Cath Crowley
Sõnad sügavas sinises
Inglise keelest tõlkinud Bibi Raid
Originaal:
Words in Deep Blue
by Cath Crowley
Pan Macmillan Australia
Copyright © 2016 by Cath Crowley
Tõlge eesti keelde © Bibi Raid ja Rahva Raamat 2019
Toimetaja René Tendermann
Korrektor Mari Klein
Kaanekujundus Alison Impey
Kaane illustratsioon © 2017 Jess Cruickshank
Kaane foto © 2017 Christine Blackburne
Kaane töötlus Jan Garshnek
E-raamat OÜ Flagella
ISBN (trükis) 978-9949-693-12-2
ISBN (e-pub) 978-9949-693-13-9
Michael Crowleyle ja Michael Kitsonile, armastusega
Raamatust peab saama kirves jäätunud mere jaoks meie sees.
kafka
„Kahvatu kuningas”
David Foster Wallace
Märge leheküljelt 585
Kõik armastuslood on ühtlasi tondijutud.
„Prufrock ja teisi tähelepanekuid”
T. S. Eliot
Lehekülgede 4 ja 5 vahele jäetud kiri
12. detsember 2012
Armas Henry!
Ma jätan selle kirja nende lehekülgede vahele, kus asub „J. Alfred Prufrocki armulaul”, sest sa armastad seda luuletust ja mina armastan sind. Ma tean, et sa oled praegu koos Amyga, aga, persse küll, ta ei armasta sind, Henry! Ta armastab iseennast, ja üsna andunult, peab ütlema. Mina armastan sinu lugemisarmastust. Armastan seda, et sa armastad kasutatud raamatuid. Ma armastan sinu juures põhimõtteliselt kõike ja ma olen tundnud sind tervelt kümme aastat, nii et see juba on midagi! Ma lahkun homme. Palun helista mulle, kui kirja kätte saad, ükskõik kui hilja.
Rachel
sool ja kuumus ja mälestused
Rachel
Ärkan keskööl ookeani mühina ja venna hingamise peale. Cali uppumisest on möödas kümme kuud, kuid unenäod pagevad endiselt.
Unenägudes olen endas nii kindel, sama voogav kui meri. Ma hingan vee all, silmad lahti ja meresoolast puutumata. Näen kalu, tervet parve hõbedaste kõhtudega kuusirpe, kes minu all vees sähvivad. Ilmub Cal, valmis kalade nime määrama, kuid need ei ole sellised kalad, kes oleksid meile tuttavad. „Makrellid,” ütleb ta, sõnad kuuldavate mullidena huulilt tõusmas. Aga need kalad ei ole makrellid. Ega latikad, ega ükski teine sort, mida me välja pakume. Nad on üleni hõbedased. „Tundmatu liik,” ütleme, kui vaatame kalu enda ümber tunglemas. Veel on kurbuse maitse: sool ja kuumus ja mälestused.
Kui ma ärkan, on Cal toas. Tema nahk on hämaruses piimjasvalge, ookeaniveest tilkuv. See on võimatu, aga ometi tundub ta nii tõeline, et ma tunnen soola ja õunanätsu lõhna. Nii tõeline, et näen armi ta vasakul jalalabal – see on jäänud ühest ammusest haavast, mille ta sai rannal klaasikillu otsa astudes. Ta räägib unenäokaladest: puhtast hõbedast, tundmatud, läinud.
Koban õhus unenäo järele, kuid mu sõrmed puutuvad hoopis Cali labradori Woofi kõrvu. Matusest saadik käib ta mul kõikjal sabas, nagu üks pikk must jutt, millest ma lahti ei saa. Tavaliselt magab ta mu voodijalutsis või mu toa ukseavas, kuid viimased kaks ööd on ta maganud mu pakitud kohvrite kõrval. Ma ei saa teda kaasa võtta. „Sa oled merekoer.” Libistan sõrmega mööda ta koonu. „Sa läheksid linnas hulluks.”
Pärast unenägusid Calist pole mul lootustki uuesti uinuda, seega ronin aknast välja ja suundun ranna poole. Kuu on kolmveerandtäis. Öö on kuum kui päev. Vanaema niitis eile muru ning kõndides jääb mu jalgade külge sooje rohelisi rohuliblesid.
Meie maja ja vee vahel ei ole peaaegu mitte midagi. On tee, väike siil võsa ja siis liivadüünid. Öö koosneb vaid segadusest ja lõhnadest. Sool ja puu; eemal rannal põleva lõkke suits. See koosneb ka mälestustest. Suvised ujumised ja öised jalutuskäigud, merikarpide ja limakalade ja ogatähtede otsimine.
