Just sellele ma mõtlesingi, kui ringi pöörasin ja nägin Amyt enda kõrval seismas. Kiri oli mul taskus, aga ma ei suutnud seda talle anda. Selle asemel tõstsin üles kirjakese – üks päev jäänud – ja küsisin, mida kavatses tema teha selle ajaga, mis talle veel antud oli.
Ta vahtis mind mõnda aega ja ütles viimaks: „Ma mõtlesin, et äkki sa palud mul see endaga veeta.” Koridoris oli sel hetkel päris mitu inimest, kes kõik kuulsid, mida ta ütles, ja mitte keegi neist, mina kaasa arvatud, ei suutnud mu suurt õnne uskuda.
Amy ja mina otsustasime, et lõpp saabub siis, kui päike tõuseb – Weather Channeli andmeil kell 5.50 hommikul. Saime kokku raamatupoes kell 17.50, et meile jääks täpselt kaksteist tundi. Sealt läksime Shanghai Dumplingsisse sööma. Umbes kella üheksa ajal suundusime Justini peole ja kui seal liiga lärmakaks läks, jalutasime Benito hooneni ja sõitsime liftiga selle tippu välja – see oli Gracetowni kõige kõrgem tipp.
Istusime minu jakil ja vaatasime linnatulesid ja Amy rääkis mulle oma korterist, kui väiksed on seal toad, linnulaulust, mille ta oli maha jätnud. Kulus aastaid, enne kui ta rääkis mulle oma isast ja tema töökaotusest ja kui jube oli kuulda tema nuttu. Sel ööl ta vaid vihjas oma perekonna muredele. Pakkusin talle raamatupoodi, kui tal peaks kunagi ruumi vaja minema. Kui ta istuks lugemisaias, võib ta ehk linnulaulugi kuulda. Ja lehtede keeramise heli on üllatavalt lohutav, ütlesin talle.
Ta suudles mind siis, ja kuigi me hakkasime käima alles mitu aastat hiljem, sai miski sel hetkel alguse. Vahel, kui ta juhtus mõne peo lõpus üksi olema, suudlesime ka. Kõik tüdrukud teadsid, et isegi kui Amy juhtus sel hetkel kellegi teisega käima, kuulusin mina talle.
Siis, ühel ööl, kui me olime 12. klassis, sai meist midagi püsivamat. Amy tuli raamatupoodi. Aeg oli hiline. Pood oli juba suletud. Mina õppisin leti taga. Ta käis muidu ühe tüübiga, kelle nimi oli Ewan ja kelle kool asus Amy vanas kodukandis, kuid nad olid selsamal pärastlõunal lahku läinud. Tal oli vaja kedagi, kes ta kindlalt lõpuballile viiks. Nii et seal ta siis oli, raamatupoe uksel, koputas keskööl vastu klaasi ja hüüdis mu nime.
pehme pliiatsiga
joonistatud kuud
Rachel
Ema läheb maja juurde tagasi, aga mina jään koos Woofiga rannaliivale istuma. Võtan välja kirja, mida olen kandnud endaga kaasas sellest hetkest, kui otsustasin minna tagasi linna – viimase kirja, mille Henry mulle saatis. Ma hoidsin selle alles, koos kõikide teistega, karbis, mille olin peitnud sokisahtli sügavusse. Pärast minu Sea Ridge’i kolimist kirjutas Henry mulle umbes kolm kuud igal nädalal, kuni talle kohale jõudis, et me ei ole enam sõbrad.
„Pole mingit mõtet tema kirjadele vastata, kui ta mulle tõde ei räägi,” olin Calile öelnud iga kord, kui järjekordne kiri saabus, ja iga kord vahtis Cal mind prilliklaaside tagant oma tõsiste silmadega ja ütles umbes midagi sellist: „See on ju Henry. Sinu parim sõber Henry; see Henry, kes aitas meil kunagi puu otsa onni ehitada; see Henry, kes andis meile tasuta raamatuid; see Henry, kes meid mõlemaid kirjanduses aitas. Henry.”
„Sa jätsid sitapea loetelust välja,” tuletasin talle meelde. „See Henry, kes on sitapea.”
See, et ma olin Henry parim sõber ja ühtlasi temasse armunud, muutus probleemiks alles 9. klassi alguses. Talle meeldis ikka aeg-ajalt mõni tüdruk, aga ta ei võtnud nende meeldimistega midagi ette ja need ei kestnud kaua, ning mina olin endiselt see, kellega ta koos istus ja kellele hilja õhtul helistas.
Aga siis saabus Amy. Tal olid pikad punased juuksed ja võimatult täiuslik nahk, millel polnud mitte ühtegi tedretähni. Mina olen rannas veedetud suvedest nendega üleni kaetud. Amy oli ka tark. Sel aastal osalesime mõlemad matemaatikaolümpiaadil ja tema võitis. Mina võitsin loodusteadustes. Tema võitis Henry.
