See oli Anne’i jaoks lihtsam; arst oli talle päästeliini otsa heitnud ja sikutas teda nüüd tasapisi kalda poole, oleviku suunas. Naise rääkimise ajal keskendus Falchuk ta toitumise üksikasjadele. „Nüüd rääkige mulle veel kord, mis iga kord pärast söömist juhtub,“ soovis mees.
Anne’ile tundus, et ta on seda kõike juba selgitanud, see kõik on ta haigusloos üksikasjalikult kirjas. Tema raviarst ju pidi olema dr Falchukile rääkinud, millist dieeti ta järgib. Aga naine selgitas sellegipoolest edasi: „Üritan hommikult võimalikult palju teraviljatooteid tarbida ning seejärel lõunaks ja õhtusöögiks leiba ja pastat.“ Anne ütles, et peaaegu iga söögikorra järel tabas teda kõhuvalu ja -lahtisus. Ta võttis iiveldusvastast ravimit, mis oli oksendamishoogude sagedust oluliselt vähendada aidanud, kuid kõhulahtisuse peletamiseks sellest abi polnud. „Iga päev pean arvet, kui palju kaloreid mul õnnestub tarbida, täpselt nagu toitumisspetsialist mind tegema õpetas. Ja mul õnnestub see kolme tuhande kalori ligi hoida.“
Dr Falchuk vaikis hetkeks. Anne Dodge nägi, kuidas mehe silmad temast korraks mööda vaatasid. Siis keskendus ta taas naisele ja ta juhatas tolle teisele poole koridori läbivaatusruumi. Füüsiline läbivaatus ei sarnanenud sugugi varasematega. Naine oli eeldanud, et mees keskendub ta alakõhule, muljub ja mudib ta maksa- ja põrnapiirkonda, laseb naisel sügavalt hingata ja otsib helli kohti. Selle asemel uuris arst tähelepanelikult tema nahka ja seejärel peopesi. Falchuk silmitses pingsalt naise käejooni, otsekui oleks ta tulevikku ennustav hiromant. Anne oli pisut segaduses, kuid ei hakanud küsima, miks mees seda teeb. Samuti ei pidanud ta vajalikuks uurida, miks mees nii pikalt taskulambiga ta suud uuris, keskendudes mitte üksnes keelele ja suulaele, vaid ka igemetele ja huulte sisekülgede kudedele. Lisaks silmitses arst pikalt nii naise sõrme- kui ka varbaküüsi. „Mõnikord on diagnoosimisel abi naha või suu sisemuse antavatest vihjetest,“ selgitas Falchuk viimaks.
Ühtlasi näis teda huvitavat vedel roe, mis oli naise pärasoolde jäänud. Naine ütles arstile, et oli varakult hommikust söönud ja kõhulahtisus tabas teda enne autosõitu Bostonisse.
Kui füüsiline läbivaatus möödas oli, palus arst tal riietuda ja mehe kabinetti naasta. Naine tundis väsimust. Reisiks kokku võetud energia oli kadunud. Ta pani end mõttes valmis järjekordseks tõsiseks loenguks selle kohta, kuidas ta peab oma halvenevat seisundit arvestades rohkem sööma.
„Ma pole sugugi kindel,“ teatas dr Falchuk, „et teie probleemi põhjuseks on soole ärritussündroom või et kaalulangus on tingitud buliimiast ja anoreksiast.“
Naine polnud kindel, et ta oli õigesti kuulnud. Falchuk paistis ta segadust tajuvat. „Probleem võib olla milleski muus, mis ei lase teie kaalul taastuda. Muidugi võin ma eksida, aga arvestades seda, kui kehv on teie tervis ja kui suured kannatused, peame lahenduses kindlad olema.“
Anne tundis veel suuremat segadust ja soovi nutma puhkeda. Aga see polnud murdumiseks õige hetk. Ta pidi arsti räägitule keskenduma. Mees pakkus välja veel mõned vereanalüüsid, mis polnud kuigi keerulised, kuid seejärel soovitas ta protseduuri, mida nimetati endoskoopiaks. Naine kuulas tähelepanelikult, sellal kui Falchuk kirjeldas, kuidas kiudoptiline instrument, põhimõtteliselt painduva varrega teleskoop, ta söögitorru ning sealt edasi makku ja peensoolde juhitakse. Kui arst märkab midagi ebanormaalset, võtab ta biopsia. Naine oli lõpututest läbivaatustest kurnatud. Ta oli läbi teinud palju, nii palju analüüse ja erinevaid protseduure: röntgenid, luutiheduse hindamine, valus luuüdi biopsia, mis oli tingitud viletsatest verenäitajatest, ning ajukelmepõletiku põdemise ajal mitu peaaju-seljaajuvedeliku võtmist. Vaatamata arsti kinnitustele, et ta on protseduuri ajal narkoosis, kahtles naine, kas endoskoopia on sellega kaasnevat vaeva ja ebamugavustunnet väärt. Ta meenutas oma raviarsti soovimatust teda gastroenteroloogi juurde suunata ja mõtles, et ehk ongi protseduur mõttetu ja seda soovitakse teha vaid tegemise pärast või mis veel hullem, raha teenimise eesmärgil.
