Vasakul sirutus ülespoole Vorgeseni mäestik, Grand Ballon oli veel lumega kaetud. Rohkem vasakul tume Jura. Vastas idapool Schwarzwald, ka Belcheni tipp valendas. All tasandikul lennujaam EuroAirport. Selle kõrval keemiatööstuse kõrghooned, edasi paremal Baseli vanalinn.
Veidi enne keskpäeva parkis ta auto Mittlere tänaval oma korteri ees. Ta kõndis paar meetrit kuni Sommerecki kõrtsini. Püsikundede laua taga istus Edi, tema ees oli klaas tomatimahlaga.
„Miks sa ei istu väljas aias?” küsis Hunkeler. „Päike soojendaks sind.”
„Mitte siin, mitte aprillis. Alles maikuus.”
„Kus su kliendid on?”
„Missugused kliendid? Sina oled mu ainus klient.”
„Mida tähendab su tomatimahl?”
„See tähendab minu elushoidmist. Ma küll ütlesin arstile, et ma ei sure ülekaalulisusse, vaid nälga.”
Edi kaalus 140 kilogrammi.
„Mul on siin veel Ferrette metsseapasteeti,” ütles ta, „delikatess saia ja marineeritud sibulatega.”
„Too lagedale.”
Edi kadus kööki. Hunkeler lehitses kahte pühapäevalehte, mis lebasid laual. Mõlemates oli suureks teemaks lõhutud Antigone, Zürichi bulvarilehes kogunisti esimesel leheküljel. „Ma kuulsin raksatust”, nii teatas pealkiri. Tiitli all oli näha vees seisvat meest, kelle nimi oli Willy Dreier ja kes oli Stauwehri kõrtsipidaja. Loo oli kirjutanud paks Hauser, kes elas Hunkeleri lähedal Colmari tänaval. Oli selge, et ta tahtis Antigone avariid suureks puhuda. Kas Vetteril oli vaenlasi, küsis ajakirjanik, kes tahtsid ta elu kallale kippuda? Kas ta kadus tänu halastamatult järeleandmatule tööviisile, millega ta soovis lõhkuda iganenud haridusteatri korbatanud struktuure, mis püüdsid kujutada laval fašismilaadse politseiaparaadi poolt allasurutud ja läbinisti ökonomiseeriud ühiskonna vastuolusid ja pingeid? Ja kes olid kurjategijad? Peidavad nad end maskide taha ah-kui-kunstihuvilised Baseli miljardärid, kuigi ise mürgitavad samal ajal keemiatööstusega poolt maailma, vaadatagu vaid Sevesod ja Schweizerhalli?
Need laused jahmatasid Hunkeleri. Ta teadis küll, et Hauser oli tulnud Baselisse Luzerni tagamaalt ega olnud siin kunagi päris omaks saanud. Aga miks oli Zürichi toimetus neile vihatiraadidele õnnistuse kaasa andnud? Polnud ju veel sugugi teada, kas Vetter oli tapetud. Või teadis Hauser rohkem?
Kust ta oli üldse võtnud need terminid? Fašismilaadne ja läbinisti ökonomiseeritud? Vastuolud ja pinged? Kas ta oli vasakpoolseid sotsiolooge lugenud? Seda Hunkeler ei uskunud. Võibolla aitas teda keegi pealekaebaja, kes oli teatrižargoonis hästi kodus.
Igatahes oli selge, et bulvarileht tahtis Vetteri kadumist kuumaks teemaks muuta. Ajalehe läbimüük vähenes. Järelikult ei tulnud kahjuks, kui jälle kord naaberlinna Baseli asjadesse sekkuti. See tähendas, et Madörini juhitavale erikomisjonile hakatakse avaldama ebanormaalselt suurt survet.
Hunkeler muigas. Õnneks polnud mitte tema selle kriminaalasja juht. Ta võis end pühendada mootorsaele ja küttepuudele.
Edi tuli köögist pasteediga, mille ta oli asetanud savivaagnale, ja pudeli Rieslingiga jäätoobris.
„Mulle ainult vett,” ütles Hunkeler, „muidu ma jään kohe magama.”
„Mis sellest? Sa oled ju varsti pensionil, sa võidki kogu pärastlõuna maha magada.”
Edi tõi pudeli vett.
„Kas sa lugesid?” uuris ta. „Kui sa minult küsid, siis on ta Reini jõe põhjas.” Ta torkas lusika pasteeti, murdis endale krõbistades tüki saia.
„Miks seal?” küsis Hunkeler. „Võibolla ta lihtsalt tüdines teatrist ja lebab nüüd mõne lõunamere palmirannal.”
Pasteet näis suurepäraselt maitsevat. Mitte keegi ei söönud nii ohjeldamatu isuga kui Edi. Ka Hunkeler torkas lusika hõrgutisse.
