„Selge,“ vastas Hagen. „Mis ajaks peab Fred auto valmis seadma?“
„Kui külalised on lahkunud. Genco ootab mind.“
„Helistas senaator,“ ütles Hagen. „Vabandas, et ei saanud isiklikult tulla, kuid loodab, et sa saad aru. Tõenäoliselt pidas ta silmas neid kaht FJB meest, kes teisel pool tänavat autonumbreid üles kirjutasid. Kuid ta saatis oma kingituse kohale erikulleriga.“
Don noogutas. Ta ei pidanud vajalikuks mainida, et ta ise oli senaatorit hoiatanud mitte tulema. „Saatis ta kena kingituse?“
Hagen manas ette rõhutatult heakskiitva ilme, mis mõjus kentsakalt itaallaslikuna tema saksa-iiri näol. „Antiikhõbe, väga hinnaline. Senaator oli täpselt õige asja leidmiseks kulutanud hulk aega. Tema sorti inimeste puhul on see tähtsam eseme hinnast.“
Don Corleone ei varjanud oma heameelt selle üle, et nii tähtis mees nagu senaator oli avaldanud talle nii sügavat lugupidamist. Senaator oli nagu Luca Brasigi doni võimustruktuuri üks tugisambaid ja selle kingitusega oli ta taas vandunud oma lojaalsust.
Kui Johnny Fontane aeda ilmus, tundis Kay Adams ta silmapilk ära. Ta oli siiralt üllatunud. „Sa pole mulle kunagi rääkinud, et teie perekond tunneb Johnny Fontane’i,“ ütles ta. „Nüüd olen ma kindel, et ma sinuga abiellun.“
„Tahad sa temaga tutvuda?“ küsis Michael.
„Mitte praegu,“ tõrjus Kay. Ta ohkas: „Kolm pikka aastat olin ma temasse armunud. Alati, kui ta „Capitolis“ laulis, sõitsin ma New Yorki ja kiljusin oma hääle ära. Ta oli nii võrratu.“
„Me kohtume temaga hiljem,“ tõotas Michael.
Kui Johnny laulmise lõpetas ja koos don Corleonega majja kadus, ütles Kay tõredalt Michaelile: „Ära püüagi väita, et nii suur filmitäht nagu Johnny Fontane peab sinu isalt teeneid paluma.“
„Ta on isa ristipoeg,“ nentis Michael, „ja kui poleks minu isa, ei oleks ta võib-olla praegu see suur filmitäht.“
Kay Adams puhkes lustakalt naerma. „Jälle üpris põnev lugu!“
Michael raputas pead: „Seda ei saa ma sulle rääkida.“
„Usalda mind,“ käis Kay peale.
Ja Michael jutustaski, ilma loo üle nalja heitmata või uhkust tundmata. Ta lihtsalt tähendas, et kaheksa aastat tagasi oli tema isa olnud praegusest keevalisem ja kuna asi puudutas tema ristipoega, oli don teinud sellest oma auasja.
Lugu oli lühidalt järgmine. Johnny Fontane oli tollal saavutanud populaarse tantsuorkestri solistina erakordse menu. Temast oli saanud oodatud raadioesineja. Õnnetuseks oli orkestrijuht, tuntud tegelinski Les Halley sõlminud Johnnyga viieaastase teenistuslepingu. See oli sõumaailmas tavaline praktika: nüüd võis Les Halley Johnnyt kellele tahes välja laenutada ja enamiku teenitud rahast oma tasku pista.
Don Corleone läks isiklikult läbi rääkima. Ta pakkus Les Halleyle Johnny lepingu tühistamise eest 20 000 dollarit. Halley oli öelnud, et lepib selle eest vaid 50 protsendiga Johnny teenistusest. Don Corleonele tegi see nalja. Ta vähendas oma pakkumist 20 000 dollarilt 10 000 dollarini. Orkestrijuht, kes oma armsast sõubisnisest väljapoole jääva maailma asjades oli ilmselt täielik võhik, ei saanud madalama pakkumise tähendusest üldse aru. Ta keeldus.
Järgmisel päeval läks don Corleone orkestrijuhi poole. Ta võttis kaasa oma kaks parimat sõpra – Genco Abbandando, kes oli tema consigliori, ja Luca Brasi. Need olid ainsad tunnistajad, kui don Corleone veenis Les Halleyt alla kirjutama dokumendile, millega ta loobus kõigist õigustest Johnny Fontane’i teenustele vastutasuks 10 000 dollari suuruse allkirjastatud tšeki eest. Don Corleone saavutas selle nii, et torkas püstoli orkestrijuhi oimukohta ja ütles surmtõsiselt, et täpselt ühe minuti pärast ilutseb dokumendil kas Les Halley allkiri või siis tema aju. Les Halley kirjutas alla. Don Corleone pistis püstoli tasku ja ulatas allkirjastatud tšeki.
