Originaal:
Barry Hatton
Queen of the Sea: A History of Lisbon
Inglise keelest tõlkinud Piret Lemetti
Toimetanud Anu Murakas
Kujundanud Anu Ristmets
Kaas: David Gee
Kaardid: Sebastian Ballard
Copyright © Barry Hatton, 2018
Queen of the Sea: A History of Lisbon was first published in 2018 by C. Hurst (Publishers) Ltd., London
This edition has been arranged through Red Rock Literary Agency Ltd.
Autoriõigus tõlkele: Piret Lemetti ja OÜ Eesti Raamat, 2019
Kõik õigused kaitstud
ISBN 978-9949-683-68-0
ISBN 978-9949-683-69-7 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti Raamat
Trükitud Euroopa Liidus
Carmole, kes muudab võimatu võimalikuks.
„Me kõik teame, et kultuuri loojateks on selle osaks olevad linnad.“
Derek Walcott
Sissejuhatus
Jan Taccoen oli lummatud. Flaami aadlimees peatus 1514. aastal oma teekonnal Jeruusalemma Lissabonis ning kohtus neil üheksal Portugali pealinnas veedetud päeval korduvalt kolme elevandiga, keda nende juhid läbi linna talutasid. Taccoeni rabas Lissaboni tänavatel nähtud elu rikkalik mitmekesisus – mitte üksnes inimesed mujalt Euroopast, vaid ka kaugest ja eksootilisest Aafrikast ja Idamaadest. „Lissabonis näeb palju loomi ja iselaadseid inimesi,“ mainis mees koju saadetud kirjas.
Toonane Portugali kuninga korteež kujutas endast tähelepanuväärset vaatepilti. Seda juhtis ninasarvik, kellele järgnesid viis kuldbrokaadiga ehitud elevanti, seejärel Araabia tõugu hobune, jaaguar ning viimaks valitseja ise koos oma kaaskonnaga. Samal aastal, mil Taccoen linnas maabus, saatis kuningas Manuel I paavstile kingituseks valge india elevandi. Ta polnud esimene riigi rikkuse ja seiklejatega eputav kroonitud pea. Enne kuningas Manueli oli prints Henrique Meresõitja saatnud oma esindajale Iirimaal Galways Aafrika lõvi, kuna viieteistkümnenda sajandi Portugali kroonikakirjutaja Gomes Eanes de Zurara sõnul „polnud [kuningas] niisugust imeelukat selles kandis kunagi varem näinud“.
Nimetatud eksootilised loomad olid vallutatud riikidest pärit trofeed. Kuueteistkümnenda sajandi alguses teostas Portugal oma võimu kahel ookeanil ja kolmel kontinendil. Pärast seda, kui portugallased olid aastakümneid Lääne-Aafrika rannikut uurinud, sai Bartolomeu Diasest esimene eurooplane, kes jõudis 1488. aastal ümber Aafrika kõige lõunapoolsema tipu seilates välja India ookeani. Kaheksateistkümnenda sajandi majanduspoliitik Adam Smith luges seda verstaposti koos Ameerika avastamisega üheks kahest kõige suuremast ja tähtsamast inimkonna ajalukku kirjutatud sündmusest. Vasco da Gama käis Diase jälgedes, avastades 1498. aastal meretee Indiasse ja selle vürtside juurde. Kaks aastat hiljem asetas Pedro Álvares Cabral padrão – kivist tähise – Portugali vallutuse tähistamiseks rannikule, mis sai hiljem tuntuks kui Brasiilia. Idas pürgisid portugallased Lõuna-Hiina mere suunas, kus neist said esimesed jaapanlastega kohtunud eurooplased. Impeeriumi viisid edasi tehniline taip, geopoliitiline salakavalus ja pöörased ambitsioonid. Portugallased olid tulvil elujõudu. Neist said maailma laval silmapaistvad tegelased, kes mängisid ajaloos olulist rolli varauusaja sissejuhatamisel.
Portugali poolt noil impeeriumi jaoks innustavatel päevadel kokku kantud tohutud rikkused koondusid peaaegu täielikult Lissaboni. Sellest impeeriumi võimukeskusest sai üks Euroopa kõige toimekamatest sadamatest ning ühtlasi üks mandri suurimatest, jõukaimatest ja kõige tuntumatest linnadest. Lissabon oli otsekui eksootiliste kaupade Aladini koobas. Sadamasse tagasi pöörduvate laevade trümmid olid täis orje, kulda, siidi, kalliskive, suhkrut ja vürtse. Sellised kaubad meelitasid Portugali pealinna ostuhuvilisi kogu keskaegsest Euroopast. Lissabon oli see koht, kus samal tänaval kõndides oli võimalik osta Hiina portselani, India filigraanehteid, siidi ja muude peente kangaste rulle, viirukit, mürri, kalliskive ja pärleid, pipart, ingverit, nelki, kaneeli, muskaatpähklit, safranit, tšillipipart, vandlit, sandlipuud, eebenipuud, kamprit, ambrat, Pärsia vaipu ning kaunis köites raamatuid.
