Originaal:
Hansjörg Schneider
Hunkeler und die Augen des Ödipus
Kaas: Siim Solovjov
Toimetanud Milvi Teesalu
Kõik romaani tegelased ja kogu tegevus on välja mõeldud,
iga sarnasus mõne reaalse isiku või sündmusega
on täiesti juhuslik.
© 2010 by Diogenes Verlag AG Zürich, Schwitzerland
All rights reserved
© Tõlge eesti keelde. Reet Kudu ja OÜ Eesti Raamat, 2015
ISBN 978-9949-525-90-4
ISBN 978-9949-091-46-1 (epub)
www.eestiraamat.ee
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
24. aprilli hommikul, see oli reede, ärkas Saksamaa piiriäärsel territooriumil Markgräflerlandis kõrtsi Stauwehr bei Märkt omanik Willy Dreier kumedast ja kriuksuvast helist, mis pidevast paisukohinast üle kõlas. Ta nägi äratuskellalt, et oli alles veidi enne seitset. Täpselt kell seitse oli ta kavatsenud üles tõusta, et keldrit puhatada ja valmistada ruumid ette Tüllingeni viinamägedelt saabuva veini kohalepaigutamiseks. Reedel, 1. mail tahtis ta oma kõrtsis korraldada tänavuse suvehooaja avamispeo.
Ta küsis endalt, kas ta oli und näinud, ja jäi veel hetkeks lebama. Kuna müra ei jäänud väiksemaks, vaid vastupidi suurenes, justkui lööks raud vastu rauda, siis ta tõusis üles, tõmbas püksid jalga, särgi selga ja tõttas uksest välja.
Jõeniit oli kaetud kerge uduga. Päikest polnud veel näha. Lindude koor laulis kiitust saabuvale hommikuvalgusele.
Võõras heli, mis oli ta äratanud, oli vaibunud. Ta kõhkles, kas ta ei peaks sisse minema, et hommikueinet süüa ja tööga alustada. Siis kuulis ta pikka, klirisevat ja lõikavat heli. Mees tardus. Jälle oli kuulda vaid vett kohinal üle paisu langemas.
Ta kõndis läbi hommikukastes rohu mõned meetrid tammini, ronis üles ja vaatas alla jõele, mis laius ta ees paisjärvena. Jõekalda ligidal ujus umbes paarsada metsparti, kes olid põhjast kohale lennanud, et siin talvituda. Vastaskallas kuulus Prantsusmaale. Ta kuulis, kuidas Huningue kirikukell lõi seitse. Kormoranide parv lendas ülesvoolu Baseli suunas.
Jõgi oli siin paisutatud. Prantsusmaa poolel voolas vesi kanalisse, kust laevad sõitsid alla Kembsi lüüsideni. Saksa kaldal oli vana jõesäng, kus oli kord vähem, kord rohkem vett, vastavalt jõetasemele. Paisu betoonkonstruktsioon kõrgus halli taeva taustal rahustavalt usaldusväärse ja kindlana.
Esimese ja teise alustala vahel nägi Willy Dreier midagi, mida ta kunagi varem näinud polnud. Umbes kaheksa meetri pikkune vanemat sorti laev oli sõitnud otsa terasplaadile, mis vett tagasi hoidis. Vöör sirutus ettepoole. See ulatus üle veepeegli, nagu oleks laevanina tahtnud paisu rammida või sellest üle hüpata.
Willy Dreier läks sillale, mis viis kanalit ja vana Reini lahutavale saarekesele. Sealt vaatas ta alla veesõidukile, mis oli terasseina ramminud. See oli paatelamu nimega Antigone. Nimi oli kirjutatud vöörile valge värviga. Uks oli avatud, kajutis põles tuli. Willy Dreier hüüdis mitu korda nii kõvasti, kui suutis. Ta ei saanud mingit vastust, keegi ei liigutanud.
Nelikümmend minutit hiljem jõudis kohale Saksamaa veepolitsei kummipaat kahe mehega. Nad sõitsid ligemale, pöörasid ringi ja jäid pidama Antigone kõrvale. Willy Dreier nägi kaldalt, kuidas nad millestki rääkisid. Aga veekohina tõttu polnud võimalik nende jutust aru saada. Ilmselt nad ei riskinud lõhutud paatmaja pardale minna. Nad sõitsid tagasi paisu juurde ja üks meestest sai seal pihku Antiogone nööri. Mootor pandi uuesti tööle ja nöör tõmmati pingule. Aeglaselt libises Antigone raudselt seinalt alla, lebas vees veidi viltu, aga oli ilmselt veel piisavalt korras, nii et teda oli võimalik minema vedada. Politseipaadi mootor pandi uuesti huilgama ja hakati liikuma ülesvoolu jõeniidu kõrtsi Auwald suunas, kus oli ka väike sadam.
