Kaugvaatlemise termin võeti kasutusele 1971. aastal pärast tuhandeid Ingo Swann’i, Janet Mitchell’i, Karlis Osis’e ja Gertrude Schmeidler’i poolt läbi viidud meeltevälise tajumise eksperimente. Ingo Swann oli ka see, kes kaugvaatles 1973. aastal täpselt planeet Jupiteri ümber olevad rõngaid, mille olemasolu kinnitasid hiljem kosmosesondidega saadud andmed.
Eelpool nimetatud ja teiste isikute poolt välja arendatud meetod vajab kaugvaatlemise läbiviimiseks viite komponenti:
isikut (kaugvaatlejat);
aktiivseid meelteväliseid tajumisvõimeid;
distantsil olevat sihtmärki;
isiku (kaugvaatleja) poolt kirjeldatud aistinguid;
kinnitatavat positiivset tagasisidet sihtmärgi kohta.
Üks kaugvaatlusseanss kestab umbes üks kuni kaks tundi.
Terry King kirjutab oma raamatus „Teadvus. Kas tahad teada, kes sa päriselt oled ja mida tegelikult suudad”:
„Alles hiljuti, 20. sajandi teisel poolel, kulutasid USA luureringkonnad ekstrasensitiivsuse valdkonna uuringutes tõelise läbimurde saavutamiseks miljoneid dollareid. USA Kaitseluureagentuur (Defence Intelligence Agency, DIA) sõlmis lepingu Stanfordis asuva Uuringu Instituudiga ekstrasensitiivide abil luureandmete hankimiseks. Eesmärgiks oli välja töötada usaldusväärne tehnika täpse informatsiooni kogumiseks kaugelasuvatelt sihtmärkidelt. Selle uuringu tulemusena loodi käitumisjuhendite komplekt ja treeningprogramm, mis võimaldasid praktiliselt igal treenitud isikul ekstrasensitiivselt infot hankida. Kaugvaatleja sai esmakordselt õppida järjekindlalt eristama kujutlust tegelikust sihtmärgiinfost ja oma sihitud signaalil püsima.../
Programmi käivitas USA Luure Keskagentuur (Central Intelligence Agency, CIA), kuna tundis muret ekstrasensoorsete nähtuste teadaolevate uuringute pärast Nõukogude Liidus. USA luureringkondade allikad järeldasid aastatel 1969–1971, et Nõukogude Liit on seotud psühhotroonse uuringuga. Oletati, et Nõukogude Liit oli 1970. aastaks sellele kulutanud ligikaudu 60 miljonit rubla aastas ja 1975. aastaks kokku 300 miljonit. Arvati ka, et Nõukogude Liidu psühhotroonikauuringusse investeeritud raha ja personali abiga saavutati läbimurdeid. Samas peeti teemat spekulatiivseks, vastuoluliseks ja äärmuslikuks.”
Mida kaugvaatlus pole?
Kaugvaatlus pole kehaväline kogemus. Kaugvaatleja ei liigu astraalselt sihtmärgi juurde, kuigi aeg-ajalt mõned kaugvaatlejad teatavad bilokatsiooni kogemusest.
Samuti pole kaugvaatlus meditatsiooni, une- või transiseisund. Kaugvaatlusseansi ajal on vaatleja alati ärkvel ning teadvusel. Christophe Brunski kirjeldab oma artiklis „Remote Viewing: Conditions and Potentials” kaugvaatlusseisundit järgnevalt: „Kui transiseisundis läheb selle kogeja „alla”, oma mõistuse sügavamatele tasanditele, siis kaugvaatluse ajal laseb vaatleja oma mõistuse sügavamatelt tasanditelt infol „üles” kerkida.”
Kuidas kaugvaatlus töötab?
Mitte ei keegi ei tea päris täpselt, kuidas kaugvaatlus töötab. Teame vaid seda, et see töötab. Üks teooria väidab, et treenitud kaugvaatleja suudab oma mõistuse abil „siseneda” „Universumi Mõistusesse” või teise nimega ka Ülimasse Teadvusse või Akashi Kroonikatesse. Selles on olemas informatsioon kõige kohta ning Aeg ja Ruum on selles tähtsusetud.
Ingo Swann on kaugvaatlemist nimetanud teadliku mõistuse kontrolli all toimuvaks „virtuaalse reaalsuse reisimise vormiks”.
Kui hästi kaugvaatlus töötab?
Skeptikute arvates ei toimi kaugvaatlus üldse, selle tehnika toetajad väidavad aga, et see toimib sajaprotsendiliselt kogu aeg. Fakt on see, et see töötab, kuid mitte alati kõigi kaugvaatlejate jaoks. Hästi treenitud kaugvaatleja toimimisemäär ulatub 100 protsendini – vaatleja võib sihtmärgile jõuda pea igal ajal, kuid saadav info ei pruugi alati 100-protsendiliselt täpne olla. Vaatluse täpsust mõjutavad mitmed tegurid ning mõned sihtmärgid on keerulisemad kui teised.
Kes võib kaugvaatlejaks õppida?
Selle mõistusetehnika võib ära õppida praktiliselt igaüks. Sa ei pea selleks olema sensitiiv, kuid tehnika omandamine nõuab järjekindlat harjutamist. Kaugvaatlemise õppimist on võrreldud muusikainstrumendi mängima õppimisega. Kõigepealt on vaja ära õppida tehnika ning seejärel harjutada-harjutada-harjutada.
Kaugvaatlemise omandamise määr sõltub õppija motivatsioonist, ettevalmistusest ja vaatleja sünnipärasest võimest kaugvaadelda.
Kuidas kaugvaatlemist õppida?
Alustada võib näiteks selle raamatu läbilugemise ning siin tutvustatud harjutuste harjutamisega. Lisaks pakutakse koolitusi üle maailma. TransDimensionaalsete Süsteemide meetodi õppimiseks on just käesolev raamat heaks alguseks. Edasi võid võtta juba põhjalikuma ning detailsema TDS online-koolituse 21-aastase kaugvaatlemiskogemusega John Vivancolt. Johnist võid pisut pikemalt lugeda siit.
Kust pärineb kaugvaadeldava kohta info ja kes ning kuidas sellele ligi pääseb?
Terry King avaldab oma raamatus „Teadvus. Kas tahad teada, kes sa päriselt oled ja mida tegelikult suudad”:
Kõigil inimestel on võime oma mõistust eesmärgistatult kasutades võtta vastu detailset infot. Ometi on läbi ajaloo ainult väike hulk erandlikke ekstrasensse oma võimed treeningu ja järjekindlusega erakordseks arendanud.
Terry King jätkab:
Alles hiljuti, 20. sajandi teisel poolel, kulutasid USA luureringkonnad ekstrasensitiivsuse valdkonna uuringutes tõelise läbimurde saavutamiseks miljoneid dollareid. USA Kaitseluureagentuur (Defence Intelligence Agency, DIA) sõlmis lepingu Stanfordis asuva Uuringu Instituudiga ekstrasensitiivide abil luureandmete hankimiseks. Eesmärgiks oli välja töötada usaldusväärne tehnika täpse informatsiooni kogumiseks kaugelasuvatelt sihtmärkidelt. Selle uuringu tulemusena loodi käitumisjuhendite komplekt ja koolitusprogramm, mis võimaldasid praktiliselt igal treenitud isikul ekstrasensitiivselt infot hankida. Kaugvaatleja sai esmakordselt õppida kujutlust tegelikust sihtmärgiinfost järjekindlalt eristama ja oma sihitud signaalil püsima.
Me