Joon kannu põhjani ja tunnen raskust oma seedekulglas. „Kui kauaks sul vaja on?”
„Teeme kolm: ma pean järelepärimisi tegema.” Ta võtab mu tühja kannu ja viskab selle üle baari, otse Miltoni kolmandasse kätte. „Ma hakkan sust puudust tundma, tüdruk.”
Kehitan õlgu. „See on etem kui teine variant.”
„Kindel see. Lase jalga!”
Ma lasen jalga.
☼
LINNAS, kus sina oled peaaegu kõigist teistest kaks korda pikem, pole kerge peitu pugeda, aga ma olen palju harjutanud. Kui suurepealised tumedate hiigelsilmadega mehikesed sind näpuga näitavad ja „Peletis!” karjuvad, siis õpid kiiresti, eriti piiriäärsetes politseita kolgastes. See pole suur linn, aga tal on taristuruumid nagu kõigil Veenuse stratosfääri dirižaablitel – hapnikuga täidetud tõstekambrite sisemus, põrandaalune skeletti meenutav tugikarkass – ja ma olen need selgeks õppinud. Liigun Victori sohvabaarist allapoole, hapnikuga küllastatud tsooni madalaimale tasandile, kohendan oma ainevahetustsüklit ja väljun õhulüüsi kaudu dirižaablikarkassi tohututesse katetega kaetud ruumidesse.
Vahetuste vahel tulen tihti siia. Toon tahvli kaasa ja tegelen oma meilidega, vaatan filme, sirvin vikisid ja koomikseid, püüan unustada, et olen selles maailmas ainus omasugune.
Olen mugavalt redus ühes oma privaatses varjupaigas – nišis tõstekambri number neli ja läbipaistva väliskesta vahel, lesimiseks terve polsterdatud balloonidest ookean ja vaade allpool laiuvale pilvemaastikule –, kui mu tahvel nõuab tähelepanu. Nõjatun vastu kilet, lastes sellel padjaks olla, ja keskendun kirjale. See on Emmalt, ühelt mu pöörasemalt õelt. Taipan, et pole temast mõnda aega midagi kuulnud, ja kontrollin mälu: peaaegu kuussada Maa päeva ja natuke peale, kui täpne olla. Mis on imelik, sest tavaliselt vahetame kirju umbes viiekümnese vahega või nii.
Manan esile tema kuvandi sellisena, nagu ma selle viimati uuendasin. Ta on meeblond modell kosena langevate juuksekeerdudega, kõrgete sümmeetriliste põsesarnadega, pruunide silmadega, vaid kerge vihjega silmanurgakurrule, ja üksnes nõrgalt metalliläikelise nahaga, sama täiuslik ja iganenud ilumudel nagu kes tahes meist. Ent ta kuvand näib veidi kartlik, kajastades kirja sisse kodeeritud tundevihjeid. „Freya? Loodetavasti läheb sul hästi. Saad sa mulle tagasi helistada? Mul on üks probleem ja mulle kuluks su abi ja nõu ära. Tšau.”
Lasen kuvandil sõnumit korrata, üha rohkem hämmeldudes. Ainult kakskümmend sõna, nii pika aja järel? Ma peaaegu vastan ja ütlengi nii, kui vaatan marsruuti ja näen, et ta meilib Eris Highporti keskpostkontori kaudu. Viha vaibub: lühidus on mõttekas, aga asukoht mõistatuslik. Mida ta ometi seal teeb? juurdlen ma. Eris on süsteemi välisservas, peaaegu kaks korda kaugemal kui Pluuto. Kaheksa valgustundi! See on meiesugusele kauge tee. Tavaliselt me süvamusta sisse ei tüki, seal pole meie jaoks midagi huvitavat. Meie Emmaga oleme erandid ja paar tükki veel, nõus planeedilt lahkuma – tingimusel, et teises otsas on tsiviliseeritud koht.
Ükski sugupuu pole identne ja Rhea pesakond on aldis kalduma etalonist kõrvale kiiremini ja kaugemale kui enamik (nii juhtub, kui su spetsifikatsioonid on iganenud ja šabloonmatriarh surnud). Sellegipoolest iseloomustab meid nõrkus tsivilisatsioonikeskuste vastu. Viimati, kui Emmalt teate sain, oli ta Callistol, töötas jäise tagamaa suusapuhkuste giidina. Küllap ei tohiks ma eriti üllatuda, et ta lõpetas ühes Keelatud Linnas ja pikka vaikust võib selgitada edastusele kulunud aeg, aga ikkagi…
„Emma, ma kolin varsti mujale. Mida ma sinu heaks teha saan?” Pigistan sõnumi tihedalt kokku, siis soovin selle postkontorisse üles ja püüan edastustasu kuuldes mitte võpatada. Ta vastus jõuab viimaks minuni, aga see on kulukas kirjavahetus. Hetkeks kaalun ise talle külla minna, aga niisugune mõte on naeruväärne: energiaeelarve oleks astronoomiline, lennuajast rääkimata. Kümneid tuhandeid reaale, kui reisin välistekil – tõenäoliselt miljoneid, kui tahan õigeaegselt kohale jõuda, et abiks olla.
