Trenažööril olid igasugused kellukesed ja viled, nagu pididki olema, arvestades, kui palju ta selle eest oli maksnud (lisaks veel kolm komplekti seadme värviga sobivaid treeningriideid). Trenni lõpus ilmus neljatollisele digitaalsele ekraanile teade, mis kiitis teda hästi tehtud töö eest.
Donnalee oli soovitanud tal minna spordiklubisse, et kohtuda meestega, ja ta teebki seda, kinnitas Hallie endale, kui saavutab soovitud kaalu. Aga mitte praegu. Ta polnud valmis spordiklubis ringi kepsutama reitega, mis nägid välja nagu singikamakad. Arvatavasti oli see umbes sama nagu koristada elamine enne koristaja tulekut ära – aga ta tegi seda ka.
Hallie haaras sügavalt välja hingates trenažööri külgedest, süda peaaegu plahvatamas, kui taimer viimaseid sekundeid luges. See viimane minut oli kahtlemata üks tema elu pikemaid.
Tundes vajadust viia mõtted füüsilisest agooniast eemale, jooksis Hallie kujuteldava finišijoone poole, suunates pilgu elutoa aknast välja naabruses asuvale luksuslikule elamule.
Ohoo, ta saab uue naabri. Maja ees oli kolimisauto ja mitu tugeva kehaehitusega meest – väga tugeva kehaehitusega, märkis ta tunnustavalt – laadisid selle sisu maha. Kolimisauto taha oli pargitud suur veoauto, millesse ronimiseks oleks tõenäoliselt olnud vaja redelit. Numbrimärgi ümbris oli eritellimusel tehtud. Silmi kissitades suutis ta lugeda sellel olevaid sõnu: SUUR VEOK. SUURED TÖÖRIISTAD. Hallie oigas valjult ja pööritas silmi. Mehed ja nende egod! Kaks lihaselist kutti jalutasid tema vaatevälja ja Hallie mõtles, kas üks neist nägusatest musklimägedest võib olla tema naaber.
Willow Woods – majadekompleks, kuhu ta oli kuus kuud tagasi kolinud, oli peaaegu välja müüdud. Ta oli mõelnud, et tema naabermaja müümisega ei lähe kaua. Eriti seetõttu, et see oli avar ja kolme magamistoaga. Ilmselt kolib sinna perekond. Kahtlemata rõõmustas teda mõte, et ta saab endale naabrid.
Aeg sai läbi ja jooksulint peatus. Hallie ohkas kergendusest ning hõõrus käterätiga higimärga nägu. Tema põsed punetasid ja tundusid kuumad ning lühikesed lokkis juuksed olid meelekohtadele kleepunud. Vana hall trennikostüüm – ta ei olnud valmis veel uutes trenažööriga sobivates trenniriietes higistama – lotendas piha ümber. See oli paljutõotav. Kiusatus joosta vannituppa ja hüpata kaalule oli tugev, kuid ta tegi seda viga liigagi sageli ning oli vandunud, et kaalub ennast ainult üks kord nädalas. Esmaspäeva hommikul, erksa ja värskena – alles siis teeb ta seda.
Ta oli kahekümne ühe päevaga kaotanud viis naela. Esimesed kaks olid läinud lihtsalt, aga ülejäänud kolmega oli tunne, nagu oleks teelusikaga betoonplokki uuristanud. Hallie oli end näljutanud, andunult treeninud. Ta oli lugenud rasvagramme, karbohüdraate, kaloreid ja šokolaadihelbeid, aga sellest oli vähe kasu.
Tema parim sõber Donnalee Cooper väitis, et ta paneb füüsilisele välimusele liiga palju rõhku, aga Hallie arvas teisiti. See oli jälle see pakendi teema. Mehed, keda tema teadis, reageerisid – vähemalt esialgu – naiste välimusele. Polnud tähtis, kas naisel oli aju, kui tema vööümbermõõt oli väike… ja muud kohad ei olnud. Loomulikult polnud meestele meeldimine Hallie ainus ajend end vormi saada. Ta oli end vähe liigutanud, hommikusöögi sageli vahele jätnud ja käigupealt kiirtoitu söönud. Mitte just eriti tervislik elustiil. Donnalee nagu veidi kahtles, kui Hallie talle seda selgitas, märkides ära, et varem polnud ta oma tervise pärast muretsenud.
Donnalee oli vallaline, kuigi varastes kahekümnendates oli tal olnud lühike katastroofiline abielu. Hallie rõõmuks oli Donnalee otsustanud tema jõupingutustega ühineda, kui ta oli jaganud oma eesmärki leida järgmise kaheteist kuu jooksul mees ja abielluda. Donnalee oli öelnud, et polnud kavatsenud uuesti abiellumisega nii kaua oodata ja nagu Halliegi, tahab ka tema lapsi. Aga Donnaleel oli teistsugune strateegia.
“Lihtsalt ole sina ise,” andis ta nõu.
