BIBLITSISM – Mitte päris ühemõtteline nimetus teoloogilise meetodi ja mõtteviisi kohta, mis oma usulise ja õpetusliku sisu püüab ammutada ainuüksi Piiblist ja mis kujundab nii dogmaatika kui ka eetika piibellike mõtete harmoniseeritud ning süstematiseeritud reproduktsioonina. Teoloogiat, mis selle kõrval kasutab filosoofilisi mõisteid, kiriklikku traditsiooni või ka subjektiivseid usukogemusi, biblitsism ei tunnusta. Laiemas mõttes on aga biblitsistlik iga teoloogia, mis tunnustab Pühakirja ainulist autoriteeti: selles mõttes on kiriku- ja teoloogiaajaloos alati esinenud biblitsistliku mõtteviisiga teolooge ja suundi, nende hulka võiks lugeda ka reformaatoreid, samuti vanaprotestantlikku ortodokslust ja mõnevõrra pietismigi.
Biblitsism kitsamas mõttes kui (enam-vähem) piiritletav mõttesuund pärineb reformeeritud teoloogiast, ulatudes juba Johannes Coccejusest (1603–1669) üle Johann Albrecht Bengeli, Friedrich Christoph von Oetingeri ja Johann Tobias Becki kuni Martin Kähleri (kellelt arvatavasti pärineb ka mõiste „biblitsism”) ja tema õpilasteni XX sajandil. Põhiliselt orienteerub biblitsistlik teoloogia õndsuslooliselt: maailma ajalugu alates loomisest kuni eshatoloogilise lõpuleviimiseni kujutab endast astmeliselt arenevat Jumala õndsusökonoomiat, mille keskmeks on Jeesus Kristus. Sellele vastavalt pole ka Piibel ise mitte mingi jumaliku õpetuse ajatu süsteem, nagu seda püüdis näha ortodokslus, vaid õndsusloo enesega seoses ajalooliselt toimuva ilmutuse tunnistus, õndsusloo ürik. Oma ajaloolisis tunnistusis, õpetuslikes seletusis ja ettekuulutavais tõotusis on Piibel Püha Vaimu kaudu antud õndsusloo kujutus loomisest maailma lõpuni, sealjuures küll ajalooliselt seotud ja vahendatud.
Kahtlemata võimaldab biblitsism Piibli ajaloolist mõistmist, pidades seejuures silmas ka piibelliku ilmutuse sisulist ühtsust ning terviklikkust ja toonitades ühtlasi Piibli iseennast seletavat autoriteetsust. Sellele vaatamata jääb biblitsism ühekülgseks ning meelevaldseks, puhtteoreetiliseks ajalooliseks konstruktsiooniks, mis ei arvesta Piibli puhtinimlik-ajaloolist külge, nagu viitab ajaloolis-kriitiline piibliteadus. Biblitsismis jääb vajaka ka piibelliku sõnumi edastamisest tänapäevale arusaadavas vormis ja väljenduslaadis, mistõttu biblitsistlikult orienteerunud teoloogia ja dogmaatika ei saa olla piisav töövahend tegeliku kuulutuse tarvis. (Vt ka PÜHAKIRI, TRADITSIOON, ÕNDSUSLUGU.)
CHARACTER INDELEBILIS ehk sacramentalis on katoliiklik õpetus teatud sakramentide – ristimise, konfirmatsiooni ja ordinatsiooni ehk preestriks pühitsemise kordumatusest, mis kujunes välja kõrgskolastikas. Mainitud sakramentidega omistati neis osalejaile eriline, hinge püsima jääv iseloom, mida enam miski, ka surmapatud, ei suutnud täielikult kustutada, vaid mis isegi surmajärgselt pidi püsima – headele õnnistuseks, kurjadele häbiks. Evangeelne kirik tunnistab küll ristimise kordumatust, kuid seda mitte sakramentaalselt toimunud hingelise muutusena, vaid selle uue elu ainukordse ning lõplikult kehtiva algusena, mille Jumal meis Kristuse läbi rajab. (Vt ka ORDINATSIOON, RISTIMINE, SAKRAMENT.)
COMMUNICATIO IDIOMATUM ehk eriomasuste suhtlemine (kommunikatsioon) on kristoloogiline õpetus, millega vanaprotestantlikud dogmaatikud püüdsid lähemalt fikseerida kahe loomuse – jumaliku ja inimliku – vastastikust vahekorda ning suhtlemist Kristuse jumalinimlikus isikus. Lähtealuseks oli juba vanas kirikus üldiselt tunnustatud õpetus kahe loomuse ühendusest Kristuse ühes isikus (unio personalis), mis aga sunnib edasi küsima: mil viisil toimub kahe loomuse vastastikune osalemine teineteises? Kas see, mis saab osaks ühele, saab samuti osaks teisele? Kui Ap 3:15 kõneldakse „elu ülima juhi” tapmisest või 1Kr 2:8 koguni au Issanda ristilöömisest, tekib otsemaid küsimus, kas Jumal tapeti, kui Jumal risti löödi? Et neid raskusi seletada, kujundasid luterlikud ortodokssed dogmaatikud (Martin Chemnitz, David Hollatius) õpetuse loomuste eriomasuste suhtlemisest, mida kirjeldati kolmel kujul: (1) kui genus idiomaticum, mille järgi kummagi loomuse eriomadused tõeliselt ning reaalselt omistuvad kogu isikule; (2) kui genus apotelesmaticum, mille järgi Kristuse kui jumalinimese mõlemad loomused tema tegevuses koos toimivad; (3) kui genus maiestaticum, mille järgi jumalik loomus neid omadusi, mis ainult temale kuuluvad, võib inimlikule loomusele teatavaks teha: nii võib jumalik loomus oma majesteedi omadusi omistada inimlikule loomusele, nagu nt kõigeväelisust, kõiketeadmist ja kõikjalolemist (ubikviteeti), kuigi Jeesus neid eriomadusi kasutab alles pärast ülendamist Isa paremale käele.
