Miljonäri abieluettepanek. Trish Wylie. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Trish Wylie
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Контркультура
Год издания: 0
isbn: 9789949847839
Скачать книгу

      Originaali tiitel:

      Trish Wylie

      The Millionaire’s Proposal

      2008

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus koos fotodega pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Tõnu Ehasalu

      Korrektor Inna Viires

      © 2008 by Trish Wylie

      Trükiväljaanne © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2009 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 10105

      ISBN (PDF) 978-9949-848-18-8

      ISBN (ePub) 978-9949-84-783-9

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      Armas lugeja!

      Üks hea sõber tuletas mulle sel aastal meelde olulist asja – oska hinnata head oma elus. Ja tõesti, kui paljud meist pühendavad heale sama palju aega kui halvale? Võib-olla sellepärast, et halba on meie elus nii palju ja see kurnab meid aastate jooksul ära. Ja ikkagi teevad head asjad elu elamisväärseks, eks ole?

      Me peaksime rohkem naerma, hingama sügavalt, elama täiel rinnal, nägema ilu enda ümber ja tegema seda, mis teeb meid õnnelikuks. Me ei tohi tunda ennast nii vanana, et ei suudaks enam unistada või uskuda imepärastesse hetkedesse.

      Armastusromaane kirjutades on mul soov näidata, et ka kahekümne esimesel sajandil usuvad inimesed armastusse. Me võime olla tööga koormatud, küünilisemad kui varem, aga me kõik otsime armastust, mis aitab saada üle halbadest aegadest, sest koos on see kergem. Armastus on imevägi.

      Ronani ja Kerry loost võite õppida, et elus tuleb kasutada ära kõik head ja imelised hetked. Hoidke neist kinni, nautige, siis näete isegi pimeduses valgust. Nii nagu Ronan ja Kerry.

      Teie Trish.

      Esimene peatükk

      Kerry Doyle pidas ennast väga kannatlikuks naiseks. Ta oli oodanud aastaid oma unelmatereisi, teinud hoolsalt ettevalmistusi, pannud kõik ajaliselt paika. Aga kui mees kõrvalistmel teda jälle küünarnukiga togis, oli Kerryl tahtmine karjuda. Ta oli parema koha saamiseks ostnud kallima pileti, et pika lennu ajal oleks lahedam istuda. Ja nüüd ähvardas juba selle esimene etapp – seitsmetunnine reis Dublinist New Yorki koos ümberistumisega Shannonis – kujuneda kõrval istuva mehe tõttu poole pikemaks.

      Ja ometi oli mees tundunud enne õhku tõusmist olevat igati sobiv reisikaaslane, kuni ta ei istunud liiga…

      Uus togimine, mille peale Kerry ohkas. Tegelikult polnud see päris togimine, aga ikkagi…

      „Vabandust.”

      See oli juba parem. „Ehk tõmbaksite pisut vasakule?”

      Mees nihutas ennast ja saatis Kerryle naeratuse, mis võiks võluda iga naist, olenemata sellest, kui palju ta neid enne oli pahandanud. „Stjuardess on mind juba kaks korda käruga müksanud. Mu kere on nende kitsaste istmete jaoks liiga suur.”

      Hea küll, selles osas oli mehel õigus. Kerryle ei jäänud märkamatuks mehe kasv, kui too lennukisse sisenes ja eriti siis, kui ta üle tema pea oma kotti pakiriiulile asetas. Ta oli väga pikk. Muidugi ei osanud Kerry öelda tema täpset pikkust, enne kui sai võrrelda teda püsti seistes oma keskmise kasvuga, kuid oletas, et see võib olla ligi sada üheksakümmend sentimeetrit. Tal olid tugevad õlad, lai rind ja lihaselised käsivarred ning kuigi alumine osa temast oli mõõdukalt sale, ei sobinud see kuigi hästi lennuliini poolt ette nähtud gabariitidesse.

      Niisiis oli Kerry talle isegi pisut kaasa tundnud. „Seda ma näen… aga ma tunnen pisut muret selle pärast, et kui ma tellin hiljem midagi joodavat, siis võite te mind müksata valel ajal.”

