Vana naise lugu. Hallie Ephron

siia ainult mõneks päevaks, et emale abiks olla.”

      „Kuidas su emal läheb?” küsis Finn. Tema näol peegelduvast ebamugavusest sai Evie aru, et mees on tema ema probleemidest teadlik. Kuigi – kuidas ta saanukski siin elades neist mitte teada?

      „Ta on haiglas.”

      „Mul on väga kahju.” Finn jäi korraks vait. „Sa peatud teie majas?”

      „Arvan küll. Kuigi ma pole seal veel käinud ega tea, kui hullusti seal on.”

      Mees noogutas. Osav pokkerimängija nägu.

      Evie kooris jäätise ümbert paberi ära, mähkis selle pulga ümber ja võttis suutäie. Tema lemmiksort, aga ta tundis maitset vaid vaevu. Seejärel taipas ta, et polnud maksnud.

      Tema mobiiltelefon tõi kuuldavale pooliku noodi. Seth oli talle sõnumi jätnud. Evie sobras oma seljakotis ja tõi lagedale rahakoti.

      „Ma teen välja,” ütles Finn. „Võta seda kui väikest kingitust kojusaabumise puhul.”

      See siin polnud kodu, aga Evie ei hakanud seda ütlema. Ta tänas meest ja suundus uksest välja. Hetk enne seda, kui uks tema selja taga kinni langes, heitis ta pilgu üle õla.

      Finn nõjatus tahapoole, käed vaheliti, jälgis teda ja naeratas. Ühe ta esihamba küljest oli kild ära. Evie mäletas teda väga selgesti. Tal oli hea meel, et oli nende teksastega tulnud.

      Sparklesi segakaupade poest oli tema ema maja juurde mõni kvartal. Evie limpsis pulga küljest viimaseid vanillijäätise riismeid, kui mõõna rikkalik väävline lehk ta endasse haaras. Paljud veeäärsed majad olid üles vuntsitud. Üks oli värvitud üllatavalt meeldivat roosat tooni ning selle ees seisid vaadid lillade ja valgete võõrasemadega. Teisel oli tuliuus eesveranda ja uhkete mustriliste klaasidega kahepoolne uks, mis majaga kokku ei sobinud.

      Tema ema tänav, Neck Road, kulges veepiiriga paralleelselt. Evie pööras sinna ja seisatas, et nautida lähestikku seisvate majade vahelt avanevat esimest vaadet veesiilule. Natuke maad edasi jõudnud, ahmis ta õhku, kui nägi maja, mida ta enam oma koduks ei pidanud.

      Viies peatükk

      Ema puitmaja oli muidugi jätnud räämas mulje juba siis, kui Evie siin viimati käis – neli kuud tagasi. Aga seda ei andnud praeguse vaatepildiga võrreldagi. Kreemjasvalget vooderdist kattis erksinine paari meetri kõrguste tähtedega grafiti MKT75. Eeshoovis ja sissesõiduteel kõrgus rohi põlvini. Ainsad ehtsad murututid võrsusid katuserennis. Väike garaaž, kus Evie teadmist mööda seisis ema kaheteistaastane hõbedane Subaru, kaldus majast eemale.