Seejärel kiirustan ma mööda Milo tühja toa suletud uksest – uksest, mille alt päikesepaiste ikka sisse voolas ja koridori kuldselt helendama pani – ja Edwardist maha jäänud hommikusöögiriismetest. Kunagi oli minu näägutamine, et enda järelt tuleb ise ära koristada, osaks meie igahommikusest rutiinist. Edward pööritas tavaliselt selle peale silmi, kuid loputas alati oma taldriku ja klaasi üle ning asetas need kenasti nõudepesumasinasse, öeldes, et ta ei taha minu „laitmatult puhast kontorikeskkonda“ kuidagi rikkuda – mis oli päris hea nali, arvestades, et köögilaud oli alati poolenisti arvete, projektimustandite ja makettide alla mattunud. Mul oli korporatiivsest üheksast viieni rügamisest lõplikult kõrini saanud ja nii hakkasin ma veidi enne Milo sündi vabakutselisena veebidisaineri tööd tegema ning tuleb tunnistada, et ma polnud just maailma kõige paremini organiseeritud ärinaine. Mitte et seal midagi väga organiseerida olnuks. Enam ei suuda ma keskenduda sellistele minu jaoks triviaalseteks muutunud detailidele nagu fuksiini erinevad toonid või kinnisvaraagendi kodulehele fotopangast õige foto leidmine. Mu kliendid on tasapisi kadunud ja nii ongi hea.
Naljakas. Enne Milo sündi olin ma mures selle pärast, kuidas ma vastsündinu eest hoolitsemise kõrvalt oma äri käigus suudan hoida. Selgus, et see polnudki nii keeruline, või siis lakkasin ma oma tööst nii väga hoolimast, sest veebidisain polnud kunagi minu tõeline kutsumus olnud. Pealegi, kui sa vaatad selle tillukese olevuse unist nägu, kes siin maailmas veel nii uus ja värske on, siis on hämmastav, kuidas kõik muu sinu ümbert kaob. Mu elu oli täiuslikus tasakaalus. Ma võisin oma beebiga koju jääda ja teha just nii palju tööd, et oma väsinud aju tiksumas hoida, ning tunda end tänu sellele enamana kui lihtsalt elav rinnapiimamasin. Kõik kiitsid, kuidas mul on ikka vedanud.
Viimasel ajal on Edward püüdnud mind uuesti tööd tegema innustada. Midagi, mis mulle tegevust annaks, ütleb ta, kuid tegelikult mõtleb ta midagi, mis aitaks mul tagasi joone peale saada ning mu mõtted juhtunust eemale viiks. Kuid ma ei saa minna tagasi töö juurde, mis omal ajal minu ideaalsele elule tasakaalu andis, sest enam pole seal midagi, mida tasakaalustada. Juba ainuüksi mälestus sellest, kuidas ma arvutiga laua taga istun, samal ajal kui Milo oma korvikeses koogab, pitsitab mul kõri ning paneb keha süütundest tukslema. Ma raiskasin hindamatuid minuteid tööle, mis mulle isegi ei meeldinud... minuteid, mida ma oleksin võinud oma lapsega veeta.
Igatahes, olles ignoreerinud Edwardi hommikusöögijärgset segadust, lasen ma välisuksel pauguga enda järel kinni langeda. Ma hoian pilgu maas, kui ma külavaheteed mööda rongijaama poole sammun. Kohale jõudes surun ma end barjääride vahelt läbi ning astun platvormile. Mõnikord seisan ma seal pikki tunde, kiirrongid tuhisevad minust mööda ning diislist tiine õhk laksab vastu mu nägu, kui rongiaknad pilkuvate silmadena mu pilgu eest mööda vilguvad. Siis aga sunnivad jalad mind edasi liikuma ning ma astun perrooni ääres ootavasse rongi, istun tühjale kohale ja vahin aknast, kuidas külad, jõed ja puud minust mööda vuhisevad. Kui rong Londonisse jõuab, järgnen ma läbi jaama tuiksoonte teistele reisijatele ning astun kihavasse ootesaali. See on minu lemmikkoht, inimesed tunglevad mu ümber ja keegi neist ei tunne mind. Ma olen lihtsalt üks pisut hajevil (väga hajevil, kui Edwardit uskuda) kolmekümnendates eluaastates naisterahvas, kes on kuhugi teel nagu tuhanded teisedki.