“Iseolemine pole siiani kelleski minu vastu suurt huvi tekitanud,” kaebles Hallie. Vähemalt pani see sõbra suu kinni. Kohtamaskäimise võimalused olid mõne viimase aasta jooksul kokku kuivanud, aga ta oli otsustanud olukorda muuta.
Hallie käis duši all, vahetas riided ja helistas siis emale, kes elas teisel pool Pugeti lahte Bremertonis Kitsapi poolsaarel. Hallie oli oma isa sarnane nii isiksuse kui suhtumise osas, aga kunstiande oli ta pärinud emalt. Oma võimetele vaatamata polnud Lucille McCarthy kunagi väljaspool kodu töötanud. Halliet oli alati häirinud, et nii andekas naine rahuldub pelgalt majapidamisega. Alles siis, kui ta oli juba täiskasvanu ja elas omaette, tajus ta oma ema panust perekonda. Nende kuude jooksul pärast isa ootamatut surma oli Hallie hakanud ema vaikset tugevust hindama. Jõulude ajal oli ta julgustanud ema õlimaaliga tegelema ja Lucille oli hiljuti seda õppima läinud.
Vestlus sujus hästi, rõõmsameelselt kirjeldas Lucille portreed magavast Ellenist, mida oli hakanud maalima. Hiljem tegi Hallie oma iganädalase toidupoe nimekirja, tõmbas jaki selga ja kiirustas innukalt välja, et oma laupäevahommikuste kohustustega ühele poole saada. Autosse ronides nägi ta oma uut naabrit. Vähemalt arvas Hallie, et see ta oli. Mees oli pikk ja mitte nii lihaseline, kui esmapilgul tundus. Turske, otsustas Hallie. Laiad õlad ja tugev ülakeha. Nägus oma tagasihoidlikul moel. Teisisõnu, mehe nägemine ei pannud tema südant kiiremini põksuma – mis oli väga hea, sest mees oli ilmselt abielus ja tal olid lapsed.
Mehel oli huvitav, kuidagi kodune nägu ja ta näis seda tüüpi inimesena, keda Hallie hea meelega tunneks. Muidugi mitte romantilises plaanis, aga võibolla sõbrana. Naine pööras tähelepanu kahele lapsele mehe kõrval. Tüdruk ja poiss, tõenäoliselt umbes üksteist ja üheksa. Ilusad lapsed. Tüdruk lehvitas, naeratades laialt ja sõbralikult.
Hallie lehvitas vastu, torkas võtme süütelukku ja sõitis minema.
Kui ta tunnike hiljem tagasi jõudis, oli kolimisauto kadunud. Lapsed sõitsid jalgratastega, kui Hallie oma sissesõiduteele pööras.
Tüdruk suundus tema poole, kondised jalad pedaale sõtkumas.
“Tere!” ütles ta. “Minu isa kolis just siia kõrvale.” Tüdruk peatus järsult ja hüppas läikivalt rattalt maha.
“Ma nägin jah,” vastas Hallie, kummardudes üle esiistme poekotte võtma.
“Mina olen Meagan. See on mu vend Kenny.” Ta nookas peaga endast noorema poisi poole ja Kenny tuli nagu märguande peale õe juurde.
“Kas teil on lapsi?” küsis Kenny lootusrikkalt.
“Kahjuks mitte.” Hallie püüdis toidukotte kukkumast hoida.
Osa entusiasmi kadus poisi silmist. “Kas te teate siin ümbruskonnas kedagi, kellel on?”
“Mul on kahju, aga minu teada pole selles majadekompleksis teieealisi lapsi.” Enamik paare, kes olid siia kolinud, olid alles ühist teekonda alustanud. Hallie kahtlustas, et mõne aasta pärast on ümbruskonnas palju lapsi, aga praegu polnud.
“Oota,” ütles Meagan, lastes jalgratta murule maha vajuda. “Ma võin aidata sul need sisse viia.” Ta võttis Hallie käest ühe koti ära.
“Aitäh!” Hallie oli tüdruku tähelepanelikkusest liigutatud ja ütles talle seda.
Tüdruk säras uhkusest. “Ema ütleb, et minust on talle palju abi nüüd, kui tema ja isa on lahutatud.”
Meagani ilme muutus lahutust mainides kurvaks. Hallie tundis talle südamest kaasa, kuid jõudis paratamatult mõtteni, et tema uus naaber on ikkagi saadaval. See oli automaatne reaktsioon, mille vallandas tema hiljuti aktiveeritud abikaasaotsingu instinkt.
Hallie mõtles põgusalt oma esimesele muljele mehest ning otsustas siis, et tahab kedagi pisut… väljapeetumat. Mees, kelle veoauto numbrimärgi raam reklaamib suuri riistu, ei avaldanud talle ülemäära muljet. Kuid asi polnud ainult selles: ta oli näinud, mida kolimisfirma töölised olid mehe majja tassinud. Spordivarustust. Kastide kaupa. Polnud vist midagi, millega see tüüp tegelnud poleks. Mägironimisest kajakisõidu ja sukeldumiseni.
Hallie läks