Mõrvakott. Tony Parsons

ja pildistasin musta sõna määrdunud seinal, kuuldes nüüd ka häältekõma, mis tõusis maa alt ja muutus iga sammuga valjemaks.

      Keldris tõukasin ma ukse lahti ja vaatasin maa-alusesse parklasse, mis oli täis puhastusteenindajaid. Tänavalt neid ei näinud. Mehed ja naised, noored ja vanad, kes rääkisid kahtkümmet eri keelt, nähtamatud inimesed, kes tulid iga päev, et pesta siin säravas klaastornis põrandaid, aknaid ja tualette.

      Ja ma nägin, et neid oli lugematu hulk.

      Vaestearmee.

      3

      Kui ma sel õhtul koju tulin, oli mulle enne välisuksest sisse astumist selge, et midagi on korrast ära.

      Me elasime suure kortermaja pööningul ja iga selle nurka täitis hais. Ma teadsin kohe, kust see tuleb, sest sellest oli kõikjal märke. Esikus lebas hambajälgedega üksik king. Puust põrandalauad olid süüteo varjamiseks puhtaks nühitud. Prügikastis oli määrdunud köögipaberi rull. Ja kõikjal see hais, liha ja turba järele lõhnav ja liisunud. Looma hais.

      Koer oli jälle pahandust teinud.

      Pööningu kaugemas otsas istus diivaninurgas vana hallipäine naine, süles väike punase karvaga koer. Diivani teises otsas oli värske märg plekk, mis ei pidanud sealt kunagi kaduma.

      Pr Murphy vaatas telekat, mille hääl oli maha keeratud. See oli tal alati kombeks, kui mu tütar Scout magas.

      Tennispalli suurust pead esikäppadelt tõstmata, vaatas punane koer – kelle nimi oli Stan – oma hiigelsuurte ümmarguste silmadega mulle otsa. Ümber pungitavate mustade silmaiiriste välgatasid valged sõõrid, nagu oleks silmakoopad olnud nii suurte silmalaternate jaoks liiga väikesed.

      Koer tabas mu pilgu ja vaatas ruttu kõrvale.

      „Proua Murphy,” ütlesin ma, „teil oli jälle niivõrd palju tööd.”

      „Ärge muretsege,” vastas ta, sügades koera kõrvatagust, pehme aktsent reetmas tõsiasja, et ta pärines Corki maakonnast. „Stan on veel väikene. Aga hea uudis on see, et Scout sõi õhtusööki. Natuke ikka sõi. Ega ta vist kuigi palju ei söö? Teda pole ju ollagi.”

      Ma noogutasin ja läksin lapse tuppa, et talle pilk peale heita.

      Scout oli viiene ja magas ikka veel nagu titake, käed lõtvades rusikates üle pea, nagu pisike raskejõustiklane. Tema toas põles tuli, kuigi ta pidi juba mitu tundi tagasi uinunud olema.

      Ta magas põleva tulega sestpeale, kui ta ema meid maha jättis.

      Võtsin põrandalt koolisviitri, panin selle kokku ja asetasin toolile, kuhu pr Murphy oli juba valmis pannud kenasti volditud homse koolivormi. Ma kõhklesin, kas kustutada tuli. Ta ei saanud ju eluaeg valges toas magada. Kuid lõpuks ei leidnud ma endas siiski jõudu seda teha.

      Pr Murphy pani mantlit selga.

      „Küll kõik läheb mööda,” ütles ta minema hakates.

      Ma ärkasin enne koitu.

      Ma ärkasin alati enne koitu.

      Unenägemise ajal, kerge une ehk REM-une ajal ujusin ma teadvuse pinnale abieluvoodi vasakul poolel, olles ärganud unest eile joodud kohvi ja unenägude tõttu, mis rääkisid surmast.

      Olin alati ärkvel ja ootasin päeva algust, enne kui päev oli jõudnud alata.