Samal hommikul kell üksteist saatis Lörrachi politseikomissar Christian Rotzinger laiali ringkirja, mis oli suunatud lisaks teistele ka Baseli kriminaalkomissariaadile ja St. Louisi sandarmeeriale. Märkti paisu juures on leitud lõhutud ja ilma juhita paatelamu Antigone, mis on registreeritud Reini jõe Breisachi sadamas ja kuulub kellelegi Bernhard Vetterile, kes on 1973. aastal sündinud saksa kodakondsusega isik, elukoht Baseli St. Alban-Rheinwegil, ametilt teatridirektor. Vajatakse võimalikult kiiresti teateid paadiomaniku kohta.
Peter Hunkeler, Baseli kriminaalpolitsei komissar, varem pereisa, nüüd lahutatud, ärkas, sest ta kuulis kuke kiremist. Ta küsis endalt, mis küll lahti on, kus ta üldse viibib. Kas ta oli taas lapsepõlvekodus, mis asus selle talu kõrval, mille hoonetes ta veetis kõik vabad minutid? Oli ta lehma- või hobusetallis, rehealuses või tohutus köögis, kus vana naine kooris kartuleid. Ta oli sellest kõigest vaid und näinud, väga ähmaselt, nagu talle tundus. Ta ei suutnud ühtegi päris selget unepilti meenutada.
Ei, kiremine, mis reeglipäraselt kõlas ja siis jälle kadus, kuulus tegelikku maailma, kuhu ta vastutahtmist tagasi pöördus. Kui ta silmad avas, teadis ta seda täpselt. Nii ebameeldivalt kires ainul kukk Fritz.
Ta oli niisiis oma Alsace’i kodus. Tema kõrval lebas sõbratar Hedwig. Ta tundis naise hingamist kaela vastas, nägi valget, ilusat selga, millelt magaja oli teki lükanud, kuigi lahtisest aknast puhus sisse värsket jahedust.
Ta lükkas eemale Hedwigi reie, mille naine oli tema vasaku jala peale asetanud. Tõusis tasa üles, et magaja hommikust und mitte segada, rõivastus, läks läbi toa ja koridori. Ta avas köögiukse ja kühveldas kausidesse konservliha mõlemale kassile, kes olid talle püstitõstetud sabadega järgnenud. Siis astus ta maja ette, vaatas naaberhoonete poole, kus tallis põles tuli, ja läks üle aasa heinaküünis asuvasse kanalasse. Ta vaatas nurka, kas mune on. Neid oli seal kolm tükki. Ta silmitses põnevusega, kuidas kanad välja ilmusid. Nad kaagutasid kõhklevalt, jätsid endale aega, et siis jalga jala ette asetades ligineda. Kõige viimasena tuli kukk , kes oli tavapäraselt oma naised ette saatnud.
Hunkeler võttis nurgast munad, viis need majamüüri ääres asuvale lauale ja istus. Ta kuulis kirikukelli seitse korda löövat. Päikesevalgus langes madalalt puudele: paplile, kirsi- ja pirnipuule ning leinapajule, mille hele hiirekõrvus lehestik oli vajunud peaaegu maapinnani.
Täna on 26. aprill, mõtiskles ta. Pühapäeva hommik, rahulik puhkepäev. Hedwig oli eile õhtul linnast keerusaia kaasa toonud. Selle lõikavad nad hommikueineks lahti, määrivad mett peale ja söövad ruttamata. Siis seavad nad end valmis, et teha pühapäevane jalutuskäik läbi metsa. Missa järel, nii umbes kell üksteist, on nad tagasi. Ja siis ta võtab mootorsae, et teha järgmiseks talveks küttepuid. Pühapäev polnud selles külas mitte üksnes hingamispäev issanda auks, vaid ka mootoriga vikati, mootoriga kabli ja mootoriga hekikääride päev. Ja Hunkeleri mootorsaag müriseks seekord kõigi teistega kaasa. Tal oli plaanis oma majapidamine muuta energiasäästlikuks. Mitte isoleerimise ja soojustamisega, vaid sel kombel, et ta üha juurde kasvavat energiat, puude oma, paremini ära kasutab.
Tal oli jäänud pensionini kuus nädalat. Ausalt ära teenitud vanaduspuhkus, nagu riigiprokurör Suter oli märkinud. Ta ei tahtvat teda küll lausa finišini jõudnute modellina välja pakkuda, aga olevat paras aeg tasapisi lõpetamisele mõtlema hakata ja alustada uut hoojooksu. Hoojooksu vanaduse vabadusse.
Hunkeler muigas kibedalt. Võibolla oli ka kukk Fritz finišini jõudnute võrdkuju? Ei, ta nokkis koos kanadega usinalt rohus, nagu oleks ta elu sellest sõltunud. Kuigi teda ootasid õhtul niikuinii maitsvad terad. Kukk tohtis innukalt edasi nokkida ja askeldada, kuni ta kord õrrelt alla kukub. Sel lihtsal põhjusel, et Hunkeleril polnud südant teda ära tappa.
Vanaduse vabadus, mis see veel oli? Vabadus juhmistuda kuni lõpliku seniilsuseni? Teda haaras õudus. Tal oli tunne, nagu tõuseksid