Ta oli ikka veel üsna häiritud ning ta hakkas meenutama oma põgenemist mehe embusest. Võib-olla oli juhtunu ootamatus olnud põhjus, miks ta endast nii välja oli läinud. Oleks ta pidanud kuidagi teisiti reageerima? Oleks ta saanud kuidagi teisiti reageerida? Võib-olla.
Kui aga sellele mõelda – ainult sellele ta pärast juhtunut mõelnud oligi – mida muud oleks ta saanud teha, kui sealt kaduda? Kui ta poleks Brianisse armunud, oleks ta võinud mehe eemale lükata ning pärast paari kurja sõna juhtunu unustada. Kuid Taryn armastas teda ning valus oli tunnistada, et oleks suudlusele peaaegu vastanud. Naine teadis, et poleks suutnud selle teadmisega elada. Kuidas oleks võimalik olnud Angie Mellorile otsa vaadata. Sest ükskõik, mis nende vahel ka juhtunud oli, olid Brian ja Angie veel abielus ning Taryn oli ikka veel mehesse armunud.
Teadmine, et ta oli teinud seda ainsat asja, mida ta teha sai, ei muutnud Taryni enesetunnet kuigi palju paremaks. Naine teadvustas endale, et ei saa enam kuigi kaua autos istuda, kuid ta ei tahtnud ka koju minna.
Ilmselt võiks ta minna kuhugi teed jooma. Ainult ta ei tahtnud teed. Ta ei teadnudki, mida tahtis. Miks ometi oli Brian kõik ära rikkunud? Kuigi see polnud midagi erilist, oli ta oma tööd ikkagi armastanud.
Sõna “töö” tuletas Tarynile meelde tema tädi ajutiste tööde agentuuri. Taryn sai isa õe Hilaryga väga hästi läbi ning naisel oli paari tänava kaugusel agentuur Ajutised Tööd.
Hetke ajel võttis Taryn mobiili. “Kas sul on kiire?” küsis ta. Hilary oli pärinud sama töönarkomaani geeni, mis ühendas kogu Websteri suguvõsa. Taryn ise oli selles suhtes oma isasse läinud.
Hilary Kiteley elas üksi sellest ajast saadik, kui ta abikaasa umbes kolmekümmend aastat tagasi suri. Ta oli olnud piisavalt kindlustatud, et mitte töötada, kuid oma päevade sisustamiseks oli ta hakanud ärindusega tegelema ning juhtis nüüd enda asutatud lugupeetud firmat.
“Sa ei olegi oma kontoris?” küsis Hilary.
“Kas ma võin sinu juurde tulla?”
“Taryn, sa tead, et mu uks on sinu jaoks alati avatud.”
Poole tunni pärast istus Taryn juba tädi kontoris ning seletas talle, et oli just lahkunud töölt, mida ta alati oli nautinud.
“Kas sa tahad rääkida, mis juhtus?” küsis tädi lahkelt.
Taryn raputas pead. “Ma... ei saa,” vastas ta ning armastas oma tädi selle eest, et ta ei pinninud teda – mida kasuema kindlasti teeks – vaid hoopis naeratas julgustavalt.
“Võib-olla sa mõtled asjad läbi ning lähed tagasi,” pakkus Hilary.
“Ei lähe,” vastas Taryn kindlalt. See suudlus oli kõike muutnud. Ta armastab meest. Soov järele anda oli liiga suur. Brian ja Angie peavad oma abieluprobleemid lahendama. Nad peavad!
“Tundub, et sa oled selle pärast väga endast väljas.” Hilary pakkus Taryni mõttekäigust palju loogilisema mõttekäigu: “Soovid ma otsin sulle seniks, kuni sa ennast jälle kogunud oled, mõne ajutise töö?”
Taryn polnud veel mõelnud selle peale, mida edasi teha. Ta peab uue töö leidma, töötamine oli ta loomuses, kuid naine leidis, et pole veel valmis hakkama kellegi teise sekretäriks peale Brian Mellori. Ta polnud kindel, kas ta üldse kunagi selleks valmis on.
“Ma pole kindel, kas tahan jälle assistendiks minna,” tunnistas Taryn.
“Sa saad kindlasti kõigega, millega tegeled, suurepäraselt hakkama.”
“Sa mõjud alati mu enesehinnangule hästi.”
“Ja põhjusega! Mäletad seda ettekandjatööd, mida sa minu vahendusel ülikooli ajal tegid? Nemad oleksid su püsivalt tööle võtnud, oleksid ainult tahtnud.”
