„Mu portree vajab veel vaid ühte viimast pintslitõmmet,“ ütles Rick ja seekord oli ta hääl kalk ja vali. Direktor, kes oli selleks hetkeks juba väga ärevil, kargas oma kohalt püsti, kuid tegi seda liiga hilja, jõudmata ohjeldada kätt, mis noa Angelica kõrri torkas ning seda vihaselt allapoole rebis. Kostsid oiged ja mitu inimest kiljatas, otsekui oodates, et maalitud ihusse tekkinud haavast purskub verd. Karikas otsekui olümpiatõrvik käes, laskus Rick lavalt alla, marssis lähima ukse juurde ja kadus.
TEINE PEATÜKK
Järgnenud rabatud vaikuse katkestas ahastav karje „Oota, Rick!“ ja Lou tormas talle järele, auhind vastu rinda surutud ja kentsakad kõrvarõngad kahel pool nägu pendeldamas. Doktor Mortimer tegi kangelasliku katse normaalse olukorra taastamiseks ja tõusis, et lõpusõnad öelda, kuid keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Üritus oli ilmselgelt läbi ja kõik olid hetk tagasi nende ees toimunud draamast liiga elevil, et veel mingite banaalsuste kuulamisele aega kulutada.
Melissa trügis nördimuse, hämmingu ja oletuste risttule alt läbi lava juurde, kus Iris nende murtud võõrustajale praktilisi soovitusi jagas.
„Puhas lõige, lihtne parandada,“ kinnitas ta vigastuse üle vaatamise järel. „Selle pärast pole mõtet endast välja minna. Mingit vana meistri taiest sellest niikuinii ei saa,“ lisas naine ulaka naeratusega.
Doktor Mortimer manas näole kahvatu naeratuse ja pomises midagi suupistetest.
„Tänan, ärge meie pärast muretsege,“ teatas Melissa kindlalt. „Me peame rongile jõudma.“ Ta haaras Irise käsivarrest ja juhtis ta mehe tänukõnet katkestades väljapääsu suunas.
„Kuhu meil nii kiire hakkas?“ tahtis Iris teada. „Rong läheb alles pool seitse.“
„Ma tahan Lou Stacey üles otsida. Vaene tüdruk on väga endast väljas.“
„See klouninäoga laps, kes tekstiilikunstiauhinna sai? Nägin, kuidas ta minema tormas. Mis tal viga on?“
„Hiljem seletan.“ Nad olid lahkujatest ümbritsetuna peasissepääsu juurde jõudnud. „Küllap parklast on kõige mõistlikum vaadata.“
„Mitte sinna. Tudengid pargivad maja taha.“ Iris suunas Melissa koridori, siis küljeuksest välja ja sealt edasi mööda rada hoone taha. Nad olid just väravani jõudnud, kui sihvakas sportauto, katus alla lastud, mööda kihutas ja enne ristumist peateega vaid hetkeks hoo maha võttis, et siis rehvide vilinal heitgaasipilves kaduda. Rick Lawrence lahkus Ravenswoodist.
„Tüdrukut temaga kaasas ei olnud,“ tähendas Iris.
„Oh taevake!“ hüüatas Melissa. „Kuhu ta küll jääda võis?“
„Seal.“ Iris osutas peaga tudengite parklasse viiva jalgraja suunas. Lou lentsis nende suunas, auhind endiselt käes, ise jalgu järele vedades, otsekui võiks ta iga hetk väsimusest pikali kukkuda. Melissat nähes sööstis ta naise juurde ja puhkes ta rinnale langedes nutma.
„Ta isegi ei rääkinud minuga!“ nuuksus tüdruk. „Ta teeb midagi rumalat, ma tean seda!“
„Lollus!“ tähendas Iris asjalikult. „Tegi oma žesti ära, nüüd saab ta süda rahu. Kus su taskurätt on?“ Lou kobas asjatult taskutes ja Iris surus talle pabersalvräti pihku. „Võta see ja tee ennast puhtaks, sa näed jube välja.“
Lou tupsutas silmi ja nuuskas nina. Vapustatud äratundmine, kellega ta räägib, näis kurbust ta näol mõnevõrra vähendavat.
„Oi, preili Ash, tänan, te olete väga lahke!“ kogeles plika.
„Kust siin teed saab?“ nõudis Iris.
„Söögisaal on kella viieni avatud.“
Iris heitis pilgu käekellale. „See sobib, kui me kiiresti teeme.“ Naine marssis kolledži poole tagasi, Lou ja Melissa otsekui hanepojad haneema kannul sabas.
