See piirkond asus seespool keskaegset linnamüüri, mida tuntakse Cerca Moura (mauride linnamüüri) ehk Cerca Velha (vana linnamüüri) nimetuse all. Müür on riiklik kultuurimälestis ja mingid osad sellest jäävad Alfama hooneterägastikus tänini silma. Ajaloolased usuvad, et müüri algne vundament rajati juba Rooma aegadel, niisiis orienteeruvalt neljandal sajandil AD, ning maurid asusid seda pärast Lissaboni saabumist 714. aastal täiustama. Augusto Vieira da Silva, insener, kes avaldas mauride linnamüüri kohta 1899. aastal raamatu, pidas arvutuste põhjal seda 1250 meetri pikkuseks ja kuni 2,5 meetri paksuseks. See lubab oletada, et müüriga ümbritsetud kindluslinna pindala oli üheksateistkümnenda sajandi lõpus umbes 30 hektarit – mis vastab laias laastus ligikaudu kolmekümnele ragbiväljakule. Muud hooned olid laiali pillatud väljaspool müüri, umbes 15 hektaril. Arvatavalt elas Lissabonis sellal 5000 kuni 20 000 inimest.
„Keskaegse Lissaboni topograafiline planeering oli ennekõike omane islamile,“ kirjutas üks Portugali juhtivatest kahekümnenda sajandi ajaloolastest António Oliveira Marques.
Me ei tea, milline oli linnaplaneering Rooma aegadel, kuna selle piirjooned on aegade jooksul kadunud. Arvatavasti kasvas algupärane Lissabon lossimäe lõunaküljele, castrum mäe tipus ja hooned kuni Tejoni välja hargnemas. Selle tulemusel tekkis enamvähem kolmnurgakujuline ala, mis on väga iseloomulik Vahemere piirkonna ja islami linnadele.
Mauride mõjutustest ei aidanud täielikult vabaneda isegi reconquista. Mauride kohalolu on Alfamas tunda tänini. Nad on oma pitseri, tihtipeale vaevumärgatava, jätnud kogu Portugali kultuurile. Portugalikeelsed sõnad, mis algavad silbiga „al“ – näiteks Alfama – on tuletatud araabiakeelsest sõnast, mis tähistab kümblemist või joogivett – ja on islami okupatsiooni pärand. Üheks pärandvaraks on ka portugallaste käsitsi maalitud kahhelkivid, azulejos. Ning Porto, 300 kilomeetrit põhja pool asuva Portugali suuruselt teise linna ja ühtlasi pealinna suurima rivaali elanikud pilkavad lissabonlasi, nimetades neid maurideks, otsekui polekski nad tõelised eurooplased.
Alfama ja ülejäänud linna kohal kõrguv kindlus on tõenäoliselt Lissabonile kõige omasem maamärk ja sealt avanev vaade jalustrabav. Kui päike Atlandi ookeani kohal loojub – selle suunas teele asudes oleks esimeseks maismaamassiiviks, millega meresõitja kokku puutub, Põhja-Ameerika – annab elektrisinine maad värvide kaleidoskoobile. Päike kahvatub aprikoosiroosaks ja sellele järgnevad enne võidukat viimast, kannikesekarva, fuksiaroosat ja veripunast lahvatust heledamad varjundid: karamelliroosa ja sirelililla.
Lissaboni võlud on inspiratsiooni andnud poeetidele. Miguel de Cervantes, kes kirjeldab palverändurite rühma saabumist Lissaboni oma seitsmeteistkümnenda sajandi kirjatöös „Persilese ja Sigismunda toimetused“, lasi jungal hüüatada: „Maa, maa … kuigi ehk oleks parem rääkida taevast, kuna me oleme ühegi kahtluseta jõudnud Lissaboni nime kandvasse kuulsasse ankrupaika.“ Lord Byron kirjutas oma kaheksateistkümnenda sajandi „Childe Haroldi palverännakus“: „Milline ilu avaneb esmakordselt Lissaboni nähes! … See paistab kaugele ja tundub taevalik …“
Kindlus on tihedalt seotud Portugali varase ajalooga. Sellest sai kaheteistkümnendal sajandil, pärast seda, kui portugallased olid selle pöördelise Lissaboni piiramise järel mauride käest ära võtnud, riigi poliitiline ja sõjaline süda. Kaks sajandit hiljem innustas oluline võit lahinguväljal kuningas João I lossile rüütelliku sõjamehe ja varakristliku märtri järgi Püha Jüri nime andma. Kuningat ajendas sellist suurejoonelist žesti tegema teda 1385. aastal Aljubarrota lahingus, 130 kilomeetrit põhja pool saatnud kangelaslik sõjaväeline edu: umbes 6000 Portugali sõdurit, keda abistasid Inglise ammukütid, lõid puruks arvatavalt 30 000 sõdurist koosneva ründava armee. See ei lasknud Portugali kuningriigil naaberriigiks oleva Kastiilia, võimsa ja hiljem Hispaania tuumiku moodustanud Ibeeria kuningriigi kätte langeda. Portugallased kasutasid Aljubarrotas sõjahüüdu „Portugal ja Püha Jüri!“ See on Portugali sõjaväe sõjahüüuks jäänud ka seitse sajandit hiljem ning Püha Jüri on sõjaväe kaitsepühak.
