Le Rhino. Liisi Õunapuu

tugevnes. Kelle ette ma küll sattunud olin?

      „Vabandust, ma ei saa aru,” kokutasin. „Ma tulin iseendana.”

      Mul oli ebamugav, silitasin närviliselt oma põlvi, pluus kleepus vastu mu selga ja villis varvas tuikas tähelepanu nõudvalt.

      „Ma loen sinu CV-st ja silmadest hoopis ühe teise naise kohta. Naisele minu ees vastab sellest CV-st ainult üks rida – mingi juhataja,” jätkas ta rahulikult, viibates paberile, millel olid kirjas minu saavutused. „Ma lihtsalt tahan teada, miks sa iseendana ei tulnud?”

      Ma ei saanud endiselt küsimusest aru, mingi toon tema rahulikus hääles andis mõista, et ta ei olnud rahul. Tajusin isegi mõningast pettumust. Minu segadust nähes ta jätkas.

      „Meie siin, Le Rhinos (prantsuspäraselt!), hindame ausust ja autentsust. Me tahame ja julgeme olla meie ise ning eeldame seda ka teistelt. Ma ei näe, et sina seda tahaksid.”

      Bossi hinnang lõikas minust läbi, esimest korda valmistasin kellelegi pettumust sellega, et püüdsin olla too naine, kes neli kuud tagasi peagi saabuvast liikluskorralduse muudatusest veel teadlikki ei olnud.

      „Kas sa oled õnnelik?” jätkas boss küsitlemist. Tema pilk reetis, et ta teadis vastust, ning mu kurku kerkis nutuklomp. Raputasin pead, piisad mu juustelt lendasid sihitult põrandale.

      „Meie siin, Le Rhinos (jätkuvalt prantsuspäraselt), tahame anda klientidele endast parima, ja parimat saab anda ainult inimene, kes on õnnelik. Inimene, kes tajub oma unikaalsuse väärtust, kes naudib oma eripära ja oskab seda tiimiga kokku sulatada. Kas sa tajud oma väärtust?”

      Klomp mu kurgus võttis juba ookeani mõõtmed ja mul oli raske neelatada. Langetasin alandlikult pea, sest vastus olnuks ei – ma ei tajunud oma väärtust. Küll aga tajusin sel hetkel tolles uhkes tugitoolis täie raha eest oma väärtusetust.

      „Ma saan sulle pakkuda nõudepesija kohta,” ütles naine, end veidi püsti ajades ja käsi lauale toetades. Vaatasin teda jahmunud pilguga. Kahtlustasin, et minu mõnitav „edutamine” juhatajast nõudepesijaks pakkus talle kummalist rahuldust, ning minus tärkas viha. Mu sõõrmed läksid puhevile, raev ei lasknud mul magusat kaneelilõhna täis ruumis korralikult hingata.

      „Ma näen, et see pakkumine ei sobi sulle,” lausus naine ärritava rahuga, lokke selja taha lükates. Ta köhatas, nihutas minu CV laua äärele ning vaatas mulle uuesti otsa.

      „Kas sul mees on?”

      See oli viimane piisk minu karikasse. Kargasin püsti, jätsin keskmised sõrmed seekord eksponeerimata, pomisesin midagi diskrimineerimisest ja kohmasin, et tal ei ole õigus minu käest selliseid asju küsida, ent ta vaatas mind kõigutamatu rahuga.