Tuletorni poole jääb koht, kus uhtus kaldale nokisvaal: kuuemeetrine hiiglane, näo parem pool vastu liiva pressitud, ainus nägev silm pärani. Hiljem kogunes tema ümber salk inimesi – teadlasi ja kohalikke, kes teda uurisid ja puurisid. Aga esimesed olime ema ja Cal ja mina, hommikuses jaheduses. Ma olin üheksa-aastane ja minu jaoks tundus pika ninaga vaal pooleldi mereelukas, pooleldi lind. Tahtsin nii kangesti uurida vett, millest ta tulnud oli, asju, mida näinud oli. Cal ja mina veetsime terve päeva ema raamatutest ja internetist infot otsides. Nokisvaala peetakse merede üheks salapärasemaks asukaks, kirjutasin oma päevikusse ümber. Nad elavad nii sügaval ookeanipõhjas, et sealne rõhk võib tappa.
Ma ei usu vaimudesse ega eelmistesse eludesse ega ajarändamisse ega ühessegi neist veidratest asjadest, millest Calile lugeda meeldis. Aga iga kord, kui ma rannal seisan, soovin, et me kõik saaksime minna tagasi sellesse päeva, kui tuli vaal, sellesse päeva, kui me siia kolisime, ükskõik millisesse päeva enne tema surma. Oma teadmistega tulevikust oleksin siis valmis. Ma päästaksin ta, kui oht saabub.
Aeg on hiline, aga väljas rannal on inimesi koolist, seega kõnnin eemale, kus oleks vaiksem. Kaevan end düüni sisse, matan jalad kuni puusadeni liivaga ning vahin vett. See ujub kuuvalgusest, hõbedane kuma lekib üle veepinna.
Tahan vette minna, aga ei saa. Tahan olla rannale lähedal ja kaugel ära. Olen püüdnud ujuda nii, et ei mõtle päevale, mil Cal uppus, aga see on võimatu. Ma kuulen ta sõnu. Ma kuulen ta samme liivas. Näen teda sukeldumas: pikk habras kaar, mis kaob merre.
Ma pole kindel, kaua ma siin olen olnud, kui kuulen ema üle düünide tulemas, jalad liivas pidet otsimas. Ta istub minu kõrvale ja süütab sigareti, seda peopesadega öö eest varjates.
Ta hakkas pärast Cali surma jälle suitsetama. Leidsin tema ja isa matuse päeval kiriku taga salamisi tossutamast. Seisin vaikides nende vahel, hoidsin neil vabadest kätest kinni ja soovisin, et Cal oleks samuti võinud näha seda kummalist vaatepilti meie suitsetavatest vanematest. Isa töötas pärast nende lahutust kümme aastat tagasi Piirideta Arstide programmis. Ema on Sea Ridge’i keskkoolis loodusainete õpetaja. Nad on kogu me elu nimetanud sigarette surmakepikesteks.
Vaatame vett. Ka ema ei lähe enam sisse, aga igal õhtul saame veepiiril kokku. Ema oli see, kes mind ja Cali ujuma õpetas: kuidas pihku hoida, kuidas vett eemale lükata ja kontrollida selle voolu. Ema oli see, kes ütles meile, et me ei kardaks. „Aga ärge kunagi minge ujuma üksinda,” ütles ta, ja kui see üks kord välja arvata, pole me seda kunagi teinud.
„Kas sul on asjad pakitud?” küsib ta ja ma noogutan.
Homme vahetan Sea Ridge’i Gracetowni vastu, mis on Melbourne’i eeslinn, linn, kus elab mu tädi Rose. Mul jäi 12. klass pooleli ja kuna ma ei plaani järgmisel aastal uuesti üritada ja kuna ma olen siin nii eksinud, hankis Rose mulle töökoha kohvikus, mis asub St. Alberti haiglas, kus ta ise arstina töötab.
Cal ja mina kasvasime Gracetownis üles. Kolisime Sea Ridge’i kolm aastat tagasi, kui mina olin viisteist. Vanaemal oli abi vaja ning me ei tahtnud maja maha müüa. Olime sünnist saati kõik vaheajad tema juures veetnud, nii suvised kui ka talvised, nii et Sea Ridge oli meile nagu teine kodu.
„Kaheteistkümnes klass ei ole kõige tähtsam asi maailmas,” ütleb ema.
Võib-olla ei olegi, aga enne Cali surma olid mul kõik