Kõik kasvab maast
Alustama peab kõige lihtsamast.
Kas on ühtegi asja, mis poleks maast kasvanud?
Laud on puust, puu aga on maast kasvanud.
Raamat on paberist, paber aga on puust tehtud.
Kardinad on riidest, aga riie on tehtud linast või puuvillast, mis samuti maast kasvasid.
Käärid on rauast, raud aga oli seni maa sees, kuni ta sealt välja kaevati ja ümber sulatati.
Lambikuppel on plastmassist, mis on tehtud mitmesugustest orgaanilistest ainetest. Need ained aga on saadud naftast või kivisöest, mis maa seest võeti. Tegelikult on nafta, kivisüsi ja põlevkivi samuti maa seest pärit, sest nad on tekkinud ürgaja taimedest ja loomadest miljoneid aastaid tagasi.
Isegi elekter tuleb maa seest, sest elektrijaam muudab põlevkivi põletamise soojuse elektriks ning põlevkivi on maa seest tulnud.
Kõik, mida me sööme ja kõik, mida me seljas kanname, on kasvanud maast.
Leib on tehtud jahust, jahu aga teradest, mis kasvasid viljapeas. Jahust tehakse ka kõik saiad, koogid ja pirukad.
Kartulid on samuti maa sees kasvanud.
Isegi kompvekkidel on maaga ühist, sest neid teeb magusaks suhkur, mida saadakse suhkruroost või suhkrupeedist.
Riided, mis meil seljas, on tehtud linast või puuvillast, need aga kasvasid maa seest. Ka villased või siidised rõivad on tulnud maa seest, sest lambad või siidiussid, kellelt need tulid, said need meile anda vaid maast kasvanud taimi süües. Ka kunstkiududest riided on ikkagi maast saadud, sest kunstkiud on tehtud naftast või mõnest teisest maapõuest võetud ainest.
Isegi õhku saame hingata ainult tänu kõigile rohelistele taimedele.
Me ei saa elada ilma õhu, söögi ja riieteta. Ning ainult maa laseb meil hingata, süüa ja ennast riidesse panna. Selles mõttes oleme ka meie ise maast kasvanud. Samuti kõik loomad ja linnud, putukad ja kalad, sest mitte keegi ei saa elada ilma nendeta, kes maa seest kasvasid. Kui maast midagi ei kasvaks, ei saaks keegi maa peal elada.
Sellepärast on maad tihti võrreldud emaga. On ju ema see, kes meid lapsena toidab ja riidesse paneb, maast-madalast kasvatab, soojendab ja kaitseb. Maa toidab ja riietab, kasvatab, soojendab ja kaitseb kõike, mis elab ja liigub. Nii on ta meie kõigi ema.
Kui me tahame teda eriti meelitada, siis ütleme mõnikord: Emake Maa… Vahel ütleme ka endi kohta, et oleme maarahvas ja räägime maakeelt. Ikka sellepärast, et see on meie emakeel.
Kui Maa meid niimoodi armastab, meile süüa annab ja meid kaitseb, siis tahame ka meie teda armastada ja kaitsta, meie Eestimaad, meie sünnimaad.
Maa elab
Enamasti me nii ei mõtle, aga räägime küll. Mõnikord öeldakse, et maa hingab või et maa kannatab. Maal on ka põu ja maa põues võib olla varandusi - maa varasid.
Maa võib isegi ennast liigutada: seda nimetatakse siis maa värinaks ning see võib üsna palju pahandusi teha. Meie maa küll praegu palju ennast ei liiguta, kuid ta elab sellegipoolest.
Maa elab ja koosneb ka ise elusast, sest looduses on igal pool elusolendeid. Õhus lendavad linnud ja putukad, vees elavad kalad ja väiksemad loomad. Aga kõige tihedam elu käib maa sees, mullas. Mitte kusagilt mujalt ei leia me nii kergesti sellist hulka elavaid olevusi kui ühest peotäiest mullast.
Seal on kümneid pisikesi putukaid ja ussikesi ja nende mune, sadu tibatillukesi seemneid ja tuhandeid imepisikesi olevusi, keda ainult mikroskoobiga võib näha: seenekesi, baktereid, vetikaid ja paljusid teisi.
Üks osa neist tegutseb, teine aga alles ootab oma aega.