      See võib mõjutada isegi joogivalikut, sest kohv ja tee jätavad plekke. Ja riided, mis tal kaasas on, peavad tükk aega vastu pidama. Nagu alati, oli Kerry ülimalt praktiline, see oli tal loomuses.

      Ta lisas sõnadele viisaka naeratuse kavatsusega edaspidisest vestlusest loobuda, ent see mõte katkes äkitselt, kui mees enne vastamist uurivalt ta nägu silmitses.

      Kenad silmad. Tegelikult väga ilusad silmad. Helesinised, mis tundusid tänu neid ümbritsevatele tumedatele tihedatele ripsmetele veelgi heledamad. Neis vilksatas ka tumedamaid ja kahvatumaid varjundeid, otsekui poleks kunstniku pintsel värve korralikult seganud. Ebatavaline kombinatsioon, mida on raske unustada.

      Kerry ohkas taas, ent hoopis teisel põhjusel…

      „Ehk mõtleme välja mingi koodi?”

      Kerry rebis pilgu mehe silmadelt lahti, kuid jõudis märgata kerget naeruvinet ta saatanlikult sensuaalsetel huultel. Huumorimeel tuleb kimbatust tekitavas olukorras kasuks, mõtles Kerry ja vastas naeratades: „Ettevaatust, Will Robinson! Jook saabub!” Kui mees märkab ta huvi kuuekümnendate aastate kehva ulmekirjanduse vastu, võib ta Kerryle isegi pisut meeldida.

      „„Eksinud kosmosesse”, jah?”

      No näed, teab! Kerry noogutas ja ta naeratus muutus säravamaks.

      „See sobib hästi. Aga te võite virutada mulle iga kord ribide vahele, kui rohkem ruumi vajate.”

      „See on kindlasti ahvatlev.” Kerry silmad tõmbusid pilukile mõtte juures, et „ahvatlev” tähendas flirti võhivõõra mehega juba pika reisi esimesel etapil. Aga mees tervenisti oli üks suur ahvatlus ja kes võiks Kellyle seda pahaks panna? Kuigi ta riided olid tavalised – teksapüksid ja T-särk, mis oli tooni võrra tumedam ta vapustavatest ilusatest silmadest –, oli ta jõudnud osta kallima lennupileti. Ja see oli hea märk.

      Sarimõrtsukad ei reisi kallitel kohtadel, kinnitas Kerry endale. Inimröövlid… noh, see o n võimalik, kuna seal liiguvad suuremad rahad…

      Mees langetas pea ja nihkus natuke lähemale, kergitas käega avatud raamatut Kerry süles, et lugeda kaanelt pealkirja. Ta hüpnootiliselt võluva suu nurgad tõmbusid kergele muigele.

      „Loete reisijuhti?”

      Kerry asetas selle klapplauale, noogutas ja ütles: „See on natuke liiga põhjalik. Viimaste kuude jooksul olen ma lugenud neid tonnide kaupa ja see tundub olevat parim.”

      Mehe tumedad kulmud kerkisid pisut, kui Kerry teda silmanurgast piidles. „Mismoodi liiga põhjalik?”

      „Noh, viimane kui üks vähegi vaatamist vääriv koht on kirjas. Ja kui sa pole seal varem olnud ja aega vähe, on raske nende seast valida.” Taas uppus Kerry pilk mehe silmadesse, ta selgroogu läbis kummaline külm värin ja nahk käsivartel hakkas kihelema.

      Kui tavaliselt näitas selline tunne, et midagi hakkab juhtuma, siis mida see seekord tähendab? Tema kõrval istub ju uskumatult kena mees.

      Kerry otsis mehe näolt vastust, aga ei saanud seda. Võib-olla tuleb see lähedusest, oletas ta. Lennukis kellegi kõrval istumine loob teatud kontakti. Nii et naabri hingamise, kerge meheliku muskuselõhna, tumeda habemetüüka ja paksude ripsmete pilgutamise tunnetamine oli täiesti loomulik reageering.

      Kuna Kerry silmitses teda natuke kauem, kui