See hoolikalt valitud kommentaar manas Hilary vennatütre masendunud näole kerge naeratuse. “Võib-olla lähengi uuesti ettekandjaks,” ütles Taryn entusiastlikult, ja siis, mõistes, et on ilmselt kulutanud juba liiga palju tädi aega, lisas: “Ma hakkan nüüd koju minema.”
“Ma kuulsin, et proua Jennings lahkus üsna järsku?” uuris Hilary nende viimase majapidajanna järele.
“Sa oled vist isaga rääkinud.”
“Seega oled sina ilmselt täna kokatädi?”
Taryn oli selles kindel. Ta kasuema ei huvitunud eriti söögitegemisest. Ja kuigi ta oli kunagi olnud nende majapidajanna, huvitasid majapidamistööd teda õige vähe. Kui Taryni isa tahtis süüa – tema enda oskused selles vallas võib liigitada lause “ei suuda muna keeta” alla –, siis polnud muud valikutki, ja tööle tuli rakendada mehe tütar.
“Me otsime varsti uue majapidaja,” oli Taryn lootusrikas ning oli tänulik, et tädi ei maininud, milline aja raiskamine oleks pöörduda selles küsimuses Ajutiste Tööde agentuuri poole.
Selle asemel võttis Hilary üles vana teema. “Millal sa kodust välja kolid? See on sul juba ammu ju plaanis olnud,” tuletas ta Tarynile meelde.
“Ma tean ja ma tõesti tahaksin ära kolida, aga iga kord, kui ma seda mainin, läheb kodus midagi halvasti.”
“Nagu tol korral, kui su kasuema ööl vastu sinu kolimispäeva kukkus ja sa ta järgmisel päeval sidemetes ning peaaegu liikumisvõimetuna leidsid? Ja ärgem unustagem seda korda, kui ta arvas, et tal on operatsiooni vaja, kuid haigus hiljem imekombel kadus?”
“Sul on hea mälu.”
“Eva Webster on küll sinu kasuema, kuid mina tunnen teda kauem,” ütles Hilary, kes oli tõesti naist, kelle nimi enne abiellumist oli olnud Eva Brown, aastaid tundnud.
Ta oli Evat tundnud juba ammu enne seda, kui Taryni õrna hingega ema oli otsustanud, et ei suuda oma abikaasa hoolimatust enam kauem taluda ning päev pärast tütre viieteistkümnendat sünnipäeva talle seletanud, et ei armasta enam Horace Websterit ning on armunud kellessegi teise. Ta lahkus, ning Eva Brown – vaesunud lesk – oli majapidajana sisse kolinud. Päeval, mil ta Horace Websteriga abiellus, oli ta aga otsustanud, et majapidamistööd on tema jaoks lõppenud.
“See naine kasutab sind teenijana,” jätkas Hilary. “Ja loodab veel, et sa temaga ühe katuse all elamise eest tänulik oleksid.”
Kuigi Hilary jutus oli palju tõtt, tundis Taryn siiski teatud poolehoidu Eva vastu ning ei vastanud. “Kuidas mu lemmiknõol läheb?” küsis ta hoopis. “Oled sa viimasel ajal Mattist midagi kuulnud?”
“Tal on palju tegemist, kuid aeg-ajalt ta ikka helistab.”
“Tervita teda minu poolt, kui ta järgmine kord juhtub helistama.” Püsti tõustes ütles Taryn: “Ma olen juba küllalt su aega kulutanud.”
“Kas tunned ennast nüüd paremini?” uuris tädi teda ukseni saates.
“Palju paremini,” vastas Taryn pigem küll viisakalt kui siiralt.
“Usu mind, kahekümne nelja tunni pärast tunned sa ennast juba palju paremini,” lohutas Hilary.
Taryn sõitis koju, soovides, et võiks ise nii optimistlikult mõelda. Ta ajas auto garaaži, astus suurde, kuid rõõmutusse majja ning sai tervituseks kasuema nõudliku hääle: “Mis toimub?”
Hetkeks mõtles Taryn, kas tädi polnud mitte kasuemale helistanud, kuid mattis selle mõtte kohe maha. Tädi Hilary ei teeks kunagi midagi sellist. “Toimub?” uuris ta, sest oli enam-vähem tavalisel ajal koju jõudnud.
Keegi oli siiski helistanud, kuid mitte Hilary. “Brian Mellor on juba kaks korda helistanud ja tahtnud sinuga rääkida. Ta olevat su mobiilile helistanud, kuid see olevat välja lülitatud.”
“Seda küll,” vastas Taryn, meenutades, et oli pärast tädile helistamist telefoni välja lülitanud. Ta ei tahtnud Brianiga rääkida. Mida tal öelda oli? “Helista talle tagasi. Mida ta sust tahab?”
“Pole