      Pannud äratuskella kinni, enne kui see heliseda sai, libistasin end käratult voodist välja, pesin hambaid ja läksin tagasi magamistuppa, laskusin kätele ja põlvedele ning tegin kiiresti kakskümmend viis kätekõverdust. Siis rüüpasin voodi kõrvale valmis pandud vett, vaadates aknast välja oktoobritaevasse. Kell kuus hommikul oli see lähedalasuva St. Pauli katedraali kupli kohal ikka veel must.

      Jälle põrandale ja veel kakskümmend viis kätekõverdust, seekord aeglasemalt ja keskendunumalt, pöörates tähelepanu ka tehnikale. Andsin endale minuti puhkeaega ja tegin siis veel kakskümmend viis, hakates neid nüüd tundma, käsivarrelihased piimhappe kontsentratsiooni suurenemisest värisemas. Jäin põrandale lamama, sain hingamisrütmi tagasi ja tegin pingutusega viimased kakskümmend viis kätekõverdust – mis nõudis juba tahtejõudu, mitte lihtsalt musklirammu.

      Läksin vaikselt kööki, püüdes mitte äratada tütart ega koera ja kuuldes, kuidas Stan pimedas norsates ja nohisedes hingab, lastes õhku välja nina kaudu, mis ei näinud välja, et see suudab toime tulla hingamise keerulise ülesandega. Seisin kuulatades ja nautisin seda heli. Koer oli täiesti läbi pärast järjekordset toimekat kodulammutamise päeva. Siis liigatas ta mu juuresolekust, ta suured kõrvad kukkusid siidkardinatena koonu peale ning ta hingelised silmad avanesid ja särasid lopsakate kõrvade varjus. Siis oli temagi üleval, vaadates mind oma puurivarbade vahelt ja lootes, et ta varakult välja lastakse.

      Ma lasin ta välja. Tõstsin ta oma rinnale. Stan vajutas nina nagu kortsus musta ploomi mu sõrmede vastu, nuusutades neid huvitatult.

      Stan oli meiega olnud juba kuu aega (see tundus olevat palju pikem aeg), ta oli mu kingitus Scouti viiendaks sünnipäevaks. Olin leidnud internetist koerakasvataja ja saanud Stani kätte päeval, mil kutsikas sai 8-nädalaseks ja tõin ta meie pööningule, tekk üle pea nagu süüdlane, kes on valmis astuma kõrge kohtu ette.

      Iga kord, kui ma mõtlesin, et olin teinud vea ja et koer oli mu haletsusväärne katse luua Scoutile normaalne perekeskkond, meenus mulle esimene kord, kui tüdruk Stani nägi. Ta naeratus oli nagu tõusev päike. Sellest sain ma aru, et koera soetamine ei olnud viga.

      Ma jõin köögis kolmekordse espresso, koer süles ja ainukeseks valgusallikaks sülearvuti, kust ma otsisin meditsiinisaite selle kohta, kuidas lõigatakse läbi inimese hingetoru.

      Stan jäi uuesti magama ja ma sain teada, et kummalgi pool hingetoru on karotiidarterid, mis juhivad verd südamest ajju ja et nende läbilõikamine on üks kõige surmavamaid vigastusi, mida inimesele saab tekitada.

      Aga kui palju ma ka igasugu kirurgilisi saite ei uurinud ja kui mitu korda ma ka ei tippinud otsingumootorisse sõnu „kõri läbilõikamine”, ei leidnud ma ühtegi relva, mis oleks kaugeltki võimaldanud teha niisugust lõiget.

      Lõpuks väsis otsingumootor minust ära, juhatades mind habemeajamis-saitidele, kus müüdi vahtu, palsamit, geeli ja teatud tüüpi vanaaegseid sirgeid habemeajamisnugasid. Nende terad olid huvitavad vaadata ja küllalt hirmsad, et panna kurjategija naeratama. Kuid ma ei suutnud aru saada, kuidas mõni neist võiks lõigata nii sügavale, nagu oli Hugo Bucki peaaegu täielikult läbilõigatud kael.