Kuidas lapsi sööma saada. Matk maitsete maailma. Ann Fernholm

lambapead või lambakeelt süües hakkama õudusunenägusid nägema. Esimest korda maitses Razeq seega lambapea liha alles 15aastasena Iraanis, põgenemisteel Rootsi.

      Kui supp saab taldrikust otsa, võtab Razeq potist ühe lambakeele. Ta tõmbab selle kiud lahti, pistab need pita sisse ja lisab soola. Kui istuksime trendikas restoranis, oleks roa nimeks pandud ilmselt „rebitud lambakeel“.

      Loobub lihapallidest

      Aga mis oli lapsena tema lemmiktoit? Lihapallid igatahes mitte. Perekond Söderbergil on kaks poega, viis ja seitse aastat vanad. Nemad söövad heameelega lihapalle, aga Razeq ei ole kunagi õppinud sellist toitu hindama. Tal on perega kokkulepe: nemad ei pea aitama tal lambapeasuppi teha ja tema ei pea sööma lihapalle. Lapsena meeldis Razeqile lillkapsas ja riis. Lillkapsast praeti õlis koos sibulaga. Loomulikult sõi ta ka lambaliha. Mõnikord sai ta ka midagi sellist, mis meenutab Rootsi pannkooke.

      Razeq tunneb puudust oma emast, kes elab ikka veel Afganistanis, tema toidust aga mitte eriti. Ta oskab seda ise valmistada. Pål räägib, et Razeq ei tee iial toitu retsepti järgi ega kasuta kokaraamatuid. Toiduvalmistamine on tal lihtsalt veres. Kui ta igatseb oma lapsepõlvetoitude järele, sõidab ta metrooga paar peatusevahet Skärholmeni linnaossa. Seal müüakse vajalikku toorainet: lambaliha, keelt, maksa, lillkapsast, baklažaani, sibulat, okrat (roheline piklik vili), kurkumit, paprikapulbrit, pitat ja palju muud. Peaaegu kõike, mida ta Afganistanis sõi, on Skärholmenis saada – peale päikeses küpsenud puuviljade ja marjade. Neid ei ole võimalik pika maa taha vedada.

      Lapsed söövad seda, mida neid õpetatakse sööma

      Kui istume perekond Söderbergi köögis ja ajame juttu, heliseb Razeqi mobiil. Üks sõber on kuulnud, et tal on plaanis lambapead keeta, ja uurib, kas võiks tulla õhtusöögile. Inimese jaoks, kelle lapsepõlve maitserännakud leidsid aset Afganistanis, on see supp üks parimaid roogi maailmas.

      Mulle isiklikult maitses Razeqi supp väga, aga ma ei ole harjunud vaatama silma sellele, mida ma söön. Kui ma oleksin kasvanud üles saja aasta eest Gotlandil, oleksin ilmselt palju paremini mõistnud igatsust lambapea maitse järele. Lambapea on traditsiooniline Gotlandi roog. Paljude arvates oli silm suisa delikatess.

      Üks praeguse aja Rootsi traditsioonidest tundub teistest kultuuridest pärit inimestele sageli võõrastav – see on vähipidu. Näiteks kanadalased ei söö oma veekogudes kasvavaid vähke. Vähid on raipesööjad ja selleks, et nende tagumist otsa süüa, peame soole koos väljaheitega välja tõmbama. Aga minu lapsed armastavad vähki. Nad murravad pea küljest, eemaldavad musta soolika ja pistavad vähi tagakeha suhu. See, et me igal aastal augustikuu kumas koos laste ja väikeste sugulastega ise vähki püüame, annab toidule lisaväärtuse.

      Inuittide lapsed armastavad aga vaalarasva ja söövad seda toitvat ollust juba imikuna. Saamide lapsed söövad kevaditi kuusevõrseid ja harjuvad lugupidamisest surnud looma vastu teda viimse tükini ära kasutama. Masaide lapsed on harjunud elama ennekõike piima, liha ja vere peal. Mujal maailmas mugivad lapsed tõuke, ritsikaid, tigusid ja termiite. Enamik lapsi ei ole tegelikult iial maitsnud pastat ja lihapalle ketšupiga.

      Inimesed söövad lihtsalt seda, mida nad on õppinud sööma. Maitse sõltub kultuurist. Paljudes maailma nurkades annavad vanemad lastele sama toitu, mida söövad ise. Ent siin, tööstusriikides, oleme hakanud tootma väikelastele eraldi toitu. See toit ei sarnane karvavõrdki sellega, mida nad peaksid sööma pisut suuremana, ja ilmselgelt pärsib see nende maitsmismeele arengut.

      Lapsepõlves omandame ka selle, kuidas süüa. Läänemaailmas näksitakse sageli midagi, toredate elamuste juurde pakutakse lastele midagi magusat. Komm ja limonaad on kinoskäigu kohustuslik osa. Lõbustuspargis saavad nad suhkruvatti ja loteriivõiduks tohutuid šokolaaditahvleid või kommikotte. Ujumaskäiku tähistatakse jäätisega. Ikka ja jälle leiame põhjuse, et laste argipäeva magusaga rõõmsamaks muuta. Reedeõhtuti nosime midagi head, laupäeval sööme kommi ja pühapäeval kohvitame. Tähistame kaneelisaiapäeva, vastlakuklipäeva, sünnipäevi, lihavõtteid, jaanipäeva, halloween’i, adventi, luutsinapäeva ja jõule.

      Kommetel iseenesest poleks häda midagi, kui maiustused oleksid vitamiinirohked ja organismile kasulikud, aga nii see kahjuks pole. Uuringud näitavad üha selgemalt, et liigne suhkur võib tuua kaasa maksa ohtliku rasvumise. Rasvmaks oli diagnoos, mis varem pandi enamasti alkohoolikutele, aga nüüd näitavad eri riikides läbi viidud uuringud, et see esineb ka paljudel rasvunud lastel. USAs võib ühel teismelisel kümnest kahtlustada rasvmaksa, mis on teist tüüpi diabeedi eelstaadium. On arvestatav oht, et nende elu jääb südame-veresoonkonnahaiguste tõttu lühemaks.