Amy ütles mulle, et see nii läheb; 9. klassi lõpus, päev enne suvevaheaja algust. Olime kirjanduse tunnis lugenud Ray Bradburyt. Üks tema novell räägib paarist, kes veedab koos viimast ööd siin maailmas, ning ringlema oli läinud mõte, et me võiksime kõik kujutleda, et käes on meie viimane öö. Tegelikult oli see lihtsalt ettekääne, et saaks kedagi ära sebida; võimalus rääkida sellele, keda armastad, oma tunnetest. Ma ei plaaninud Henryle enda omadest rääkida, aga kuna oli ühtlasi ka minu viimane õhtu linnas, ütles ta, et peaksime selle koos veetma.
„Ta meeldib sulle,” ütles Amy mind tol hommikul WC-peeglist silmitsedes.
Henry ja mina saime tuttavaks aastaid tagasi algkoolis, kui meid koos kooli sõidutati. Ta luges „Hugo Cabret’ leiutist”, imeilusat väljaannet, kus olid pehme pliiatsiga joonistatud kuud. Ma ei mäleta meie esimest vestlust, aga mäletan neid, mis sellele järgnesid: raamatutest, planeetidest, ajas rändamisest, suudlemisest, vaimudest, unenägudest. Ma teadsin Henryst kõike, mis teada sai. Meeldimine oli selle kohta lihtsalt väga vähe öeldud.
„Ta on mu parim sõber,” vastasin Amyle.
„Noh, ma kavatsen teda kutsuda,” ütles tema.
Ma teadsin, mida ta silmas peab, ja ütlesin talle, et Henry veedab oma viimase öö minuga.
Sel pärastlõunal andis Henry mulle teada, et oli Amy kutse vastu võtnud. Me olime kooli taga, peitsime end kõrge heina sees, vaatasime, kuidas putukad päikesesiiludes kõrtel uisutavad. „Kui see sind tõesti häirib, võin minna ja talle ära öelda,” ütles ta. Siis ajas ta end põlvili ja anus mind.
Sulgesin silmad ja ütlesin, et sellest pole midagi.
„Mida muud ma oleksin saanud öelda?” küsisin selsamal õhtul Lolalt. „Ma olen sinusse armunud, olen seda olnud terve igaviku, ja kui üldse on olemas kaks inimest, kes kindlasti peaksid oma viimase öö maal koos veetma, oleme need meie. Henry ja Rachel.”
„Miks mitte?” küsis Lola, kes istus rätsepaistes mu voodil ja sõi šokolaadi. „Nagu tegelt ka, miks mitte? Miks sa lihtsalt ei ütle, et sina, mu sõber, oled see, keda ma suudelda tahan, ja ma usun, et me oleksime koos ägedad, ja sel Amyl on muret tekitav harjumus riietusruumis omaenda peegelpilti ära uppuda – miks sa ei võiks nii öelda?”
Ma ei vaevunud talle vastama. Lola oli Lola Hero, tüdruk, kes kirjutas laule ja mängis basskitarri, tüdruk, kelleks teised inimesed saada tahtsid. Kui talle mõni tüdruk meeldis, kutsus Lola ta kohe selsamal päeval välja. Seda sorti armastus, millest tema kirjutas, ei olnud selline armastus, mida kogesid minusugused inimesed.
Miks mitte? „Sest mulle väga ei meeldi häbi ja alandus.”
Aga kella üheteistkümneks, kui me olime hävitanud ära terve paki jäätist, kaks tahvlit šokolaadi ja kotitäie vahukomme, tabas mind mingi hullus. Otsustasin raamatupoodi sisse murda ja jätta Henryle Ulguvate Raamatute poe Kirjade Kogusse armastuskirja.
Mu maailm tundus tol ööl liiga väike. Ma polnud Henryle kunagi isegi vihjanud, et ta mulle meeldib, aga nüüd, kui kell järjest halastamatumalt tunde maha tiksus, sai sellest miski, mida pidin enne viimase sekundi kukkumist ära tegema, ning Kirjade Kogu tundus selle jaoks täiuslik koht.
Kirjade Kogu koondab neid raamatuid, mis pole müügiks. Kliendid võivad neid lugeda, aga koju viia ei tohi. Mõte on selles, et nad võivad tõmmata ringe ümber sõnadele või lausetele neis raamatutes. Nad võivad kirjutada leheservadele märkuseid. Nad võivad jätta raamatute vahele kirju inimestele, kes on neid lugenud ja käinud poes enne neid.
Henry armastab Kirjade Kogu. Nagu ka kogu tema ülejäänud perekond. Mina ei saanud päris täpselt aru, mis mõte on kirjutada raamatutesse kirju võõrastele. Palju suurem tõenäosus on saada vastus, kui neile internetis kirjutada. Henry ütles alati, et kui ma ise Kirjade Kogu mõttest aru ei saa, ei suuda tema seda mulle ka seletada. See oli asi, mida pidi tajuma instinktiivselt.
Raamatupood ei olnud valve all ja