Ülejäänu oli juba ajalugu. Johnny Fontane jätkas esinemisi, kuni temast sai üleameerikaline laulusensatsioon. Ta esines Hollywoodi muusikalides, mis tõid stuudiole sisse terve varanduse. Tema heliplaatide müügitulu ulatus miljonitesse. Siis lahutas Johnny end oma naisest, kes oli olnud tema noorpõlvesõbranna, ja jättis maha oma kaks last, et abielluda filmimaailma kõige lummavama blondi staariga. Paraku pidi ta varsti veenduma selle hoorakommetes. Ta hakkas jooma, mängupõrguid külastama ja teisi naisi taga ajama. Tagatipuks kaotas ta hääle. Tema plaatidel polnud enam minekut. Stuudio ei uuendanud temaga enam lepingut. Ring sai täis – nüüd oli ta naasnud oma ristiisa juurde.
Kay sõnas mõtlikult: „Oled sa ikka kindel, et sa pole oma isa peale kade? Kõik, mis sa temast mulle oled rääkinud, näitab, et alatasa on ta midagi tegemas teiste inimeste heaks. Ta peab olema kuldse südamega inimene.“ Tüdruk muigas pisut virilalt: „Muidugi, tema meetodid pole just eriti konstitutsioonilised.“
Oli juba peaaegu videvik, kui pulmatort välja toodi, hääleka imetluse pälvis ja ära söödi. Spetsiaalselt selleks puhuks Nazorine poolt küpsetatud tort oli nupukalt kaunistatud erakordselt maitsvate kreemiteokarpidega, mida pruut tordilabidalt ahnelt suhu kühveldas, enne kui koos oma blondi kaasaga mesinädalatele vuhiseda. Don kiirustas külaliste lahkumist viisakalt takka, pannes ühtlasi tähele, et FJB meeste musta sedaani polnud enam näha.
Lõpuks oli sissesõiduteele jäänud ainult must Cadillac, mille roolis istus Freddie. Don laskus eesistmele, ta kehakaalu silmas pidades olid tema liigutused veel kärmed ja nõtked. Sonny, Michael ja Johnny Fontane võtsid koha sisse tagaistmel. Don Corleone pöördus Michaeli poole: „Sinu sõbranna … kas ta saab ise kesklinna tagasi?“
Michael noogutas: „Tom lubas tema eest hoolt kanda.“ Don Corleone väljendas rahulolu Hageni asjalikkuse üle.
Et bensiini normeerimine oli ikka veel jõus, püsis Belt Parkwayl Manhattani suunas hõre liiklus. Vähem kui tunni aja pärast veeres Cadillac Prantsuse Hospitali tänavasse. Sõidu ajal päris don Corleone oma nooremalt pojalt, kas tal läheb koolis hästi. Michael noogutas. Siis küsis Sonny tagaistmelt: „Isa, Johnny räägib, et sa ajad tal selle Hollywoodi asja joonde. Tahad, ma põrutan sinna appi?“
Don Corleone oli napisõnaline ja järsk: „Täna õhtul lendab sinna Tom. Ta ei vaja mingit abi, see on lihtne asi.“
Sonny Corleone hakkas laginal naerma. „Johnny aga arvab, et sa seda korda ajada ei suuda, seepärast ma mõtlesin, et võib-olla sa tahad mind sinna saata.“
Don Corleone pööras pead. „Miks sa minus kahtled?“ küsis ta Johnny Fontane’ilt. „Kas su ristiisa pole alati täitnud seda, mida ta on lubanud? On mind iial haneks veetud?“
Johnny vabandas närviliselt. „Ristiisa, mees, kes seda stuudiot juhib, on tõeline 90-kaliibriline pezzonovante. Teda ei saa ümber veenda, isegi mitte rahaga. Tal on väga tähtsad sidemed. Ja ta vihkab mind. Ma lihtsalt ei taipa, mis kombel sul õnnestuks sundida teda meelt muutma.“
Don vastas naerusui: „Ma ütlen sulle: sa saad, mida tahad.“ Ta müksas küünarnukiga Michaelit: „Me ju ei valmista mu ristipojale pettumust, Michael?“
Michael, kes isas hetkekski ei kahelnud, raputas pead.
Kui nad haigla sissepääsu poole kõndisid, võttis don Corleone Michaeli käevangu ja laskis teistel ette minna. „Kui sa kolledži läbi saad, tule minu jutule,“ ütles don. „Mul on mõned plaanid, mis sulle meeldivad.“
Michael ei lausunud sõnagi. Don Corleone torises tülpinult: „Ma tean, missugune sa oled; ma ei palu sul teha midagi niisugust, mida sa heaks ei kiida. Jutt on millestki erilisest. Käi praegu pealegi oma teed, lõppude lõpuks oled sa ju mees. Ent kui sa oled enda koolitamise lõpetanud, tule minu juurde, nagu üks poeg tegema peabki.“
Genco Abbandando perekond, musta