Mullas elavatel pisiolevustel on palju tegemisi ja kõigist neist ei oskagi me võib-olla päriselt aru saada. Ühte aga saab üsna lihtsalt öelda: nemad toidavad kõiki, kes maa seest kasvavad. Puid ja rohtusid, kõike, mis kasvab metsas, põllul, aias, peenral, heinamaal. Muld ise ongi nende tehtud. Ilma taoliste pisikeste olevusteta ei olekski mulda, vaid ainult kivid, savi ja liiv, kus ei kasvaks eriti midagi.
Meie neid mullas elavaid baktereid, seeni ja vetikaid harilikult ei näe. Me näeme vaid seda, mida nad üheskoos teevad. Ja me saame üsna õigesti aru, kui ütleme: maa elab.
Kuidas maa ennast ise kasvatab
Muld on maa kõige tähtsam osa. Ilma mullata ei kasvaks eriti midagi. Ometi pole mulda terves maailmas palju. Hiiglelsuurtel aladel on ju ainult kaljumäed või kõrbed. Mõnikord on mulda ainult väga õhukese kihina kivide või liiva peal, nii et kõva tuule või tugeva vihmaga võib seegi kaduda.
Siin oskab aga maa ennast ise aidata. Kui kuskile on mulda juba tekkinud, siis hoiavad taimed oma juurtega teda kinni, et ta kaduda ei saaks.
Igal pool kasvatab maa oma lemmikuid - neid lapsi, kes talle on kõige armsamad. Eestimaa armastab kõige rohkem metsa kasvatada. Kui inimestel poleks vaja põldu harida ja loomi sööta, siis kasvaks igal pool mets. Tuhandete aastate eest mühasid kõikide meie põldude ja heinamaade kohal metsad. Ja kui me mõnda põldu enam ei hari, siis hakkab seal jälle kasvama mets.
Kui sul on oma peenar, siis võid sa sinna ühel aastal külvata herneid, teisel porgandeid või istutada hoopis lilli. Maa kasvatab kõike, kui tema eest hästi hoolitseda. Aga kui sa tüdined ja oma peenra eest ei hoolitse, siis hakkab maa kasvatama seda, mis temale endale meeldib.
Kõigepealt kasvatab maa umbrohtu. Juba järgmisel aastal on ta tihedalt täis heina ja võililli. Neid ei pea keegi külvama, sest nende seemned olid kogu aeg mulla sees oma aega ootamas. Kui nüüd keegi sellel maal ei käi ega talla, rohtu ei niida ega söö, siis juba mõne aasta pärast hakkavad rohu seest kerkima pisikesed puhmad ja põõsakesed. Umbes kümnekonna aasta pärast võib see koht olla juba tihedasse võssa kasvanud. Rohi on muutunud hõredaks ja maapinna lähedal on hämar ja niiske. Kui kased ja lepad on juba päris suureks kasvanud ja nende alla on rohkem ruumi, siis võivad sõnajalad ja samblad kasvama hakata, kes ka kogu aeg oma aega olid oodanud. Ja lõpuks hakkavad seal võibolla kuusedki ülespoole sirutuma. Saja aasta pärast mühab sinu peenra kohal kõrge mets…
Nõnda kasvatab maa ennast ise, kui keegi teda ei sega.
Põld on inimeste tehtud ja sellepärast peavad inimesed põllu eest kogu aeg hoolitsema: väetama ja kobestama ning umbrohtusid hävitama. Peab hoolitsema ka selle eest, et tuul kuiva mulda minema ei keerutaks või paduvihm mulda kraavidesse ei uhuks.
Metsast ei saa tuul ega vesi mulda minema viia. Metsas on alati parajalt niiske ja soe. Ka ei pea metsa tavaliselt väetama. Igal aastal langevad maha kuivanud lehed ja okkad, kukuvad ümber vanad puud. Mullas elavad pisiolevused teevad nendest uuesti mulda, millest puud ja teised taimed toitu saavad ja kasvada võivad. Ja kunagi varisevad ka nemad mulda - ikka jälle toiduks järgmistele.
Nii on kulgenud meie maa elu juba tuhandeid aastaid.
13. lugu
Läksin metsa kõndimaie,
odramaada otsimaie,
kaeramaada katsumaie,
nisumaad nimètamaie.
Leidsin metsad metta täisi,
leidsin kännud kalja täisi,
kõik pu-ùd punà õlùta.
Kuuse all olid kullatilgad,
kase all olid karratilgad…
Maad ei või narrida
Maa