Urmas Viilmaa
Valguse tähed
Toimetanud Mari Tuuling
Kujundanud Piret Tuur
Kõik õigused kaitstud.
Autoriõigus: Urmas Viilma ja Hea Lugu OÜ 2020
www.healugu.ee
ISBN 978-9949-673-89-6
e-ISBN 9789916601181
Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
Vagluse tähed ja sõnad
Meie ümber on palju sõnu. Keegi on sõnad vabaks lasknud ja need ümbritsevad meid kõikjal. Kui sõnad on täiesti vabad ja nende vabastaja neile mõtet ei anna ega piire sea, upuvad üksikud sõnad sõnarohkusesse. Juhtub midagi, mida liiga ereda valguse puhul tajume pimestamisena. Sama võib juhtuda sõnadega, kui neid saab nii palju, et me ei kuule ega mõista enam midagi.
Siin raamatus on kammitsetud mõtted – sõnasõelmed –, mis on paljude teiste mõtete hulgast esile tõstetud ja eraldi valgusvihku asetatud. Jutluste, kõnede ja karjasekirjade läbikaalutud sõnadest moodustunud tsitaadid saavad sõnumiteks, mis kõnetavad teisiti kui tekstimassiividesse peidetuna.
Raamatu pealkiri „Valguse tähed” on pärit Pühakirjast: „Kiitke teda, päike ja kuu! Kiitke teda kõik valguse tähed!” (Ps 148:4) Selles vana testamendi laulus kutsutakse kõiki, taevainglitest ilmamaa kuningateni, kiitma Jumalat. Kui Jumal ütles: „Saagu valgus!”, valgus sai. See ei olnud kosmiliste valgusallikate loomine, vaid algse jumaliku valguse sünnihetk, mis pani aluse järgnevale loomistööle. Sellest valgusest sündisid päike, kuu ja taevatähed – valguse tähed –, kogu universum ja ajalik maailm.
Meie elu, sealhulgas meie sõnad – öeldud, mõeldud või kirja pandud –, peaks lähtuma sellest ülesehitavast loomisvalgusest. Seda peaaegu kättesaamatut eesmärki täidavad ka siia kaante vahele kogutud mõtestatud kirjatähed, valguse tähed, mis tunnistavad ajatust ja igavesest Valgusest – Kristusest, kes enda kohta ütles: „Mina olen maailma valgus.” (Jh 8:12)
URMAS VIILMA
Meile saab evangeeliumist selgeks, et rikkadki on surelikud.
Öeldakse, et see ongi vabadus, kui on valikud. Ometi kuuleme vahel öeldavat: „Mul polnud teist valikut!”
Nõnda saab vabadusest vabandus.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 2. veebruaril 2013
Kui suudaksime täita suurimat käsku, poleks meile vaja mingeid muid juhtnööre ega juhiseid igapäevaelus toime tulemiseks ja ligimestega suhtlemiseks.
Kui saavutame võime armastada, saame kogu elu elada Jumala ja ligimesega arvestades.
Puhtale, siirale, silmakirjata armastusele järgnevad õiged ja üllad teod.
Armastus on kristliku elu nurgakivi.
Me kohtame kurjust oma elus sageli. Võitjaks kurjuse üle võime saada siis, kui ei lase lahti heast, mille oleme võinud saavutada kristliku usu abil. Võib juhtuda, et halb muutubki heaks!
Enda muutmine on raskem kui teistele nende puuduste kõrvaldamise kohta nõu andmine.
Kristust ei saa natuke järgida.
Ennast ja teisi on võimalik petta, Jumalat mitte!
Armastusekäsk ei toeta elamist ainult endale. See ei saa olla järelikult ka kellegi elumissioon – elada iseenese kasuks ja hüvanguks.
Kõik kristlased on erilised! Nende erilisus seisneb rikkuses, mis ei ole kuhjatud maistesse aitadesse, vaid on igavesti taevas.
Kes on rikkad Jumalas, on pühad!
Palju rohkem kristlikku armastust ja ligimesest hoolivat meelsust nõuab koos rõõmsatega rõõmustamine kui koos nutjatega nutmine.