Kell oli veerand viis, söögisaal peaaegu tühi ja raevukas energia, mida sinistes tunkedes töötajad laudu pühkides ja toole kohale sättides rakendasid, andis selgelt mõista, et külalisi enam ei oodatud ja nad polnud teretulnud. Vaenulikele pilkudele vilistades sättis Iris oma hoolealused laua taha istuma ja suundus seejärel leti poole, kust peagi kolme kandikule sätitud teetassiga naasis.
„Näeb jube välja, aga peab asja ära ajama.“ Ta võttis tassist lonksu, tegi grimassi ja pani selle käest. „Sama jälk kui minu ajal!“ tähendas naine. „Nii, Lou, millest selline tragöödia?“
Lou toetus küünarnukkidele, surus närvilised sõrmed turris juustesse ja tõi kuuldavale valju melodramaatilise ohke. „Oi, see on üks jube jama,“ ägas tüdruk. „Ma isegi ei tea, millest alustada.“
„Las ma siis arvan. Sina oled Ricki armunud, aga tema oli sisse võetud sellest … mis ta nimi oli?“
„Angelica.“
Iris muigas. „Kõlab nagu umbrohi!“ Lou huuled kaardusid naeratuseks, mis teenis ära julgustava noogutuse. „Niisiis põlgas Angelica Ricki ära ja tema otsustas oma haavatud uhkuse päästmiseks tüdruku portreele avalikult nuga anda. Oli nii?“ Lou avas suu, kuid Iris polnud veel lõpetanud. „Mitte just kõige andekam,“ teatas naine ükskõikselt. „Mina sinu asemel ei raiskaks tema haletsemise peale aega.“
„Te ei mõista!“ teatas Lou kirglikult. „Selle tüdruku tegu oli kuratlik! Igaüks oleks selle peale ära pööranud.“ Ta nina otsast veeres alla pisar, mis maandus plopsatusega teetassis.
„Ära pisarda ja räägi siis meile kõik ära!“ kamandas Iris. „Me peame kohe minema hakkama, töötajad jõllitavad meid nagu tigedad härjad.“
„See kõik on üks jube jama!“ kordas Lou ripsmetušist mustaks tõmbunud salvrätiga nägu nühkides. „Oli Angy sünnipäevapidu. Ricki vanemad korraldasid selle koos tüdruku onu Vittorio ja tädi Rosinaga – ta vanemad on surnud, noh – ja Rick tõi sõrmuse lagedale ja torkas selle Angyle sõrme.“
„Rick ja Angelica on siis kihlatud?“ uuris Melissa.
„Enam ei ole ja ega tegelikult päriselt olnudki. No ma mõtlen, et tegelikult ei teinud Rick talle ju abieluettepanekut, ta lihtsalt oletas, et nad on paar, tüdruk jälle … no küllap oli see Ricki meelest romantiline. Ta lihtsalt on selline.“ Lou ohkas igatsevalt, otsekui ilusamaid aegu meenutades.
„Niisiis ütles Angelica „tänan, ei“ ja andis sõrmuse tagasi?“ oletas Melissa. Lou huuled kõverdusid.
„See ju oleks peo ära rikkunud. Angyle ei meeldi, kui inimesed õnnetud on, ja stseene ei salli ta samuti. Tema otsib alati lihtsamat väljapääsu. Ja lisaks olid kõik kohad täis peomeeleolus itaallasi, kes rõõmsasti oma pitsasid pistsid ja spagette Bolognese kastmes vitsutasid ja vana tohmakas tädi Rosina hüüdis „mamma mia!“ ja poetas oma Chianti sisse rõõmupisaraid.“ Lou tühjendas suhkrupaki leige teega täidetud tassi ja ründas seda lusikaga. „Ta ju ei saanud kõiki neid toredaid inimesi pahandada. Kus sa sellega!“
„Aga abielluda ta Rickiga ei tahtnud?“ käis Melissa peale.
„Ei, aga saadud asju ta ka ära anda ei tahtnud.“ Lou silmad särasid pahatahtlikult. „Ta sai ju uhke sõrmuse, mis oli kunagi kuulunud ühele Ricki vanavanatädidest, ja kui me tol õhtu koju jõudsime, sukeldus tädi Rosina oma vanasse tubakakarpi ja andis talle lisaks viissada naela, mida ta Angelica pulmakleidi jaoks oli kogunud.“
„Sa nägid seda pealt?“ uuris Iris.
„Ma elan Carolide juures ja meie Angyga peaksime sõbrad olema, kujutate ette? Ma käisin Rickiga ja poiss tuli ühel õhtul läbi ja nägi Angyt.“ Lou hääl värises ja ta silmadesse kerkisid taas pisarad, kuid tüdruk tõrjus neid vapralt. „Nad õppisid erinevatel kursustel ja poleks pruukinud muidu kunagi kohtudagi.“
„Ja mis edasi sai?“ päris Melissa.
„Angelica