Minu Leedu. See kolmas Baltimaa. Sven Vahar

      „Ma usun küll. Teate, omanik ei võtaks siia heameelega lapsega peret.“

      „Jah?“

      „Jah, sest kui lapsega perel tekivad makseraskused, siis on omanikul ju kuidagi piinlik neid välja ajada,“ selgitab Romualdas. Meil last veel pole, nii et jääme pöialt hoidma. Õhtul helistab Romualdas uuesti ja õnnitleb meid, omanik otsustas meie kasuks. Lepime järgmiseks päevaks kohtumisaja kokku.

      Järgmisel päeval ootab meid taas Romualdas, sedapuhku juba koos korteriomanikuga. Omaniku nimi on Gintautas, kuid kätt ulatades palub ta end kohe nimetada lihtsalt Gintaseks.

      „Keegi ei ütle mulle Gintautas,“ seletab ta, „see on ainult dokumentide jaoks.“

      Minu nime hääldust tuleb tal paar korda harjutada.

      „Skandinaavia nimi, jah?“ küsib Gintas.

      „Rootsi,“ teatan.

      „Ma ju ütlesin!“ rõõmustab Gintas ja müksab Romualdast ribidesse. Nad on ilmselgelt vanad sõbrad ja paistab, et nad on meie personaalküsimust enne meie saabumist isekeskis pikalt arutanud. Me meeldime Gintasele, ta muheleb ja viskab nalja. Korteri hind meile sobib, lööme käed ja kirjutame lepingule alla.

      Gintas näitab meile ära kõik korteri nõksud: veenäitu saab siit; elektrikilp on siin; see lüliti ei tööta; dušikabiinis on valgus ja raadio, aga ma ei tea, kuidas neid välja lülitada, nii et ärge neid sisse parem lülitage; see kaabel tolkneb niisama, ma ei tea, mida see teeb, aga kas tahate, ma uurin välja. Ei, aitäh, meile sobib ka niisama tolknev kaabel. Praegu oleme õnnelikud selle üle, et saame kahe rõduga korteri, tühja sest kaablist.

      „Ah jaa,“ ütleb Gintas habet sügades, „magamistoas on seif.“

      Küsime Marrega mõlemad sõnatult, miks.

      „Nojah, mul on seal jahipüss sees.“

      Ja ongi. Magamistoas seisab metallist raske seif. Lahti see meie kangutamise peale ei tule ja paigast liigutada me seda ei jaksa. Järgmised kolm ja pool aastat magame me massiivse relvakapi kõrval. Esimesed kaks aastat on seal sees ka püss, kuni Gintas sellele ühel päeval ähmiga järele tuleb, sest mingi inspektsioon tahtvat teda kohe-kohe inspekteerida ja ta peab relva ette näitama. Ta viib jahipüssi oma koju, aga kapp jääb magamistuppa. Ei Gintas ega ka meie ei tea veel, et kunagi saab sellest põhjus, miks me korterist välja kolime.

      Tassime Merle juurest asjad ära ja seame end uues korteris sisse. Märkan, et meie avatud planeeringuga köök-elutoas on nelja tüüpi laevalgusteid. Loen kokku ka teistes tubades olevad valgustid ja saan korteri peale seitse eri tüüpi lampe. Mõned on suure, teised väikese sokliga pirnide jaoks, mõned on LED-lambid, teised poolkeermega LED-lambid… Ja siis on laes seina ääres veel luminofoorlambid.

      „Hoidku jumal, kui need ühel päeval läbi peaksid minema,“ räägin Marrele. „Mul pole õrna aimugi, kust neid kõiki osta saab.“

      Täpselt nii aga lähebki – aasta pärast lakkavad töötamast kaks seasilma köögilaes ja ma ei suuda neid sealt isegi välja keerata, rääkimata uute hankimisest. Lööme käega ja elame edasi hämarama köögiga. Pärast seda loen ma iga kord mõne tuttava juures külas käies üle nende lambid. Näiteks Marre kolleegi Christiani kahetoalises korteris on kaheksat tüüpi lampe. Miks, leedulased, miks? Miks te nii teete?

      Leedu lampidest saaks kirjutada omaette teose. Nad on valgustite järele hullud, neid peab olema palju ja vähemalt igas teises korteris peab olema kroonlühter. Või mis me siin kortereist räägime, etteruttavalt võin öelda, et käin aasta otsa kroonlühtritega spordiklubis. Need on helkivate klaasripatsitega kolmekihilised lühtrid, mille all rassivad maikades mehed tõstavad rauda ja röögivad „aah!“ iga kord, kui on sunnitud kangi maha viskama sellise pauguga, et kõik retuusides, trimmis kannikatega ja perfektse soenguga nümfid tahes-tahtmata pead pööravad. „Aah!“ – ja lühter väriseb.

      Hakkame Marrega naljaviluks taas Aruodase kinnisvarakuulutusi sirvima ja salvestama lühtritega korterite pilte. Ühe õhtuga saame korraliku kaustatäie pildimaterjali.

      „Hämmastav,“ ütleb Marre, „lihtsalt hämmastav. Vaata, et me kunagi mõnda sellisesse korterisse ei koli.“

      EESTLASED JA NENDE MUGAV K IVI

      Kas? – Kes? Küsisõnad tekitavad leedu keeles segadust. Paari olulisemat teades saab aga juba küsimusi esitada. Kur on kus, ką mis, kada millal ja vaat et kõige tähtsam on osata küsida kiek kainuoja ehk kui palju maksab. Kui leedulane küsib kodėl, siis tahab ta teada, miks. Kui muud pähe ei tule, võib proovida nipsakat vastust todėl ehk seks (ei, mitte selles mõttes).