Ta võis ju õmblusmasina taga minuga päris karm olla, kuid tema kamandamine ei ajanud mul karva turri. Vanaema kriitika torkas, aga ei haavanud. Rõivad olid minu jaoks piisavalt põnevad, et muuta mind õpihimuliseks, ning ma mõistsin, et vanaema eesmärk oli mu oskuste lihvimine.
Ta kiitis mind harva, kuid see kiitus läks mul otse sõrmedesse. Minust saigi niimoodi osavnäpp.
Kui ma olin kolmteist, ostis vanaema Morris mulle õmblusmasina, millel oli määratud kunagi tulevikus koos minuga rongis New Yorki rännata. Sile ja läikiv must Singer 201 vuristas võimsalt nagu tank – sellega sai kas või nahka õmmelda, ma oleksin võinud näiteks Bugatti istmed ära polsterdada! Tänase päevani pole ma saanud paremat kingitust. Ma võtsin oma Singeri kaasa, kui läksin elama internaati, kus see andis mulle kõrgeima staatuse kõigi nende privilegeeritud tüdrukute seas, kes tahtsid hästi riides käia, kuid ei osanud vajaduse korral oma rõivaid ise kohendada. Kui siis Emma Willardi tütarlastekoolis levisid kuuldused, et mulle ei käi mitte ükski õmblustöö üle jõu – mis oli sulatõsi –, ilmusid kooliõed sageli alandlikult mu ukse taha ning palusid mul kleiti taljest veidi laiemaks teha või kärisenud õmbluse ära parandada, või toodi mulle vanemalt õelt saadud eelmise hooaja pidukleit, et ma teeksin selle uue omaniku jaoks täpselt parajaks. Ma veetsingi kõik need aastad Singeri kohal kummargil nagu sõdur kuulipilduja taga, ja peab ütlema – see tasus ära. Olin populaarne tüdruk, mis ongi internaatkoolis kõige olulisem. Vist üldse igal pool.
Peaksin siinkohal lisama, et teine põhjus, miks vanaema mu õmblema õpetas, oli mu ebaharilik kehaehitus. Varasest lapsepõlvest peale olin ma alati olnud liiga pikk ja liiga kõhn. Murdeiga tuli ja läks, mina aga venisin aina pikemaks. Aastaid polnud mul üldse mingit büsti, kaelast allpool oli vaid koht, kuhu rinnad võiksid kasvada. Mul olid kriipsujuku käed ja jalad. Poest polnud võimalik mulle normaalselt istuvaid rõivaid osta ning nii tunduski mõistlikum need ise endale õmmelda.
Pealegi õpetas vanaema Morris, olgu ta kiidetud, mind valima selliseid tegumoode, mis mu pika kasvu heas mõttes esile tõid, selmet lasta mul paista tsirkuseartistina, kes karkudel kõndides trikke teeb.
Kui see nüüd kõlas nii, justkui ma oleksin oma välimuse suhtes kriitiline, siis jäi Teile vale mulje. See polnud muud kui mu välimuse kirjeldus: ma olin lihtsalt pikk ja peenike. Ärge kartke, mul ei ole Teile jutustada tüütut lugu inetust pardipojast, kes linna jõudnult avastab, et on hoopis kaunis luik.
Angela, ma olen alati ilus olnud.
Enamgi veel, olen seda alati ka teadnud.
Küllap oli see mu ilu, mis pani ühe mehe Empire State Expressi rongis mind ainiti vahtima, kui ma restoranvagunis oma linnasepiima jõin ja siirupipirne sõin.
Viimaks tuli ta minu juurde ja küsis, kas tohib mu suitsule tuld pakkuda. Selleks loa saanud, võttis mees istet ning hakkas minuga flirtima. Olin küll tähelepanust meelitatud, kuid ei osanud vastu flirtida. Nii ma siis vastasin mehe lähenemiskatsele sellega, et vahtisin aknast välja ja teesklesin, et olen sügavalt mõtteisse vajunud. Kortsutasin kergelt kulmu, lootuses tõsimeelset ja dramaatilist muljet jätta, kuigi tõenäoliselt paistsin pigem lühinägelik ja segaduses.
Vahejuhtum oleks võinud kujuneda isegi veel tobedamaks, kui ma mitte õige varsti poleks süvenenud rongi aknaklaasilt peegelduva iseenda pildi uurimisse, mis andis mulle mõneks ajaks mõtestatud tegevust. (Vabandust väga, Angela, aga omaenese välimusest vaimustumine kuulub olulise osana noore ja ilusa tüdruku argipäeva.) Isegi see kena välimusega võõras mees polnud minu jaoks pooltki nii huvitav kui mu enda kulmukaar. Lisaks iseenda osavuse imetlemisele – olin suutnud kulmukaared modelleerida sedavõrd ideaalseks, et tulemus mõjus mulle endalegi suisa lummavalt – sain testida just sel suvel harjutatud nippi, kuidas kergitada ainult üht kulmu korraga, nii nagu teeb Vivien Leigh filmis „Tuulest viidud”. Nagu võite arvata, nõudis nii keerulise oskuse omandamine tõsist keskendumist. Ning kui peegelpilt oli mu kord oma võimusesse võtnud, ei tajunud ma enam aja kulgu.
