„Ta on natuke nagu saksa verega, seepärast. Vanasti oli mõisavirtinaks. Aga ta on mulle hea tädi…“
„Pole minagi midagi paha kuulnud.“
„Tema mind kutsuski, et tule linna. Ennist juba rääkis ja nüüd kogunisti kirjutas, et kui seal pole hakkamist, mis siis ikka kiunutada. Linnas ikka leiab midagi. Annab korteri ja aitab kõik seada. Ma siis lipsti tulingi. Ja näe… kui veider… kohe plaksti tuttavaga kokku.“
Nad naersid mõlemad, tüdruk lahtiselt ja avasui, Kristjan vaikse, sooja muhelusega.
Siis küsis tüdruk nagu muuseas:
„Teie elate emaga?“
„Kahekesi jah.“
„Kahekesi?“
„Kas siis kahekesi ei saa?“
Tüdruk pidas viivu vaikust, siis viskas varjatud kelmikusega:
„Saab küll. Aga ma mõtlesin… et kindlasti abielus.“
„Miks siis kindlasti?“
„Näete sedaviisi välja.“
„So-oh.“
Kristjan vibutas käsikohvrit, lükkas kaabu pisut kukla poole. Nii hea oli kõndida, päike säras üle majade, lilleline tüdruk tips-tipsadi kõrval. Jah, ta oli hoopis teistmoodi kui ennist seal ukseesisel palja jalu. Oli hoopis pikem, sihvakam ja — ilusam. Kena tüdruk, mõtles Kristjan, ja vaat’ kuidas sattus nii kentsakalt, et mõlemad just Õuna tänavale…
„Ma mõtlen praegu kangesti üht asja…“ sõnas tüdruk.
„Ikka seda abielu või?“
„Ei. Mis sellest. See ju ükskõik. Aga et mis ametimees te küll võite olla?“
„Noh mis te arvaksite?“
„Tea…“ venitas tüdruk.
„Kas professor passiks?“
Tüdruk naeris.
„Mu sõbrad vahel ütlevad, et olen kangesti niimoodi, nagu oleksin kindral või polkovnik…“
„Seda võiks arvata tõesti…“ aitas tüdruk tagant.
„Aga tõepoolest olen ainult trükitööline.“
Tüdruk vilksatas uuritseva pilgu Kristjanile näkku ja kui nägi seal tõemeelset siirust, sõnas mõtliku asjalikkusega:
„Ahah.“
Nad jõudsid Õuna tänava nukani ja siitpeale tõmbus Kristjani samm tahtmatult aeglasemaks.
„Olete teie aga kiire astumisega…“ sõnas ta. „Kas tädi nii kõvasti ootab?“
„Ma kepsan ikka kärmesti. Aga tädi ootab kah ja…“
Tüdruk lõkatas heleda naerutrilleri ja lõpetas siis:
„Ja teil kah parem, mida kähkumini minust lahti saate.“
„Sellele mõttele pole küll veel tulnud.“
„Küllap juba tulite. Maaplika, sitsiseelik, paljad jalad kingades — kuidas sa säärasega kõnnid mööda peenikest linna…“
„Aga näete, on juba kõnnitud.“
„Mis teil’s teha, kui olen küljes nagu rosin… Ja näe, juba olemegi platsis. Seal tädi ju elabki. Lähme üle tänava.“
Ta tõstis seeliku pisut üles, sest tänav oli loigu-laiguline ja värskest vihmast lige. Põlvekühmukesed välgatasid lillelise riide alt. Kristjan napsas neist kinni viivulise, nagu varastava pilguga.
„Nüüd rikute ikkagi oma kingad,“ sõnas ta.
„Sest pole miskit. See natike muda…“
Ta kopsatas kõnniteele jõudes kingad poripritsmeist puhtamaks ja ulatas käe:
„Suur tänu siis…“
Kristjan ulatas kohvri ja haaras sirukil käe kõva kahmuga pihku. Oli pehme ja ahtake käsi.