Vähe on neid kõvasüdamelisi, kes ei tunne õnnetule kaasa, palju rohkem aga kadedaid, kes ei kannata välja teise õnne.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 7. juulil 2013
Jeesuse pisarad on suure prohveti nuuksed. Talle on ilmutatud kurba ja karmi tulevikku, kuid Ta ei saa midagi muuta, kuna Jumalast taganenud inimeste vaba tahe on nad eesootava karmi saatusega sidunud.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 4. augustil 2013
Kui ehitame enda ja inimeste vahele käsumüüri, peame arvestama sellega, et koos patuste inimeste ja nende patuse eluviisiga jääb meist teisele poole müüri ka Jeesus.
Kas seda ei oota Jeesus ka meilt, oma jüngritelt, et elaksime maailmas ja kuulutaksime Jumala armastusest ja armust, mis sunnib inimesi ennast muutma, mitte ei eraldaks ennast maailmast, kuulutades armu asemel teistele ainult käsku ja kohut, veendumusega, et meid endid see ei puuduta.
Jumal ei oota meilt näitemängu, vaid ausust nii meie patus kui õiguses.
Patustades suurendame oma patusüüd, kuid heategusid kogudes ei saa me Jumala ees suurendada oma õigust. Meil inimestena on võimalik üsna hõlpsalt kaugeneda Jumalast, vajudes üha sügavamale patumülkasse, ning lõpuks Jumal kaotada. Meil ei ole aga võimalik ise oma jõust läheneda üha ja üha Jumalale. Selle asemel tekib hoopis olukord, kus muutume omaenda headuses ja õiguses üha enesekesksemaks, kuni oleme juba ise justkui Jumal. Ja seda ei saa ju nimetada Jumalale lähenemiseks, vaid taas kord Temast kaugenemiseks, kuni oleme Jumala taas kaotanud! Jumal on kogu aeg meie lähedal – me kas tunnistame seda või salgame.
Variseril ei olnud Jumalat vaja enam millekski muuks kui oma heategude ärakuulajaks ja tunnistajaks. Ta oleks võinud sama hästi seista peegli ees ja seal nähtavat kujutist kiita ja tänada.
Ja see on suurim õnnetus: kaotada Jumal ja seda mitte ise teada.
On vaid kaks võimalust: olla koos Jumalaga või olla Temast eemal, kuni Ta kaotame.
Jumalaga oleme hetkel, kui tajume, et kogu meie olemine ei sõltugi millestki muust kui Jumala armust, ja seda mõlemal puhul – tehes pattu või tehes head. Ainult Jumala arm!
Kas Jeesusel oleks olnud midagi õpetada variserile, kes templis ennast Jumalale avades ei leidnud endalt ainsatki plekki ja luges üles vaid oma õiguseteod?
Seni kuni leiame endast midagi, millega kiidelda või uhkustada, olgu või Piibli lugemine, kirikus käimine või annetuste tegemine, ei ole meil Jeesust vaja!
Armastuses oleme alati üksteisele võlgu ja saaksime paremini kui seni.
Armu vajamine ja ootamine on hoopis midagi muud kui armu ärateenimine või pälvimine. Armu ootamine on meelt parandava tölneri tee, kes vajab Jumalat ja hoiab Temast kinni. Armu välja teenimine on ennast imetleva variseri tee, kes on juba kaotanud Jumala, kuid kahjuks seda ise ei tea.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 11. augustil 2013
Kas me ei sea vahel abi ja halastuse osutamisele tingimusi, mis juba eos ennast tühistavad, stiilis „Ma peseksin su puhtaks, kui sa nii must ja haisev ei oleks” või „Ma annaksin näljasele raha, kui ta seda kohe ära ei kulutaks”?
Meid ju muudab alati rõõmsaks see, kui kellelegi abi pakkudes saame vastuseks „Aitäh, saan ise hakkama!”. Selline vastus rõõmustab ja südametunnistus rahuneb: abi sai pakutud, kohus täidetud ja ligimene aidatud. Sain olla abivalmis ja teine inimene ei pidanud mulle tüli tekitamise pärast ennast halvasti tundma. Kas Jeesus nimetaks seda ligimesearmastuseks?
Kui