„Miks nii kaugel? Ta teenib küll ebanormaalselt palju raha. Täielik subventsioon. Just meie, maksumaksjate poolt. Aga miks ta peaks jalga laskma? Ka minul läheks hästi, kui mul oleks subventsioon.”
„Ma lugesin kord,” ütles Hunkeler, „et teater olevat moraalne asutus. Sina seda pole.”
„Mida ma ei ole?”
„Moraalne asutus.”
„Kas sa tahad sellega väita, et ma olen ebamoraalne asutus?” Edi lõug läikis rasvaselt, vaagen oli juba peaaegu pooltühi. „Hea keeduoskus on ka moraalne. Pole midagi moraalsemat kui hea söök. Hea söök tõstab tohutult moraali. Miks peab riik neid lobisejaid toetama ja mitte meid, kokki? Miks paigutab Basel teatritempli keset linna ja mitte toidutempli? Inimesed peaksid sellest märksa rohkem lugu.” Ta õngitses viimase raasu metsseapasteeti lusikale. „Millal sa viimane kord teatris käisid?”
„Ma ei tea,” vastas Hunkeler. „Võibolla kümme aastat tagasi. Või ka kakskümmend.”
„Näed siis? Sa oled ometi haritud mees. Kes peaks siis veel teatris käima kui mitte sina?”
*
Waaghofi raporti ajal oli kohal tavaline meeskond: Madörin, Haller, Lüdi ja Hunkeler. Tehnilisest kriminaalteenistusest osales de Ville. Lörrachi maakonnapolitseist Rotzinger, St. Louisi sandarmeeriast Wirz. Riigiprokurör Suter, helesinises flanellis ja rohurohelise lipsuga, juhtis koosolekut. Ta mõjus üpris närvilisena. Ta osutas ajalehtedele, mis tema ees laual lebasid.
„Need siin, mu härrad,” ütles ta, „on ajalehed Saksamaalt. Münchenist, Frankfurdist, Hamburgist ja Berliinist. Rääkimata veel Zürichi pühapäevalehest. Kõik need ajalehed pasundavad suurelt meie austatud teatridirektori Bernhard Vetteri kadumisest. Ja kõikjal viidatakse, et see võis olla vägivaldne kadumine. Justkui meil poleks siin vanas humanistide linnas midagi paremat teha, kui kohalikke intendante maha tappa. See on hiigelskandaal. Meil pole midagi selle vastu, kui Basel jõuab rahvusvahelistele esilehekülgedele. Aga palun mitte halvamaiguliste laimamiste, vaid kultuursete kõrgsaavutuste abil nagu Art Basel või Beyeleri muuseum. Meie imidž on juba praeguse kohutavalt kahjustatud. Tuleb võimalikult ruttu vastumeetmed kasutusele võtta ja Vetter üles leida. See pole tavaline kadumisjuhtum, mu härrad. Seekord on mängus meie kodulinna au. Ma palun teid kõiki täie hooga tööle asuda ja mitte enne rahuneda, kui me oleme selle inetu arusaamatuse maa pealt minema pühkinud.”
Siin ta kõne katkes, ta näis väga kurb olevat. Ta polnud mitte üksnes ilukõneleja, ta oli ka veendunud Baseli patrioot.
Kuna polevat selge, jätkas ta, missuguse riigi territooriumil Vetter täpselt kadunuks jäi ja missuguses naaberriigis ta praegu viibib, kas Šveitsis, Saksamaal või Prantsusmaal, siis peab kriminaaluurimine tegema kolmekordset rahvusvahelist koostööd. Paatmaja on leitud kindla peale Saksa riigi territooriumilt. Seepärast tervitavat ta kolleeg Rotzingeri. Aga olevat võimalik, et Vetter läks maha hoopis Prantsusmaal, seetõttu viibivat koosolekul kolleeg Witz. Selge olevat ka, et Vetter elab Baselis, seepärast juhtivat uurimist Baseli kriminaalpolitsei. Ta soovivat kõigile head koostööd.
Seejärel võttis sõna Madörin. Ta võttis kokku, mis seni teada oli.
Viimasel esmaspäeval, 20. aprillil, toimunud linnateatri suures saalis Sophoklese „Kuningas Oidipuse” esietendus. See viinud mässutaolise publikuprotestini. Mitte näidendi pärast, mis kuulub teatavasti maailmakirjanduse hulka, vaid lavastuse tõttu, mida Madörini arvates võis iseloomustada kui aluspesuteatrit. Olevat olnud kuulda vahelehüüdeid nagu „Missugune nõmedus! Lõpetage see sigadus ometi kord ära!” Pärast pooleteisetunnilist kannatlikku vastupidamist otsustanud enamus pealtvaatajatest põlgushüüete ja vilede saatel teatrist lahkuda. Nad valgunud naabruses