Sellise küllalt raskepärase ning abstraktse konstruktsiooniga püüdis ortodoksne dogmaatika avada Kristuse isikusaladust tema kahe loomuse õpetuse taustal. Uuemas luterlikus dogmaatikas on nimetatud õpetuse suhtes enamasti asutud positiivselt kriitilisele seisukohale ja püütud seda mõnesuguste täienduste varal avardada (Paul Althaus, Regin Prenter, Jürgen Moltmann jt). „Kahe loomuse õpetus tegi välispidiselt vahet Jumala ja inimese vahel ning purustas sellega kõik inimese enese jumalikustamiskatsed. Communicatio idiomatum tungib Jumala ja Jeesuse sisemisse vahekorda, analüüsides jumalinimese Jeesuse sisemist elu. On jumalik loomus igavese Jumalapoja isikus isikut kujundavaks keskmeks Kristuses, siis kannatas ning suri ka tema” (Moltmann). (Vt ka KRISTOLOOGIA.)
DEISM on peamiselt religioonifilosoofiline mõttesuund, mis vastandina ateismile tunnustab jumalausku, kuid näeb Jumalas üksnes kõige elava algpõhjust – demiurgi või Loojat, kes aga pärast loomist või algtõuke andmist enam ei sekku ei maailma ega inimese käekäiku, vaid laseb neil kujuneda neis endis peituvate seaduspärasuste järgi.
Deismi mõiste kerkis esile XVI saj inglise filosoofias, kujunedes lõplikult välja XVII sajandil. Deistliku mõtteviisi algatajaks peetakse Herbert Cherburyt (1581–1648). Deismi väljakujunemisele aitas kaasa ka empiristliku filosoofia tekkimine: kuna kogu tunnetust määrab üksnes kogemus, siis ei saa juttugi olla vahetust jumalatunnetusest, sest Jumal on igati kogemusväline, tajumatu, mistõttu tema eksistentsi saab üksnes kaudselt järeldada. Õige suhtumine Jumalasse lähtub seega mitte jumalatunnetusest kui niisugusest, vaid pigem kuuletumisest „tervele inimmõistusele”. Seda silmas pidades suhtub deism kriitiliselt kõigesse müstilisse ning irratsionaalsesse, võitleb igasuguse maagia ja ebausu vastu. Isegi palvetamist pidasid deistid vaid inimese ülbuseks Jumala suhtes. Tuntuimaks deismi arendajaks oli John Toland (1670–1722), keda muide ka esimesena vabamõtlejaks nimetati. Evangeelsele teoloogiale pole deism nimetamisväärset mõju avaldanud, küll aga on ta mõnevõrra viljastavalt mõjunud religioonifilosoofia ja hiljem religioonipsühholoogia arengule. (Vt ka JUMAL, JUMALATUNNETUS, LOOMINE.)
DEUS ABSCONDITUS tähendab lad keeles varjatud Jumal (Js 45:15). Ka oma ilmutuses jääb Jumal loomupärasele inimesele varjatuks ehk maskeerituks, st ühtlasi tunnetamatuks, kuna ainult usule osutub ta ennast ilmutavaks Jumalaks. Martin Luther on öelnud, et uskmatu võib Ristilöödus tunnetada vaid Jumala viha ja tema eemalolekut, usklikule avaneb ent just siin Jumal oma andeksandvas armastuses. (Vt ka JUMAL, JUMALATÕESTUSED.)
DIALEKTILINE TEOLOOGIA on pärast Esimest maailmasõda kujunenud uueks mõtte- ja menetlussuunaks evangeelses teoloogias, mille algatajaiks olid Karl Barth (1886–1968), Emil Brunner (1889–1966), Friedrich Gogarten (1884–1967) ja Rudolf Bultmann (1884–1966). Uus mõttesuund, mille ajendid pärinesid osalt reformatsioonipärandist ja osalt Søren Kierkegaardilt, ei taha kujutada endast mingit ühtse programmiga teoloogilist koolkonda, kuna juba algusest peale esineb siin teatud ühiste põhivaadete kõrval ka rida lahkuminekuid üksikküsimusis.
Kogenud liberaalse teoloogia vaimset ummikut ja kultuuroptimismi varisemist, rõhutati ühiselt Jumala sealpoolsust ja tema ilmutuse suveräänsust kõige inimliku kogemuse ja mõtlemise, religiooni, filosoofia ja kultuuri suhtes: inimene seisab Jumala ees alati ainult tühjade kätega! Inimese poolt ei vii ühtki teed Jumala juurde, Jumala ja inimese vahel on ületamatu kuristik, lõputu kvalitatiivne erinevus. Seda saab ületada üksnes Jumal ise oma ilmutuses, mis tähendab ühtlasi Jumala sõnas, mistõttu uus suund sai peatselt hästi iseloomustava nimetuse kui „Sõna teoloogia”. Jumala sõna kui ilmutuse kandja ning tunnistaja sisuliseks keskmeks on aga Jeesus Kristus kui lihakssaanud Sõna ise, mistõttu dialektiline teoloogia on algusest peale orienteerunud rangelt kristoloogiliselt (eriti Barth). Ilmutus ise on aga antud kolmel viisil: kui ilmutussündmus ajaloos, kui