Aga see hiilgeaeg pidi jääma üürikeseks. Lissaboni ajaloos olid ees ootamas sünged peatükid. Ühe katastroofilise kaheksateistkümnendal sajandil aset leidnud sündmuse järel oleks linn peaaegu mujale kolitud.
Napilt kuu aega pärast seda, kui Portugali pealinna oli 1755. aastal laastanud arvatavalt tugevaim maavärin, mis iial Euroopat tabanud, millele järgnes kahekordse bussi kõrgune tõusulaine ja kuus päeva väldanud põrgulik tulemöll, mis liiva klaasiks muutis, oli kuninga peainsener juba visandanud mõned soovitused linna ülesehitamiseks. Manuel da Maia, nimekas raske lõualotiga sõjaväeinsener, kes oli sündinud 1677. aastal ning oli maavärina saabumise hetkel seitsekümmend kaheksa aastat vana, andis võimalikest variantidest ülevaate tuntud ametlikus raportis, mis läks ajalukku Dissertação nime all.
Üks võimalus nägi ette iidse linna hülgamist ja Lissaboni ümberkolimist piirkonda, mis asus 10 kilomeetrit lääne pool, ookeanile lähemale. Seal olid lubjakivikaljusse raiutud vundamendid hooneid suures osas maavärina mõjutuste eest kaitsnud. Kontinendi ühe kõige tapvamate mõjutustega katastroofi tagajärgedest traumeeritud inimeste jaoks tundus ettepanek hävingu ning vajalike taastustööde mastaapi arvestades igati mõistliku – ja ühtlasi vastuvõetavana.
Kuid Maia nägi keset seda hävingut ühtlasi võimalust kitsas keskaegses linnas mingil määral sisse viia kaheksateistkümnenda sajandi linnale omaseid uuendusi. Kuningas José I oli eelnevalt väljendanud oma pooldavat suhtumist sedalaadi kaasajastamisse. Monarh sai tänu oma püüdlustele panna Portugali kaasas käima muutuvate aegadega tuntuks kui „reformiv kuningas“. Tema ja ta mõjuvõimas välisminister Sebastião José Carvalho e Melo otsustasid viimaks Maia selle ettepaneku kasuks, mis nägi ette Lissaboni jäämise selle varasemasse asukohta – kuid väikese nüansiga. Nad kiitsid heaks ülesehitusprojekti, mis pühkis minema kesklinna keskaegse kuju ning asendas looklevad tänavad Põhja- ja Kesk-Euroopas levinud õhuküllase ruudustikukujulise tänavate võrgustikuga. Linna kahe isesuguse lõimise taga on kaks erinevat ajastut. Keskaegse osa orgaaniline, anarhistlik segadik ja kaheksateistkümnendal sajandil üles ehitatud kvartalite mõistlik, ühtne ja ametlik planeering pakuvad ühte paljudest linna huvitavaks muutvatest kontrastidest.
Portugallaste kirjutistes Lissaboni ajaloost kordub kohtade või hoonete kirjeldamisel sageli fraas: „Enne maavärinat oli see …“ Lissaboni elu kui terviku iseloomustamisel jäädakse alatiseks rääkima ajast enne ja pärast seda pöördelist sündmust. Maavärin röövis linnalt suure osa koloniaalekspansiooni ajastul omandatud rikkustest. Linnale iseloomulikud rahvuslikud aarded, näiteks Püha Jüri (São Jorge) kindlus ja Dos Jerónimose mungaklooster on endiselt alles, kuigi need tuli osaliselt uuesti üles ehitada. Peamine on see, et Lissaboni külastajatel ei ole võimalik kogeda niisugust vaatamisväärsuste mitmekesisust, mida pakuvad teised mandril asuvad linnad. See ei ole Rooma.
Lissaboni eriline võlu on pärit hoopis kuskilt mujalt. Selle saladus peitub kooslustes. Siin võib näha mälestusi Lissaboni impeeriumiaegsest ajast, mil linn oli Portugali ulatusliku, Aafrikat, Lõuna-Ameerikat ja Idamaid hõlmava võrgustiku närvikeskus. See kosmopoliitne pärand annab Lissabonile Euroopas ainulaadse riukliku ja eksootilise nüansi. Lissabon pakub vaatamata kõigile oma kaotustele siiski endiselt kujutlusvõimele toitu.
Lissabon – üks Euroopa Liidu kõige väiksematest pealinnadest võrdlemisi tähelepanuta jäänud riigis ühenduse