Missis Veiderval. Siiri Pärkson

igati rahule jääda,“ ütleb ta isa väljendit laenates.

      Mõnda aega kuuldub vaid lusikate klõbinat seda eriti siis, kui söögiriist kausid põhja puudutab. Ometi ei jää sööjale märkamatuks, et vanemad käituvad tavalisest teistmoodi. Sellest kõneleb pilguvahetus, mis on ühtaegu vandeseltslaslik ja teisalt kõhklev. Ja enne, kui Fenni suudab oma suurt vajadust ratta järele jutuks tuua, võtab isa sõna:

      „Sirella. Mäletad sa, mida sa alati meilt soovinud oled?

      Ametliku eesnimega kõnetamine ja vanemate äärmiselt küsivad pilgud ajavad tüdruku segadusse. Loomulikult on ta avaldanud soovi uue ratta saamiseks, kuid ilmselgelt ei jookse vanemate mõtted hetkel neil radadel. Näib, nagu oleks kõne all midagi eriti tähtsat. Ja siis ta arvab taipavat. Süda vonksatab erutusest. See on midagi veel paremat kui ratas! Huuled ei kuula sõna ja suu venib naerule, nii et üks lohuke paremat põske ehib.

      „Kas tõesti? Kas tõesti … tõesti saan ma endale … kutsika. Päris enda koeraklähvitsa?“

      Ilmselt osutub vastus ebaõigeks, sest ema kostab:

      „Sa ju tead, et isal on koerakarvade vastu allergia.“

      „Kas ehk mõni muu loom,“ ei kaota tüdruk lõplikult lootust.

      „Ei. Loomad nõuavad liiga suurt hoolitsust. Võibolla tulevikus, kui…“ Lause jääb ebamääraselt õhku rippuma. Kuid sisu teab Fenni varasematest kõnelustest. Midagi lootustandvat neis põhjendustes pole.

      „Äkki saaksin ma vähemalt ratta,“ püüab ta olukorda veel enda kasuks pöörata. Vastus jääb saamata, sest telefonihelin kutsub isa lauast. Väljendiga “räägime sellest hiljem“ lükatakse teema kavalalt määramatusse tulevikku.

      Muidugi jäi kurvaks tõsiasjaks, et isa, keda uus ratas ei vaimusta, ei tahtnud Fennit kunagi politseiautoga kooli viia. Käskis jalgsi minna, kuna see tulevat tervisele kasuks. Muidu jääd tunnis magama, tuletas ta möödunud aastal juhtunut meelde. Aga olgem ausad: kes suudaks tukastamata kuulata proua Willmanni igavaid pajatusi põllulilledest, kui öösel sai käidud Moosi-Moorile kummitusi tegemas. Seda ei saa kahjuks vanematele seletada, sest nood eelistaksid, et nende tütar magaks rahulikult kodus, selle asemele, et lärmakate poistega mööda kahtlaseid sisehoove ringi tormata. Eriti halb olevat see südaööl, mis on mõneti arusaamatu, sest öösel on maailm palju põnevam. Seda peaks teadma iga viimane kui üks, kes on vähemalt korra elus müdinal mööda inimtühje tänavaid tormanud.

      Nii või teisiti, täna on suurepärane hommik. Fenni tõmbab kopsudesse suure sõõmu kevadist värsket õhku ja topib rahulolevalt käed sügavale põlvpükste taskutesse. Taskud kuuluvad kahtlemata suurepäraste väljamõeldiste ridadesse, mõtles ta endamisi. Mida enam need mahutavad, seda parem. Käed taskus kõndimine tundub palju mõnusam. Peale käte võib taskute sügavuses hoida kõiksugu träni, alates seebimullitajast ja lõpetades vana vaskvile ning värviliste teokarpidega.

      Koolimajani viib mitu teed. Tädi Annil oli kombeks ohates lausuda, et maksuamet kuulub nende asutuste hulka, millega tegemist ei tahaks teha, kuid millest pääsu pole. Fennit valdasid samasugused tunded koolile mõeldes. Kuid koolitee iseenesest talle meeldis.