Teiseks ordu veaks või rumaluseks on LOA-st pärit ürik, milles „Bischof Johannes von Dorpat stiftet einen Vergleich zwischen dem Abt von Dünamünde und den Ordensbrüdern in Betreff einiger Gewaltthätigkeiten, besonders beim Dorfe Pugat verübt“, mille BUNGE paigutab 1350 ümber.44 Andmete järgi raamatuis on Johann von Vifhusen aastast 1346 Tartu piiskopiks, kuid ma ei saa lahti tundest, et ta kuskil sellena on tagatud juba 1341.45 Kuid see ei ole nii tähtis, sest igatahes peab lööming olema olnud ammu enne leppimist ning 7. juunil 1347 kinnitatakse Padise privileegid ordu poolt.46 Teisisõnu, tüli ja leppimine peavad olema juhtunud enne seda. Kuid on väga imelik, kuidas ordu ja Padise mungad üldse võisid kakelda, kui ordu need vaesekesed oli päästnud eestlaste meelevallast ja pälvinuks ainult südamlisemat tänu? Kas aga need eestlaste tapetud mungad ei saanud otsa alles selle küla juures? Kuid millise õiguse või ettekäändega ordu üldse tungis Padise maale? Ma esitan edasises oma meelest küllaltki sellist, millest tohiks järeldada, et just Padise klooster oli üks “mässu” koldeid ning et ordu omastas kõik “mässajaile” kuulunud kinnisvarad. Ükskõik, kas selles külas valitses keegi eestlastest Padise vasallina või tuli ordu üle võtma otse munkade valduses olevat maad, tõenäoliselt just selles kokkupõrkes tapeti need juba ammu eestlaste poolt tapetud 28 munka. Neid ju nagunii polnud ordul enam elusate kirjas ning puhastustulest tulnud tontide hukkamine polnud kuritegu!
Võiks ju väita, et „der Abt von Dünamünde“ ei ole Padise abt ning mainitud küla paigutada Lätimaalegi. Kuid siis poleks olnud lepitajaks Tartu piiskop ja pealegi sellest külast on andmeid mujal. Taani vasall Iohannes Undelempe poeg on „alodium unum, … in villa …, quae dicitur Pugete“ müünud 4. juunil 1277 Padise kloostrile47 ja see küla, milles ju Undelempe järglased võisid elada edasi, kuulus seega täisõiguslikult Padisele. Ordumeestel ei olnud seal igatahes mingit normaalset õigust võimutseda.
See eeldus muudab totaalselt kogu 1343. aasta sündmustiku lahtiharutamise, kuid teeb mõistetavaks väga paljud siiani raskusteks jäänud olmad. Nõnda on nüüd täiesti arusaadav, miks ordu vajab nii suurt hulka tõendeid oma “väga hea ülalpidamise kohta”. Ta vajab neid, sest tungides Harjumaale ta tegi midagi, milleks tal polnud pisimatki õigust ega reaalset põhjendust, tegi midagi, mis sarnanes rüüsteretkega leedulaste või venelaste maale. Et ordu nii väga rõhutab, kuidas eestlased on tapnud sakslasist isandaid, siis on juba iseendast kaunis kindel, et liikumine ei olnud suunatud “isandate” vastu. Et ordu rõhutab taganemist ristiusust, siis on samuti päris kindel, et liikumine ei olnud suunatud kiriku vastu. Mu edasisest arutelust peab ilmnema, et isandate tapmist rõhutas ordu oma sissetungi õigustamiseks samuti nagu usust taganemist, kuid mitte ainult selleks. Eestlaste kohutavaist tegudest isandate ja vaimulike kallal räägiti ka selleks, et tappa neidsamu isandaid, kes eestlaste poolt ordu aktide järgi juba olid tapetud, ja ükskord ometi jahutada oma rängus hingelisis kannatusis vaevlevat südant munkade mõrvamisega. Sest habituaalse roimari tundlikule hingele ei ole rängemat piina kui nende inimeste eksisteerimine, keda ta ei tohi tappa. Paistab koguni, et see ei olegi ainus juhus, mil ordu on rakendanud edukalt seda meetodit, mis mu meelest ületab koguni Caspar Wandofeni omad “pahade” inimeste kõrvaldamiseks.48
Kui kõrgmeister Winrich von Kniprode49 on 1379. aastal viimaks saanud Tartu piiskopkonnast välja vastupiiskopi Albert Hecht’i, siis ta seletab paavstile, et Hecht’i kompliitse, “qui ut plurimum sunt neophiti et pertinaces“, on ta kutsunud tagasi usu ühtsusele sel määral nagu suutnud (ad fidei unitatem, quantum potuit, revocando).50 Lihtsaim tee sihi saavutamiseks oli osa neist tappa. Ja ühest teisest kirjast paavstile, milles mainitakse „complices vasalli et ei adhaerentes“51, järgneb peaaegu paratamatult, et ordumeistri „neophiti“52 on eestlasist vasallid. Ordumeister on siis kasutanud suurepärast võimalust, et kahandada selle ordule vähesõbraliku elemendi osatähtsust Tartu piiskopkonnas.
Kui nüüd liikumine Harjumaal ei olnud suunatud vaimulike ega aadlike vastu, mis siis oli motiiviks? Mu meelest jääb ainsaks, ainult esimesel pilgul natukene kummaliseks võimaluseks väita, et see liikumine pole ülestõus ega mäss, vaid ettevalmistus ordu väljakihutamiseks Liivimaalt, ettevalmistus ordu hävitamiseks. Harjakate tegevus oleks siis esimene ja reaalseim kolmest taolisest katsest. Teiseks oli Tartu piiskop Dietrich Damerow 14. sajandi lõpul organiseerinud veerandi Euroopat ja ometi laastati selle eest Tartumaa 1396. aasta sügiseks vist sama põhjalikult nagu Harjumaa. Kolmandat kavatses 1418. aasta paiku Taani kuningas Erik Pommerist, kuid see ei jõudnud üldse plaanist ja kuulujuttudest kaugemale.
Et ma nüüd meelega ei lugenud Juhan Luiga raamatut ega selle arvustusi,53 siis ma ei tea, kas midagi mu eeldustest ja tõestustest on juba kirjanduses esinenud. Kui üldse, siis ainult selles teoses. Kui aga ka Luiga tulnuks samale mõttele, siis seda kindlam on sellist tüüpi tõlgenduse vastavus tegelikkuses juhtunule. Teada on ainult ühest ürikust, mida ma ei oska mahutada oma raamidesse, mis võiks mind sundida muutma oma vaadet. Kuid mitte HOENEKE poole, sest sinna on samuti sobimatu LOA-s olnud ürik 1344. aastast – „Einige Dänische Ritter in Harrien und Wierland bezeugen, dass der Orden ihnen in der Belagerung von Narva zu Hülfe gekommen.“54 Paraku, see pealkiri ei ütle mulle isegi, kes siin on piiratav, kes piiraja. Võimalik, et nimistu koostaja on vassinud, kuid samuti, et sellel ürikul on midagi tegemist Conrad Preeni vangistamisega.
Nimistu koostaja enamasti ei ole lugenud läbi ürikut terveni ja seepärast on mõeldav, et leides ühest ürikust Narva, vasallid ja lause, nagu „cum in propriis viribus deficimus“55, paistis talle sobivat see kokkuvõte. Umbes siis analoogselt sellele, kuidas mõned ajaloolased sessamas ürikus esinevast „prout timemus“56 loevad välja, et Harju-Viru vasalkond tõesti on 1344/45 kartnud ülestõusu puhkemist Narva ümbruskonnas