Miljonäri abieluettepanek. Trish Wylie

oli asi kaugel. Kuid Ronani mõtted liikusid praegu teist rada. Nad istuvad kõrvuti, pead vastu peatuge, just nagu lamaksid nad voodis, ja ta küsis pisut käheda häälega: „Kas nüüd on teie fantaasianimekiri läbi arutatud või saan ma veel millegagi aidata?”

      Kerry naeris, lastes vihjel oma rada minna. „Reis alles algab. Mind ootab ees kolm kuud, nii et ma pole veel õieti maikugi suhu saanud. Kui mulle kuskil väga meeldib, püüan jääda sinna kauemaks.”

      Kerryt ootas ees tuhat seiklust. Kuldsed täpid ta pruunides silmades lõid innukalt särama… või kujutas Ronan seda ette…

      Kerry oli temast väga erinev. Aga Ronanil õnnestus varjata kadedust, kui ta ütles: „Ma võin soovitada paari head reisijuhti.”

      Kerry naer kõlas Ronani kõrvus kütkestavalt. „Seda ma usun. Kas teil on olemas mõni ka algajale reisisellile? Soovitustega mitte tunnistada, et reisid üksi, või miks ei tohi lennukis võõrale inimesele oma nime öelda ja siis see passi küsimus. Need kõik on väga kasulikud nõuanded.”

      Ronan ei suutnud muiet varjata. „Ja teie ignoreerisite neid kõiki, aga ma olen selle üle rõõmus, sest tänane lend üle Atlandi oli kõikidest senistest lühim.”

      Pärast hetkelist kõhklust kummardus Kerry lähemale ja ütles: „Tänan teid.”

      Ronan ei saanud ta silmadelt pilku lahti. Ta uuris neid lähemalt ja naise soe hingeõhk tekitas lähedustunde. Soov Kerryt suudelda oli nii suur, et kui salongituled muutusid hämaraks ja silme ees tõmbus uduseks, oli see nagu vajadus hapniku järele.

      Selleks on vaja kummarduda ainult natuke lähemale…

      Kui lennuk rappudes maad puudutas ja salongis puhkes aplaus, hakkas Kerry jälle naerma, kergitas ennast ja vaatas üle istmete ettepoole.

      „Kas selles on midagi ebatavalist, et piloot maandas lennuki turvaliselt?”

      Kui salongituled uuesti süttisid, suundus Ronani pilk Kerry vastu turvavööd pingul nõtkele kehale.

      „See oli sujuv maandumine.” Ta kehitas õlgu. „Mõnikord avaldavad reisijad aplausiga tänu.”