest liiklusõnnetusest, kust ma puhtalt välja tulin.”
„Mida nad sellest arvavad?”
„Mõlemad seletavad vähemalt seda juhtumit intuitsiooniga.”
„Jäta nad selle arvamuse juurde, aga Piksekivist pole neil küll vaja midagi teada.”
„Arvan sama, sest nähtus on veel keerulisemaks läinud.”
„Tubli! Räägime nüüd praktilisematest asjadest. Mida sa ette võtta kavatsed ja kas sul on mingi plaan olemas?”
„Ei,” ohkas Kertu. „Jürgen on oma sigadustega minult kogu hingejõu röövinud ning ma pole viimaste päevade sündmusi lahti mõtestada jõudnud. Loodan sinu peale, et koos ikka mingi lahenduse leiame.”
„Kena kuulda, et õekene mind nii usaldab! Küllap leiame.”
Kertu noogutas.
„Mida see Jürgen siis kokku keeras?”
Juba kolme minuti pärast oli Rainil pilt selge. „Aitab! Mulle piisab,” katkestas ta Kertu jutu. „Oletan, et tahad temast vabaneda?”
„Minu kategooriline nõudmine on, et ta viiks oma viimased asjad siit kohe ära ja et ma tema varju ka siin enam ei näeks!”
„Õige! Mulle see meeldib. Kas sinu arvates võib temaga veel sekeldusi ette tulla?”
„Kardan küll ning Sirje ja Teele on sama meelt.”
„Selge. Kutsu ta kohe siia!”
„Nüüd kohe?” ehmus Kertu.
„Millal siis veel,” muigas Rain pahaendeliselt. „Olen niikaua siin ning meil on vaja üks mehejutt maha pidada. See tegelane võib tõesti vägivaldseks muutuda.” Ja ta lükkas mobiili mööda lauda õe ette.
„Mida ma talle ütlen?”
„Et teil on vaja rääkida, ja otsekohe!”
„Ja muud ei midagi?”
„Ei. Rõhuta ainult, et otsekohe.”
„Noh, tuleb?” küsis Rain, kui Kertu kõne lõpetas.
„Lubas hiljemalt tunni aja pärast siin olla.”
„Kena! Asjad hakkavad tasapisi arenema. Mida sa vahepeal mulle kõhusoppi leiad?”
Jürgen astus tuppa enesekindlal sammul. Ilmselt arvas ta, et Kertu otsis juba lepitust. Ent kui ta sealsamas elukaaslase venda nägi, venis mehe nägu pikaks.
Rain kasutas ootamatuse momendi ära ja alustas sedamaid rünnakut. „Mis, ei oodanud või? Kuna oleme varem paarkolm korda kohtunud, siis asugem kohe asja juurde. Tulid sa autoga?”
Kimbatusse sattunud Jürgen põrnitses talle mõistmatult otsa ning noogutas sõnatult.
„Kena! Siis korja kähku oma siinne varanatuke kokku, vii autosse ja kebi Kertu juurest kus kurat! Nii et su jäljed haihtuksid siit nagu märja kassi käpajäljed kuumalt plekkkatuselt!”
Kertu turtsatas tahtmatult. Vend aga jätkas: „Ning vaata ette, et sa siia midagi maha ei unusta! Kui unustad, oled sellest ilma, sest siit uksest sa enam sisse tulla ei tohi! Selge?”
„Sul pole õigust,” suutis mees viimaks suu lahti teha.
„Kui sinul oli siin õigus ringi laaberdada ja hoorata, siis mina tunnen praegu rõõmu, et mu õde säärasest jätisest lõpuks ometi vabaneda tahab. Kertu, aita tal kodinad kokku korjata! Ja hoia pilk peal, et see tüüp sinu asju kaasa ei võta.”
„Kertu, ütle vähemalt sina midagi!”
„Rain ütles kõik juba ära. Mul pole midagi lisada.”
„Aga mul pole momendil neid kuhugi viia,” ahastas vist alles nüüd oma olukorda taipav mees lootusetult.
„Sinusugusel tegelasel on alati soe pesake kusagil varuks olemas. Ja soovitan sul tööga jalamaid peale hakata, muidu mu kannatus katkeb