2. peatükk
Londonist Pariisi
Esimesel Idaekspressis veedetud õhtul ei läinud Agatha oma kupeest kaugemale. Laevasõit polnud talle kunagi istunud ja naine oli kanali ületamisel kogetud merehaiguse järel omadega läbi. Rongile istumisega kaasnenud elevus asendus vaimustava kergendusega, kui naine mööda riidega kaetud redelit üles ronis ja end damastist linade vahele libistas, teades, et merereisi ei ole tal vaja enne Istanbuli jõudmist peljata.
Vagunisaatja sõnul oli naine kuni Belgradini kupees üksi ja niisiis lamas naine ilma rulood alla tõmbamata naril, vaadates, kuidas pimenev maastik akendest mööda libises, kui rong Normandia põldude vahelt läbi sõitis. Mööda äsja õuntest tühjaks korjatud puudest, mööda mootori puhkimisest ärevile ehmatatud hobuste siluettidest. Kõik mõjus nii tüüne, nii ajast puutumatuna. Raske uskuda, et vaid kümne aasta eest laastas seda paika sõda.
Naine mõtles Cody biplaanis nende väljade kohal õhus hõljuvale Archiele. Mehel, kes oli sõja puhkemise hetkel olnud üks Inglismaa vähestest väljaõppinud pilootidest, oli ellujäämisega vedanud. Ta oli naisele enne nende abiellumist Prantsusmaalt kirjutanud, tahtes teada, kas too muretseb tema lendamise pärast. Agatha oli osanud lugeda ridade vahelt – mõistes, et tegelikult soovis mees oma tegevuse ohtlikkust arvestades iseennast rahustada. Naine oli vastuseks saadetud kirjas läkitanud mehele kannikesi ja Püha Christopheri. Ta oli vastanud, et ei muretse mitte üks põrm, kuna oli meest õhus näinud ja teadis, kui hea lendur ta oli. Agatha vältis hoolega igasuguseid vihjeid tegevusele, mis oli naise koduses elus esikohal – meeste ja poiste purustatud kehadele, mille eest ta iga päev Torquays haiglas hoolitses.
Haigete põetamine on räpane töö. Mul on ebameeldiv mõelda, et sa pead sellega tegelema.
Need sõnad oli mees kirjutanud nädal enne oma esimest puhkust. Ja kuna mees ei suutnud sellele mõtlemist taluda, ei maininud naine enam üheski kirjas oma tööd. Agatha kirjade sisuks said unistused kodust, elust, mida nad sõja lõppemise järel elama hakkavad.
Nende pulmad peeti kiirustades 1914. aasta jõuluõhtul. Nad peatusid just mehe ema juures ja Archie, kes oli alles eelmisel õhtul naisele öelnud, kui vale oleks sõja ajal abielluda, oli järgmisel hommikul enne kella kaheksat naise magamistuppa marssinud ja teatanud, et ta muutis meelt: nad peavad seda tegema otsekohe. Mehe puhkus kestis vaid nelikümmend kaheksa tundi, niisiis polnud aega ei kleidi ostmiseks, lillede valimiseks ega isegi tordi valmistamiseks. Agatha kandis abielludes sama jakki ja seelikut, mis olid tal haiglas peetud töövestluse ajal seljas olnud. Nende tunnistajaks oli sõber, kes juhtus kirikust mööduma pärast seda, kui nad olid üles leidnud vikaari ja tollele nende pöörasele soovile vastutulemise eest kaheksa naela maksnud. Ja siis, pulmaöö järel, oli Archie tagasiteel Prantsusmaale.
Agatha sulges silmad ning üritas kustutada mälestusi mehe jäigast ja kõhnast kehast, mis vajus tema pehmesse valgesse ihusse. Ta liikus mõttes ajas tagasi paika, kus valitses alati suvi, kus ei tulnud kunagi talve, rannale Devonis kalju jalamil, kus ta oli veetnud lõputuid muretuid päevi kivide vahele kogunenud lompidest krabisid püüdes ning kõvaks keedetud muna ja kalapasteediga võileibu nautides.
Mõne aja möödudes suikus naine unne. Ta ärkas, kuna rong oli peatunud. Kus nad on, küsis naine endalt mõttes. Pariisis? Või veel kaugemal? Dijonis? Lausanne’is? Agatha kergitas end küünarnukile ning kiikas läbi klaasi välja.
Naine nägi suitsusel kuuvalgel perroonil mehe kogu. Mehes oli midagi hirmutavalt tuttavlikku. Kõrged teravad põsesarnad ja teemantidena säravad silmad. See ei saanud ju olla... või sai? Naine pilgutas kaela õieli ajades silmi. Ta polnud meest mitu kuud näinud, kuid ometi seisis Archie nüüd siin, väljas akna taga. Tundus, nagu oleks ta naise kannul üle mere sõitnud, ta kuskil Calais’ kandis silmist kaotanud ja seejärel rongist üleloomuliku kiirusega ette jõudnud.