„Küllap me veel näeme,“ sõnas Kristjan. „Edaspidi… Vahest juba varsti…“
„Teie nüüd seda tahate!“ naeris tüdruk, tõmbas käe terava nõksuga valla ja lipsas õueväravasse.
3.
Viskas vastu isukaid söögilõhnu, kui Kristjan tuppa astus. Ema seadis taldrikuid lauale. Oli näost raskelt tõsine, suunurgad allapoole.
„Jäin hiljaks ka või?“ küsis Kristjan ja viskas rõõmsa käepöördega kaabu aknalauale.
„Supp juba ammu valmis,“ sõnas ema torisedes. Tige altkulmu pilk heideti viivuks Kristjani säravale näole.
„Vihm tuli peale, pidin tükk aega ootama.“
„Või vihm!…“ öeldi vihaselt.
Kristjan vaatas uurivalt emale otsa.
„Mis on?“ küsis ta.
Ema täristas nugade ja kahvlitega, lõi söögikapi ukse kõminal kinni. Siis alles sõnas nagu enesele:
„Mis peab’s sinu arust olema?“
„Oled ju jälle äkki nii turris.“
„Jälle? Kunas jälle?…“
Kristjan ei vastanud. Istus sohvale, haaras ajalehe laualt. Ja tundis, kuidas rõõmus särin surises mõnusalt läbi terve keha. Hakkaja tüdruk, see Kajavere plika, mõtles ta, küllap säärane juba varsti enese seab siin korrale. Ja muudkui lõkerdab naerda, kogu nägu rõõmu täis. Ei, tõesti, ei ole sugugi paha, et nii imelikul viisil sattus elama just siia külje alla.
„Sa vist täna süüa ei tahagi,“ sõnas ema endises pahuras vimmas, seades supitirina lauale.
Kristjan oli harjunud ema sagedase nurisemisega ning vimmatusadega, olid juba ammu möödas ajad, kus need teda ärritasid ja samaga vastama kihutasid. Seda vähem laskis ta täna oma lahedat rõõmu segada. Nobeda heatujuga istus ta lauda ja hakkas sööma.
Ema sõi ägedalt, kiirete liigutustega, aeg-ajalt altkulmu tunnistades Kristjani rõõmsailmelist nägu.
„Kas kirikus ära käisid?“ küsis Kristjan.
Vastust ei tulnud nii pea. Oli kuulda ainult ärevat klõbinat ja järske neelatusi. Alles siis, kui supiga oli jõutud lõpukorrale, kohmas ema, astudes tirinaga köögi poole:
„Äkki sul nüüd see kirik nii tähtis jah… Parem ütle, kus sa ise ringi lasksid…“
Kristjani näost libises üle tusane muhelus. Nüüd oli siis selge, mis ema tuju oli viinud tuska ja pahurusse. Küllap ta oli vaadanud läbi akna, kuidas poeg ühes kellegi võõra tüdrukuga oli lõbusas jutlemises mööda kõndinud. Kohver poisi käe otsas pidi ju pealegi tähendama, et suhted mõlema vahel olid koguni soojad ja lähedased.
„Ma ju kõnelesin, kuhu lähen,“ sõnas Kristjan, leivapuru pöidlaotsaga laudlinalt kokku nipitsedes, näos endine muhelus. „Olin Andrese pool.“
„So-oh?“ visati köögist.
„Ta tuleb õhtupoolikul siia,“ märkis Kristjan, nagu tõenduseks, et oli kõnelnud tõtt.
Lihavaagnat lauale asetades oli ema rühis veelgi ägedamat rünnakut ja vimma. Sisemine pulbitsus ja pinge oligi juba jõudnud selle kraadini, mil see pidi avalduma otsekoheses sõnas, ja nii oli järgmine küsimus juba asja tuuma puutuv, seejuures mürgine ja ühtlasi võidurõõmus:
„Kes see plikuski oli, kellega siit mööda traavisid?“
„Ah