Kindlus kasvas välja kaheksandal sajandil suuremat osa Ibeeria poolsaarest valitsenud mauride poolt umbes 1050. aastal rajatud kindlustusest. Mauride kindlustusehitisi täiendasid portugallased, kes lisasid sellele ruumika kuningapalee ning piiskopiresidentsi ja kuningliku arhiivi. 1455. aastal oli palee kuningas João II, hilisema maadeavastamise ajastu ühe liikumapaneva jõu, ja hiljem, 1502. aastal üheksateistkümne aasta vanusena kuningaks saanud João III sünnipaigaks; viimase kolmkümmend kuus aastat kestnud valitsusaeg oli muljet avaldav tänu nii selle kestusele kui ka uute piirkondade koloniseerimisele India lääneosas. Nende hulka kuulus ka Bombay, vanas portugali keeles Bom Bahia ehk Hea Laht. Kindlus oli sünnipaigaks ka Portugali teatrikunstile, siin etendati 1502. aastal esimest korda Gil Vincente näidendit „Monólogo do Vaqueiro“ („Lehmakarjuse monoloog“) ning siin võeti vastu maailma ajaloos uue peatüki avanud India reisi järel 1499. aastal naasnud Vasco da Gamat. Need olid kindluse hiilgeajad.
Kuigi sajandite jooksul aset leidnud maavärinad kahjustasid kindlust olulisel määral ning tegid selle värskemad juurdeehitised maatasa, avaldab see kultuurimälestis muljet tänaseni. Kindlusel on kümme kandilist torni ja seda ümbritseb vallikraav. Kindlus on enam-vähem ruudukujuline, selle külgede pikkus on igas küljes umbes 50 meetrit ning ehitise rajamiseks kasutatud kollane kivi annab sellele hommiku- ja õhtupäikeses pehme kuma. Müürid on kuni kümne meetri kõrgused ja viie meetri paksused. See sobiks ideaalselt keskajateemalise filmi võtteplatsiks.
Kuni neljateistkümnenda sajandi lõpuni paistis kindlusetornidest kätte terve linn; majad pudenesid otsekui omavahel kokku jooksvate katuste lapitekk mäest alla, jõe poole. Tänapäevalgi on tegemist maalilise paigaga, kuigi asukohast tingitult võib see isegi suvel, mil puhub nortada (põhjatuul), olla tuuline ja jahe. Selle muruplatsidele heidavad varju kõveraks kasvanud oliivipuud ning puhmakujulised piiniad pakuvad üles mäkke ronides ideaalseid puhkepaiku. Siin korraldatakse keskaegseid piigivõitluseid ning giidiga ekskursioonide osaks on öine jalutuskäik, mis annab võimaluse näha nahkhiiri, kelle koduks kindlus on. Entusiastlike korraldajate sõnul õnnestub erilise vedamise korral näha tava-kurdmokka, kääbus-nahkhiirt ja veelendlast.
Vaatamata sellele, et tänapäeval tunglevad siin külastajate parved – neid on enam kui miljon aastas – pole kindlus sugugi alati olnud Lissaboni tõmbenumber. Selle korrashoiule ei pööratud sageli tähelepanu. Mis veelgi hullem, üheksateistkümnendal sajandil ehitati kindluse kohale sõjaväebarakid ja muud haldushooned, mis vaate sellele sisuliselt ära varjasid. See oli arhitektuurilises ja kultuurilises mõttes erakordselt tundetu käitumine. See koeranael eemaldati alles 1940. aastatel, mil valitsus kindlust korrastama asus ja selle keskaegse välimuse taastas.
Lissaboni all-linnast üles kindluse poole vaadates jäävad silma kindlusemüüril kõrvu lehvivad Portugali lipp ja Lissaboni must-valge lipp. Ülevalt vaadates tundub all-linn olevat nii lähedal, et tekib tunne, otsekui pudeneks siit alla visatud kivi keset toimekat väljakut. Mäeküljed olid keskaegsete piiramisseadmete – piiramistornide ja katapultide – jaoks kindluseni jõudmiseks liiga järsud. Lisaks oli kindluse plaan ka piiramise seisukohast nupukalt läbi mõeldud. Kindlus meenutab ehituselt Vene matrjoškat, sel on sise- ja välismüürid koos siksakiliste käiguteedega, mis suunasid ründajad otse risttule alla, ning kitsad nurgad ei lasknud taraani kindlusesse toimetada. Püha Jüri kindluse käes on rekord, mille üle tunneks kadedust iga kindlustusrajatis: seda ei õnnestunud kordagi vallutada.
Pikka aega lähtusid ohud Lissaboni turvalisusele merelt. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist on Atlandi ookeanilt Lissabonile lähenejad näinud kõigepealt Tejo suudmes üksildase ja trotsliku vahimehena seisvat Bugio torni. Linnast vaadatuna kükitab see silmapiiril otsekui nööp, mida lained vaikselt piitsutavad;