Mees ei vaadanud naise, vaid millegi poole perrooni kaugemas otsas. Ta jättis kuidagi kannatamatu mulje. Mehe huuled tõmblesid ja seejärel paotusid, nagu räägiks ta midagi, kuigi naine ei näinud läheduses kedagi, kellele võinuksid ta sõnad olla määratud. Äkki kuulis ta oma peas mehe häält.
Muudkui jookseme jälle minema, mis? Ehk tuled sa seekord sellega paremini toime...
Agatha surus silmad kõvasti kinni, kinnitades endale, et see ei ole Archie: ei saanud olla. Mees oli Inglismaal, oma voodis. Tõenäoliselt näeb ta unes seda naist, seda, mida ta mõne päeva pärast, laulatuse järel, temaga tegema hakkab.
Kui naine viimaks enesepiinamise lõpetas ja silmad avas, oli mees kadunud. Agatha kinnitas endale, et kujutlusvõime veab teda alt. Kui rong jälle liikuma hakkas, laskus ta patjadele ning sundis end sisse ja seejärel aeglaselt neljani lugedes välja hingama. Iga hingetõmbega käis kaasas värskelt pestud voodipesu trööstiv lõhn. Siis koostas naine mõttes nimekirja kõigest, mida rongil talle pakkuda oli: toit, muusika, paigad, mida ta näha saab. Rongis viibimises oli midagi väga turvalist. Ta ei olnud tegelikult sugugi üksi – pruugib tal vaid kella helistada, kui vagunisaatja kohale tõttab.
Agatha mõtles oma reisisihile ja ta kõht tegi vastu tahtmist jõnksatuse. Kas ta tõepoolest tuleb sellega toime? Suudab ta tõepoolest terve reisi üksi läbi teha? Jah, sosistas naine, muidugi tuled sa sellega toime: sa oled kolmkümmend kaheksa aastat vana ja ei sõida ju Kuu peale, vaid kõigest Bagdadi. Kohanimi, mis tekitas temas värinaid. Londoni õhtusöögil olid need olnud elevusvärinad, kuid nüüd peitus neis kübeke hirmujudinaid.
Naine teadis oma sihtkohast nii kohutavalt vähe. Ta oli koos emaga ühel korral Egiptuses käinud ja kujutas ette, et ees on ootamas midagi sarnast. Kaheksateistkümneaastasena oli seal viibitud aeg tema jaoks raisatud, mehed ja tantsupeod pakkusid talle püramiididest ja hauakambritest oluliselt rohkem huvi.
Oli olnud üks mees – väga heatahtlik ja üpriski nägus kolonel, naisest kõvasti vanem –, kes oli tagasiteel Inglismaale laeval Agatha emalt tütre kätt palunud. Ta oli ema käest sellest kuuldes pahaseks saanud, tundes end petetuna, kuna leidis, et küsimus tulnuks esitada talle. Sellest teada saamise ajaks olid nad Devonis tagasi. Nüüd heljus mehe nägu vaguni hämaruses. Kui ta oleks hoopis selle mehega abiellunud...
Naine üritas sellele mõtlemast lakata, keskenduda vedurimootori töörütmile ja vagunirataste tekitatud helile. Ja palvetas magama jäädes, et ta näeks unes ükskõik mida peale Archie.
Nancy astus väikeses kupees puuri pandud loomana ringi tammudes akna juurest ukse juurde ja jälle tagasi. Ta oli alates hetkest, mil rong Pariisi Gare de Lyoni jaama sisse sõitis, nägu vastu aknaklaasi surunud, üritades meeleheitlikult meest kasvõi vilksamisi näha. Perroonil seisid inimeste rühmad, mõned ootasid saabujaid, mõned valmistusid ise rongile tulema. Naine soovis rongist välja hüpata ning mehe nägu näha ihates nende seas ringi joosta. Kuid see olnuks liiga suur risk. Ta ei pruugi meest märgata – või mis veel hullem, rong võinuks ilma temata uuesti liikvele hakata, sellal kui mees juba rongis oli.
Naine oli igas peatuses lootnud meest välja ilmuvat. Victoria jaamas, kus teised reisijad oma armastatutega hellalt hüvasti jätsid, oli tema üksinda perroonil seisnud, kuni vagunisaatja kaastundlikult kulme kergitades ta sisuliselt trepist üles peletas.
Meest ei olnud ka Doveris. Naine oli terve ülesõidu aja tekil jalutanud, lootuses, et mees oli viimasel minutil samale laevale jõudnud.
Calais’s, kus Idaekspress neid ootas, ei lasknud tal perroonile ootama jääda äärmiselt hoolas vagunisaatja, kes avaldas tungivat soovi naisele kõike rongiga seotud tutvustada ja näidata, kuidas kupees erinevad asjad toimivad, ning tutvustas talle õhtusöögimenüüs pakutavaid roogasid. Muudel asjaoludel oleks see naisele kindlasti üksjagu põnevust pakkunud, kuid hetkel oli ta selle kõige tajumiseks liiga endast väljas. Selleks ajaks, kui mees ettekandega lõpule jõudis, oli rong juba jaamast välja sõitnud.
„Teie kaaslane, proua,“ uuris vagunisaatja pehme välismaise aktsendiga, „kas ta ühineb teiega Pariisis?“
„Ee...