Pärast vastamist üritan oma balloonivoodil lõdvestuda, aga olen liiga häiritud, et end mugavalt tunda. Keegi muu ei armasta mind nii palju, et helistada, ja Domina ähvardus vaevab mu pead. Nii inetu, langeda aristo tüdimuse ohvriks! Ma pean siit minema saama. Isegi kui pean selle jaoks lepinguliseks hakkama? Võib-olla see ongi nii pakiline. Ma tulin Veenusele, mõeldes, et saan otsast alata, aga mingit uut algust pole siin tulnud, olen lihtsalt triivinud ühe ummiktöö juurest teise juurde, mõttetu ja üksildane. Kas see on tõesti kestnud üheksa Maa-aastat? Ma pidin hull olema. Aga siin pole midagi, mille nimel kohale jääda. Aeg ära lennata.
☼
MUL ON OMA TUBA all, töölisbarakkide kitsukestes, halvasti valgustatud ruumides, kus orjad magavad kuuekordsetel riiulitel. See pole teab mis, aga põhiline on seal olemas: toitepesad, õhkvoodi, hoolduskomplekt, rõivakapp. See on koht, kus magada ja und näha, ehkki viimast püüan mitte liiga palju teha – kipun unes korduvaid painajaid nägema. Maksan selle rentimise eest suure tüki oma palgast ja hoian seda nii mööblita kui võimalik – massimaks on koletu ja ma olen avastanud, et ühiskondlikud mugavused on eraviisilistest odavamad –, aga see on siiski kõige kodu sarnasem asi, mis mul on. Neid asju pole palju, mida ma kaasa tahan võtta, ent siiski, seal hoian ma oma kalmistut. Ja ilma selleta ei lähe ma kuhugi.
Liigun tagasi läbi kangastunnelite, mis kõiguvad tuultest pühitud tühjuse kohal, mööda redeleid ja voolulatte üles ja rööpaid mööda alla. On must ja räpane, atmosfääri reguleeritakse suurte ballisaalide ja kasiinodega võrreldes halvasti. Siin elavad hooldusmeeskonnad, kes vaatavad, et see õhus hõljuv naudingute palee püsiks promenaaditeki kajutites elutsevate aristode jaoks meeldiv. Siin elavad vähemad vennad, teki võrra kõrgemal kui orjakiibiga töölised.
Minu tuba on üks endistest kaubakonteineritest, mille mõni ammu unustatud ehitusritsikas on virna ladunud, kokku keevitanud ja korteriteks voolinud. Osa korteritest on kahe minu rusika suurused, teised võtavad enda alla mitu konteinerit. Need kõiguvad kergelt, kui linn oma tüüriturbiinid aktiveerib, et tormipilvedest kõrvale hoida: Roolikomitee aristod nimetavad meid ballastiks ja heidavad jämedat nalja meie väljaviskamise üle, kui linn peaks marutuule kätte sattuma.
Kui mööda redelit oma välisukse poole ronin, kuulen nõrka krabinat, polümeerjalgade kitiinset kraapimist vastu metallplaate. Tõmbun pingule, hetkega valvel. See tuleb minu toast! Kas mõni Stone’i vendadest on juba mulle kannule jõudnud? Keeran kuulatades pead, püüdes helipilti saada. Miski liigub sees ringi. Miski pisike ja sibav, väga paljude jalgadega. Mitte Stone, taipan ma. Ronin edasi, vaikselt ja kärmelt, ning sean end ukse kõrval asuvale kitsale rõdule valmis. Siin on mehaaniline tabalukk – sulgesin selle ise – ja tõepoolest, keegi on sanga läbi söövitanud. Ukseriivi küljes kõlkuv lukukorpus on kaetud valge pulbrikihiga. Sissetungija liigub ikka veel minu toas ringi, ilmselt kartmata, et teda segatakse. Kuulatan korraks, ja kui mu „külaline” printeri kandis sahistab, rapsan ukse lahti ning hüppan sisse.
Mu toas valitseb segadus: voodipesu on laiali kistud, printer kummuli pööratud ja lekib töövedelikku, tallele pandud rõivad maha pillutud. Süüdlane kükitab kaose keskel. Ma pole temasuguseid varem näinud: kuus kõhna käsivart, põlvekõrgune keha, kaetud jämeda turris karvaga, kolm suurt fotoretseptorit paigutatud keeruka alalõuakoostu ümber. Minu kalmistu on tal peos, kaas lahti, ta ise lappab mu surnud õdede hingekiipe. „Kuule! Sina!” röögatan ma.
Sissetungija pöörab pea minu poole ja kargab jalule ning kõik ta karvad tõusevad turri, kui ta elektrokisa mulle pahvaka juhuslikku mikrolainemüra näkku paiskab. Ta sööstab kalmistust kinni hoides mu jalge vahelt läbi. Istun kähku maha ja kraban ta kinni, surun vastu põrandat. Ta on umbes nii suur nagu üks keskmist mõõtu koerlane, keda mu Eluarmastuse sugu kaaslasena kasutas, enne kui nad meid valmistasid, ja ta üha kriiskab, nagu kardaks, et ma kavatsen ta ära tappa. Mida ma võingi teha, kui ta on kalmistut kahjustanud. „Viska