Välja tänavale jõudes pööran ma kord ühele, kord teisele poole ja jalad viivad mind justkui iseenesest pubisse. Mitte et ma meeleheitlikult napsu vajaksin, kuid kus mujal võid sa iga ilmaga tundide kaupa istuda, ilma et keegi sind minema peletaks? Seest on kõik pubid äravahetamiseni sarnased: liisunud õlle ja tolmu kopitanud lõhn, polsterdatud pingid ja puidust toolid, valgus läbi mustade aknaklaaside vaevu sisse piilumas. Ma istun nurgalauda ja ootan keskpäeva, et tellida esimene klaasitäis (enne keskpäeva ei sobi juua, see teeks sinust tõesti alkohooliku). Kedagi ei huvita, kes ma olen. Keegi ei tea, kus ma elan. Ja keegi ei tea, mis minuga juhtus.
Just nii nagu siin Pariisiski, mõtlen ma ja pööran end veel korra teisele poole, enne kui mind tabab mõistmine, et hoolimata sellest, kas ma leian lähedusest mõne kohviku või mitte, pole mul sentigi raha. Mul hakkab suu kuivama ja ma tunnen kerget nõrkust, ja kuigi ma peaksin välja nuputama, kuidas sellest kitsikusest väljapääsu leida, hakkavad mu jalad kui iseenesest liikuma ja ma leian end tänavat mööda alla kõndimas. Udu on hajunud ja taevas pea kohal on selge, valged majaseinad peegeldavad valgust. Inimesed tunglevad minust mööda, omavahel kiires prantsuse keeles vesteldes, ning liikluskaose tuimestav ja lohutav valge müra rullub minust lainetena üle.
Ma tahan igavesti kadunuks jääda.
4
ZOE, JUUNI 2008
„Vabandust, aga sa peaksid need tegema paar numbrit suuremad,“ kostab üle mu kudumisvarraste klõbina meesterahva hääl ning ma tõstan ülespoole vaadetes käed ereda päikese eest silme ette varjuks. Kottis teksad, mille ühes põlves on auk, igav ruuduline särk, tumedad juuksed ning meeletult pikad ripsmed, mille nimel ma kas või tappa võiksin. Vähemalt ei jäta ta hullumeelse, kodutu või joodiku muljet, mis on üsna tavaline, kui keegi võõras sinuga Londonis juttu puhuma kipub. Pealegi on ta päris kena.
Ma lasen varrastel langeda. „Paar numbrit suuremad? Miks?“
Ta maandub mu kõrvale pingile istuma ja ma tunnen, kuidas lisaks kõigele ta ka lõhnab pagana suurepäraselt – segu vanillist ja vürtsidest, täpselt selline, nagu mulle meeldib.
„Noh, mul on üsna suur jalg.“
Ta sirutab oma jala välja ja kuigi see on üsna hale viis mulle külge lüüa, ei suuda ma ometigi naeratust tagasi hoida. Ta põsed on kergelt roosakad, justkui oleks tal endalgi piinlik, kuid ta vastab mu pilgule laia naeratusega.
„Tahad sa öelda, et sa oleksid tõesti nõus need jalga panema?“ Ma lükkan oma pooliku näputöö tema poole. Säravroosa lõng ja roheline ääris pole sokkide puhul tõenäoliselt just tema esimene valik. Ma kirtsutan nina. Tõtt-öelda pole see ka minu valik. Ma pole just maailma kõige osavam kuduja – mu repertuaar piirdub sokkide ja sallidega –, kuid kudumise korduvad liigutused mõjuvad mõnusalt rahustavalt ning mulle meeldib, kui mu ees on lõngahunnik, millest ma võin midagi uut välja võluda, isegi kui see midagi uut on pikitud jooksma läinud silmuste ja hargnema kippuvate õmblustega.
„Kui ma olen nõus need jalga panema,“ ütleb tüüp pead ühele küljele kallutades, „siis kas ma tohin sind endaga õhtust sööma kutsuda?“ Nüüd ta põsed tõesti hõõguvad, kuid tema pilk on kindel.
Ma naeran, kui püüan teda säravroosades sokkides kujutleda. „Mul läheb nende lõpetamisega veel veidike aega.“
„Kui kaua?“
Ma kehitan õlgu. „Võib-olla nädal.“
„Olgu, hästi.“ Ta noogutab otsusekindlal ilmel. „Ma kohtun sinuga nädala pärast siinsamas, sama aeg, sama koht. Sina tood sokid ja mina teen sulle õhtusöögi välja.“
Ma põrnitsen talle otsa, püüdes selgusele jõuda, kas ta on seda väärt, et riskida potentsiaalselt valuliku pimekohtinguga. Kuigi juba ainuüksi see võib olla õhtusöögi vääriline, kui ma näen teda neid sokke kandmas. Mulle meeldib see otsekohene viis, kuidas ta minu juurde kõndis ja mind välja kutsus – mulle meeldib isegi see, kuidas ta punastab. Enesekindlus ilma ülbuseta ning valmisolek piire nihutada tundub paljutõotav.