Kättemaksukontor. 2. osa Kirst 3.osa Kulturistid ja kummipuu. Mihkel Ulman

Samuti mitte ükski tarkus, mida ema võis ja tahtis talle edasi anda. Hiljem kuulutas tütar kõikjal, et ema polnud talle midagi õpetanud, ema oli alati lilli talle eelistanud, armastust igatsedes oma ellu pärast tüdruku provintslikust papast lahutamist lisaks veel teisi mehi ka lubanud ja nad sealt väga kiiresti tagasi välja juhatanud.

      Etteheited-etteheited-etteheited. Ja tähetunnid. Need koitsid pontu elus siis, kui siriuslannast ema rajalt kõrvale kukkus. Nagu öeldud, on tähetolmule, kosmose-saadikutele keelatud igasugused eksimused. Kui Alisi emal esines enne tema sündi mõni üksik kaine päev – jah, muidugi, tüdruk, kellest jutt käib, on Frida vennatütar Alis –, siis vanaema hoidus alkoholist, mis tema loome ja loomusega kokku ei sobinud, mõnikord aasta, mõnikord ka viis, ilma tingimusteta. Ent oli ületöötamise, sihi kaotamise, panoraami hägustumise ja üleüldise väsimise hetki, mil ta lubas endale leevenduseks kõigepealt konjakit ja oli siis nädala või paar pesuehtsas tsüklis, millele järgnes taas aasta kuni väga mitu aastat kõigutamatut kainet kulgu oma rajal.

      Need harvad, aga põhjalikud tsüklid olidki Alisi ema tähetunnid. Nooremana sukeldus vanaema neil siriuslastele lubamatutel hõissa-las-minna-retkedel ohjeldamatusse boheemlusse – möllas ja tantsis, flirtis ja meeletles baarides ja lokaalides, kinnistes klubides ja kodustes salongides, millest mõni juhtus olema ka pesuehtne punker. Ja mis siis. Keskealise tüdrukuna – selline paradoks jah – loov lillenaine ei vananenud ega saanud ka mitte täiskasvanuks. Ta tõmbus oma harvade, ent jäägitute alkoholi sukeldumiste puhul täielikku eraklusse. Lülitus absoluutselt välja, hoolitsedes vaid oma taimede eest. Ta ei vastanud telefonikõnedele ega kirjadele ning oli totaalselt Ära.

      See-eest kirjutas ja helistas nüüd ta tütar kõigile ja kõikjale. Pontu tuututas, et tema ilus ja andekas ema on õnnetu alkohoolik, kes vajab nende kõigi abi. Ta pani kõikjale välja luure – kallid sõbrad, jälgige, kas ja millal mu eriline emme poodi läheb, andke mulle teada, mida ta ostab; vaadake, ega ta autoga sõida, ja kui, siis teatage politseisse. Kui siriuslanna karskeil aastail ei leidnud tütar kuude kaupa põhjust ema külastada – erinevad dimensioonid, mida siin ikka kohusetundest ja vastu tahtmist väisata või väidelda –, siis nüüd trampis ta iga päev kohale ja kastis demonstratiivselt ema taimi. Näete, ainult tänu mulle need mõttetud maltsad üldse ellu jäävadki. Ning oma ärahõljumistest hoolimata nägi siriuslanna seepeale kurja vaeva, et ülekastetud taimed elule tagasi turgutada. Mõned neist läksidki välja. Aitäh abi eest muidugi. Alisi vanaema ei rääkinud oma tütrele neist dimensioonidest, kus ta elas oma tavapärastel tublidel misjonäriaegadel, ega ka neist kõverpeegeldavatest paralleelmaailmadest, kus rändas-kondas tsüklite puhul. Sellele, kellele on vaja seletada, polegi vaja seletada.

      Mitmeid kuid hiljemgi köhis pontu ema vihkavaid sõimukirju välja – kui halb ja mõistmatu, isekas ja alatu ta on. Ta ei tahtnud kuidagi andeks anda, et ema on taas karske ja eriliselt neitsilikuna oma püüdmatutes dimensioonides. Ei, ikka lits ja joodik.

