Ümber ahju paremale. Geidi Raud

õlle ja heitis õngekonksu järve.

      Paar tundi ja paar kaineks tegevat võlujooki hiljem lendasid Heino ja Kaspar vanamehe Volkswageniga tema kodutänava kurvi nagu Ott Tänak ja Martin Järveoja. Kuigi Kaspar ei mäletanud, mis oli järvel juhtunud, ei suutnud ta laia naeratust oma näolt pühkida. Ta näis rahulik ja õnnelik. Ta oli lausa nii rahulik, et isegi Heino sõidustiil teda ei hirmutanud. Küll aga sai ta šoki, kui Heino järsku piduripedaali põhja surus, sest auto eest sööstis mööda karumõõtu koer, puidust kuut ketiga taga lohisemas.

      Ka Heino kohkus ja nimetas vähemalt kolm peenise sünonüümi. Kaspar lisas omalt poolt kaks. Heino jättis auto risti teele ja tormas välja.

      „Sa pagana… kuradi-kurat! No kuidas nüüd siis nii?“ porises ta ja rühkis kuuti enda järel lohistavale elukale järele.

      Tegemist polnud kellegi muu kui tema koera Napoleoniga – lühikese valitseja järgi nime saanud perelemmikuga, kelle telliskivisuuruseid junne Heino paar päeva tagasi aiakärru oli kühveldanud.

      Napoleon, hellitava hüüdnimega Näpsu, oli niivõrd suur, et talle pidi iga päev suure pajaga putru keetma ja seajalgu garneeringuks lisama. Tundus aga, et koer vajas kodusele toidule vaheldust, sest miks muidu ta kuuti taga lohistades Viktor Kama kanala poole sööstis.

      Kui taat hingeldades koeravolaskile järele jõudis, oli Napoleon juba ühe Braama tõugu kana alla kugistanud ja otsis oma pruunide silmadega järgmist ohvrit. Heino kuri käratus päästis ülejäänud sulgsabaliste naha. Ta sidus koera kuudi küljest lahti ja süütas piibu.