Kui ma viimaks uuesti ringi vaatasin, lähenes rong juba Grand Central Stationi perroonile, mis tähendas, et algamas oli minu uus elu ning kena välimusega mees sinna enam ei kuulunud.
Kuid ärge muretsege, Angela, kenasid mehi jagus minu eluteele veel küllaga.
Ahjaa! Peaksin veel mainima – kui Teid jäi ehk painama mõte, mis sai ikkagi mu vanaema Morrisest –, et vanaema oli surnud aasta enne seda, kui mina New Yorgis rongilt maha astusin. Tema elutee jõudis lõpule 1939. aasta augustis, vaid mõni nädal enne minu õpingute algust Vassari kolledžis. Vanaema surm ei tulnud kellelegi üllatusena – oli ta ju aasta-aastalt üha põduramaks jäänud –, kuid ikkagi mõjus see kaotus (oma parima sõbra, mentori ja usaldusaluse kaotus) mulle muserdavalt.
Teate mis, Angela? See ränk kaotus võis koguni olla üks põhjusi, miks ma oma esimesel ülikooliaastal täiega läbi põrusin. Võib-olla ma polnudki lootusetu puupea. Võib-olla oli see ikka veel aeg, kui mu hinge ei mahtunud midagi peale kurbuse?
Alles nüüd Teile kirjutades tuli see võimalus mulle pähe.
Heldeke.
Mõnikord kulub uskumatult palju aega, enne kui suudad milleski selgusele jõuda.
TEINE PEATÜKK
Igatahes olin ma õnnelikult New Yorki jõudnud, kuid tundsin end uude maailma sattunult nagu äsja munast koorunud tibupoeg, kelle suledki pole veel jõudnud korralikult ära kuivada.
Tädi Peg pidi mulle Grand Centralisse vastu tulema. Mu vanemad olid seda maininud, kui ma hommikul Uticas rongi peale läksin, kuid see oli ka kõik, mida teadsin. Mulle polnud öeldud, kus täpselt ma peaksin tädi ootama. Ka polnud ma saanud telefoninumbrit, kuhu ootamatuste korral helistada, isegi mitte aadressi, kuhu võiksin omapäi minna, kui selgub, et tädi polegi mulle vastu tulnud. Pidin lihtsalt „kohtuma tädi Pegiga Grand Centralis”, ei midagi enamat.
Nojah, Grand Central oli tõesti suurejooneline, nagu nimigi ütles, kuid ühtlasi oli see suurepärane paik selleks, et otsija ei leiaks otsitavat, ja nii pole midagi imestada, et ma jaama saabunult sealt tädi Pegi eest ei leidnud. Seisin terve igaviku perroonil oma pagasihunniku kõrval ning jälgisin raudteejaama pulbitsevat elu, kuid mitte keegi selles rahvamassis ei meenutanud mulle Pegi.
Mitte et ma poleks teadnud, milline Peg välja näeb. Olin tädiga varem paaril korral kohtunud, kuigi tema ja mu isa polnud üldse lähedased. (See on vist liiga leebelt öeldud. Isa suhtus oma õesse samasuguse hukkamõistuga nagu nende mõlema emasse. Juhtus keegi õhtusöögilauas Pegi nime mainima, norsatas isa põlglikult ja kuulutas: „Kena küll – laias ilmas sihitult ringi hulkuda, ainult oma tujude järgi elada ning muudkui raha tuulde loopida!” Mispeale mina mõtlesin: aga see ju ongi kena …)
Lapsepõlvest mäletan, et Peg oli vahel käinud meie kui oma väheste sugulaste juures jõule veetmas, kuid seda oli juhtunud harva – enamasti oli ta ju oma teatritrupiga ringreisil. Kõige selgemalt mäletan Pegi tollest päevast, kui mina olin üksteist ning tööasjus New Yorki sõitnud isa oli mu linna kaasa võtnud. Tookord viis Peg mu Central Parki uisutama. Ja jõuluvanaga kohtuma. (Kuigi me mõlemad leidsime, et ma olin jõuluvanasse uskumiseks lootusetult vana, poleks ma mingil juhul tahtnud jääda ilma sellest elamusest, mis mind salamisi põnevile ajas.) Veel käisin ma tädiga Rootsi lauas serveeritud lõunat söömas. See päev oli mu elu üks vaimustavamaid. Me ei jäänud küll toona linna ööbima, sest isa jälestas ja umbusaldas New