      See ei takistanud pontul perioodiliselt ema juurde kolimast. Nii üksi kui mõne järjekordse väljavalituga. Kui kusagil polnud olla, koliti kõigi oma pampudega vihatud ema juurde, kes andis kõik andeks, neelas kõik alla ning toitis ja kattis, hoidis ja kaitses. Tütar võis ema juures resideerimise aegadel päevade kaupa magada ja mõnuleda, puhata ja mängida, tarbides ainuüksi puhast vett enam kui kõik siriuslanna lilled kokku. See ei takistanud tal kõikjale kirjutamast, kuidas ta ema ogaras lilleaias orjastatuna rügab ja rabab. Ning kui ema ja tema lillemaailm oli taas kord lõpuni tarbitud, nii et muusika kippus vaikima ja õnnetused hakkasid juhtuma, korraldas pontu enamasti kõigile oma sõpradele peo ning – reeglina siis, kui ema mõnes kaugemas lilleaias toimetas – pakkis kribinalkrabinal kodinad ja põgenes nagu varas. Mida üks täiskasvanud naine teise energiat ja elu, aega ja jõudu ohjeldamatult laristades tegelikult ju ongi. Varas põgenes ja jättis maha taara ja laga, kondoomid ja tampoonid. Ning kuulutas kõikjale, et sellise juures ei saa ju elada.

      Pontu väljavalitud arvasid oma isases piiratuses, et neilgi on õigus siriuslannaga samal kombel käituda ja kõnelda. Võhivõõrad nolgid hargutasid tema rajatud rosaariumis, riist ripakil, ja nimetasid teda litsakaks veidrikuks ka siis, kui muusik oli aastaid tsölibaadis elanud. Hõlmamatut isiksust põrnitsedes uskusid nood sellid siiralt, et naine ongi oma ainsamat tütart piinanud ja põlanud, ning üritasid talle karistuseks kambakat teha. Keset muusikat ja lilli, mida nad seal epitsentris jaurates ei kuulnud ega näinud.

      Kui pontu sünnitas lapse, käis siriuslanna üle aastate ühest oma meeleheitlikust tsüklist koos selle süvendatud eraklikkuse ja kõigi finessidega läbi. Ta kirjutas oratooriumi oma tsükliretkest. Ja sümfoonia tütretütrele. Mispeale pontu tormas talle küünte ja hammastega kallale. Sünnita endale ise laps, minu laps on minu oma ja teda ma sulle ei anna. Mina kasvatan oma last ise – sina ära tule ka tema ees minust parem ja targem olema. Ja minu meest sa ka ei saa. Mind on hilja õpetada ja kasvatada – kus sa siis olid, kui ma sind vajasin… Ja väike Alis nägi sünnist saadik, et tema roosiaia kuningannast vanaema on see, kes tuleb alati, kaasas toit ja ehitusmaterjalid, majapidamistarbed ja tarvilikud riistad, raamatud ja muusika ning kellele ema võib (nagu ka isa ja kõik teised emaga külgnejad) öelda täpselt seda, mida kasimata keel ja aruke-armetuke heaks arvab.

      Alis kuulas kõiki räigusi ja täistallaga pähe astumisi, mida ema vanaema suhtes endale lubas. Nii ei olnudki talle üllatav, kui ema asus ka teda, vanaema hingesugulast ja pärijannat, tee jätkajat ja teatepulga ülevõtjat mõnitama ja alandama. Liiga ilus ja andekas, järelikult ei lase tal õppida ega oma taevalikke andeid edendada – saab veel sama segaseks kui vihatud-kadestatud vanaema. Ning sedasi siis kuulis Alis eluaegse refräänina, kui rumal ja mõttetu, lootusetu ja andetu on nii tema kui tema napakas lillehull vanaema. Alati, kui ema talle haiget tegi – nii vaimselt kui füüsiliselt –, palus ta vanaemalt abi ning vanaema tuli hetkega, kindlalt, igal juhul talle appi. Kuitahes harva ema neil kahel kohtuda lasi, olid teatud tasanditel, kuhu pontu sekkuma ei ulatunud, vanaema ja tütretütar alati koos.