Dodge oli juba keeldumas, kuid Falchuk rõhutas, et naise haigus võib olla tingitud millestki muust. „Arvestades seda, kui vilets on teie seisund, kui palju te olete kaalus alla võtnud, mis on aastate jooksul toimunud teie vere, luude ja immuunsüsteemiga, peame täie kindlusega välja selgitama, mis teiega viltu on. Ehk ei tule teie keha toime söödud toidu seedimisega, et need kolm tuhat kalorit lihtsalt kulgevad teist läbi ja seepärast te vaid nelikümmend kilo kaalutegi.“
Kui ma Anne Dodge’iga kuu aega pärast ta esimest dr Falchuki külastamist kohtusin, ütles naine, et arst oli talle teinud parima jõulukingi. Ta oli umbes kümme kilo juurde võtnud. Tugev iiveldus, oksendamisvajadus, krambid ja kõhulahtisus, mis järgnesid igale hommiku-, lõuna- ja õhtusöögile, mil ta püüdis oma kõhtu teravilja-, leiva- ja pastatoodetega täita, olid kadunud. Vereproovid ja endoskoopia olid näidanud, et naine põeb tsöliaakiat. See on autoimmuunhaigus, sisuliselt allergilisus gluteenile, paljude teraviljatoodete põhikomponendile. Tänaseks on selgunud, et haigust, mida kunagi haruldaseks peeti, tuleb ette arvatust palju sagedamini ja moodsad diagnostikavahendid lubavad seda ka paremini diagnoosida. Enamgi veel, on selgeks saanud, et tsöliaakia pole üksnes laste-haigus, nagu eelnevalt arvati; sümptomid võivad avalduda alles hilises teisme- või varases täiskasvanueas, nagu Falchuk arvas olevat juhtunud Anne Dodge’i puhul. Jah, naisel oli tõepoolest toitumishäire. Kuid tema keha reaktsioon gluteenile tõi endaga kaasa soolestiku sisepinna ärrituse ja kahjustumise ja nii ei saanud toitained imenduda. Mida enam naine oma toidulauale teraviljatooteid ja pastat lisas, seda enam kahjustus tema seedeelundkond ning vähenes kehasse jõudvate kalorite ja vitamiinide kogus.
Anne Dodge ütles mulle, et tunneb ühtaegu vaimustust ja segadust. Pärast viitteist aastat paranemise nimel nähtud vaeva oli ta hakanud lootust kaotama. Nüüd oli tal uus võimalus oma tervise taastamiseks. Ta ütles, et lisaks kehale ka mõistuse tervendamine nõuab aega. Ta lootis, et on ühel päeval enda sõnul taas terviklik.
Myron Falchuki kirjutuslaua kohal võtab enda alla suure osa seinast suur raamitud foto. Sellel poseerib rühm ranges riietuses mehi, mõned hoiavad käes kõvakübaraid, teistel on pikad sorgus vuntsid nagu Teddy Rooseveltil; foto seepiakarva toon ja meeste välimus lubavad eeldada, et see ülesvõte on tehtud 1900. aastate alguses. See on veidras vastuolus Falchuki elava loomu ja moekate rõivastega. Aga mehe sõnul on tegu tema etaloniga.
„See foto on tehtud 1913. aastal, kui Brighami haigla avati,“ selgitas Falchuk. „Esimese suure visiidi tegi William Osler.“ Mehe näole kerkis lai naeratus. „See on koopia. Ma ei pannud pearesidendi ametit pidades originaali pihta.“ Osler oli äärmiselt tundlik sõnade mõjuvõimu ja tähtsuse suhtes ning tema kirjatööd avaldasid Falchukile suurt mõju. „Osler väitis põhimõtteliselt seda, et kui patsienti kuulata, avaldab ta ise oma diagnoosi,“ jätkas Falchuk. „Paljud inimesed peavad minusugust spetsialisti tehniliseks töötajaks. Nad tulevad mingi protseduuri ootuses. Kahtlemata on protseduurid olulised, ja eritehnika, mida me tänapäeval kasutame, patsiendi eest hoolitsemiseks elutähtis. Aga mina usun, et kogu see tehnika võtab meilt võimaluse patsiendi lugu ära kuulata.“ Falchuk vaikis hetkeks. „Ja patsiendi lugu unustades lakkame me tegelikult olemast arstid.“
Sellest, kuidas arst mõtleb, saab kõigepealt aimu tema rääkimis- ja kuulamisviisi vahendusel. Lisaks öeldud ja kuuldud sõnadele tuleb mängu ka mitteverbaalne suhtlemisstiil, arsti keskendumine patsiendi kehakeelele ja lisaks tema enda kehakeel: näoilmed, kehahoiak, liigutused. Debra Roter, tervishoiu- ja juhtimispoliitika professor Johns Hopkinsi ülikoolist töötab samas meeskonnas Northeasterni ülikooli sotsiaalpsühholoogiaprofessori Judith Halliga. Tegemist on kahe kõige produktiivsema ja taibukama meditsiinialast suhtlust uuriva teadlasega. Naised on analüüsinud tuhandeid videolinte ja vahetut suhtlust erinevate arstide – sisehaiguste spetsialistid, günekoloogid, kirurgid – ja patsientide vahel, hinnates kasutatavaid väljendeid ja liigutusi. Ühtlasi on nad hinnanud teiste teadlaste kogutud andmeid. Teadlased on kinnitanud, et arstide küsimuste esitamise ja patsiendi emotsioonidele reageerimise viis on mõlemad võtmed patsiendi aktiveerimise ja kaasamise juurde, nagu nad seda nimetavad. Roter mainis meie vestluse ajal, et eesmärgiks on kellegi „äratamine“ viisil, mis annab patsiendile vabaduse