Mu vastne toakaaslane oli võtmed korterilähedasse baari jätnud. Ta ise töötas päeviti kesklinna kontoris ega saanud minuga kohtuma tulla.
Clemi baar oli pime urgas eredal tänavanurgal, õhukonditsioneer mürisemas nagu diiselmootor. Sellest tilkuv vesi pühitses mind sisse, kui uksest sisse astusin, nii et seisin silmi pilgutades tuulejoas, kuni silmad hämarusega harjusid.
Baarmen lösutas, selg vastu riiulit, saapad baariletile hiivatud. Lapitud ja needitud teksatagi all ta särki ei kandnud. Tema ees istus kaks kollase mustriga kleidis naist, kes suurtes klaasides kõrsi keerutasid. Mind ei kõnetanud keegi.
„Võtmed, võtmed, võtmed,“ korrutas mees, kui nende kohta küsisin. Lisaks kehaodööridele, mis mulle lähenedes näkku lajatasid, katsid teda veel ka õudustäratavad deemonlikud tätoveeringud. Roiete ümber näis nahk olevat ihule kleebitud. Vuntsid selgepiirilised nagu seasabad. Ta tõmbas kassasahtli välja, heitis selle baariletile ja tuulas alumises sahtlis. Virnade kaupa pangakaarte, välismaist peenraha, ümbrikke ja tšekke. Rahatähed laperdasid vastu klambreid.
„Jesse plika oled vä?“
„Haa,“ mühatas üks naine leti äärest. Ta surus klaasi vastu laupa ja rullis seda edasi-tagasi. „Hea nali.“
„Korter on Southi Teise ja Roeblingi nurgal,“ aitasin meest.
„Kas ma olen mingi sitane kinnisvaramaakler vä?“ Ta viskas peotäie värvilisest plastmassist võtmehoidjatega võtmeid minu suunas.
„Ou, ära teda päris ära ka hirmuta,“ keelas teine naine. Naised ei näinud just välja nagu õed, aga mõlemad olid prisked ja nende pead kerkisid kaelapaeltega kleidi dekolteest nagu käilakujud laevaninas. Üks oli blond, teine brünett – ja nüüd lähemalt vaadates nägin, et nende kleidid olid kindlasti identsed. Naised mõmisesid vastastikku sisenalju.
„Kuidas ma siin elama hakkan?“ mõtlesin. Keegi peab muutuma – kas nemad või mina. Leidsin võtmed kirjaga Robeling 220. Baarmen tõmbus leti kohale küüru.
„Tänan väga, härra,“ ütlesin tühjale kohale.
„Oo, pole probleemi, proua,“ vastas ta end sirgu ajades ja minu poole ripsmeid laperdades. Ta avas õllepurgi, lükkas vuntsid üles ja vedas keelega mööda purki, pilk samal ajal mu silmadel.
„Ahah,“ ütlesin ja tagurdasin ukse poole. „Noh, äkki astun kunagi jälle läbi. Selleks et … juua või midagi.“
„Ootan pikisilmi,“ vastas mees ja pööras mulle selja. Ta lehk püsis mu ninasõõrmetes.
Enne, kui jõudsin leitsakusse astuda, kuulsin üht naist ütlemas „Jumal küll“ ja siis toda baarmeni: „Nii see kuradi kant alla käib.“
Magus: teraline, tuhkjas, pruun, veniv nagu mesi või melass. Piimasuhkrute suule kleepuv kiht. Kunagi, kui veel metslased olime, tegi suhkur meid purju – esimene narkootikum, mis pani enda järele isutama ja kätte saades rammestuma. Oleme seda taltsutanud, peenemaks vorminud, aga virsikumahl jookseb ikka nagu paisuvesi.
Ma ei mäleta, mis asjaoludel ma esimest korda sellesse restorani sattusin.
Mäletan aga viimse üksikasjani Kuueteistkümnenda tänava lõiku, mis nii vähe ära andis: kohviku umbisikulist viiekümnendate sinakasrohelist värvi, meie ja Blue Wateri grillirestorani vahelist prügikastide pataljoni, kahe väikese kokkupandava lauaga nurgapoodi, kus lubati õlut juua. Alati vormiriides ettekandjaid, kes käisid sealt suuvärskendajaid ja energiajooke ostmas.
Põiktänavat, kus kokad võtsid ritta, et söögikordade vahel sigarette suitsetada, kangialuseid, kus kimuti kanepit ja äsati jalaga prügis tuiskavate rottide poole. Vaatevälja taga aimasime aga ühe luidra pargi piirjooni.
Mida omanik võis näha, kui ta seda ehitas? Tulevikku.
Kui siia tulin, räägiti mulle palju lugusid. „Kaheksakümnendatel ei käinud veel keegi Union Square’il,“ jutustasid nad. Sinna oli kolinud vaid paar kirjastust. Selle linna vahetas välja üks teine linn. Whole Foodsi, Barnes & Noble’i ja Best Buy ketipoed laoti lihtsalt selle peale. Roomas kaevatakse allmaaraudtee jaoks tunnelit ja avastatakse terveid tsivilisatsioone. Ühes kunstnike, poliitikute, rätsepate, juuksurite ja baarmenidega. Kui keegi kaevaks siin kuueteistkümnendal tänaval, leitaks meid nooremana, nagu ka kõiki neid kopitanud joomaurkaid, ja vanad pargihulgusedki oleksid nooremad.
Mida nägid esimesed teenindajad, kes 1985. aastal tööintervjuule läksid? Kõrtsi, grillibaari, bistrood? Itaalia, Prantsuse ja tärkava Ameerika köögi segaputru, millesse keegi veel õieti ei uskunud? Segaputru, mis poleks pidanud toimima? Kui küsisin, mida nad siis nägid, vastati, et nad rajasid restorani, millesarnast polnud seal veel nähtud. Nad kõik kinnitasid, et sisse astudes tundsid nad end koduselt.
Mõrkjas: alati pisut ootamatu. Kohv, šokolaad, rosmariin, tsitruseliste koored, vein. Kui me veel metslased olime, hoiatas see meid mürgi eest. Suu on endiselt igal kokkupuutel kõhklev. Julgustame seda edasi, öeldes, et kohane! Katsu nüüd nautida.
Naeratasin liiga palju. Intervjuu lõpuks tulitasid mu suunurgad nagu telgivaiad. Kandsin musta värvi päevitushõlsti ja mummulist kudumit, mis oli mu kõige vaoshoitum ja ametlikum hilp. Mul oli kotis käputäis kokkuvolditud elulookirjeldusi ja üldjoontes nägi plaan ette – kui seda saab üldse plaaniks nimetada, kui sul on hägune aimdus, mida sunnid end läbikukkumise ootuses järgima – restoranide läbikammimist, kuni mind tööle võetakse. Kui pärisin korterikaaslaselt, kust võiksin tööd otsida, siis teatas ta, et New Yorgi parim restoran asub Union Square’il. Minuti jooksul pärast rongist väljumist tekkisid mu kampsunile higised poolkuud, aga kleit oli liiga paljastav, et seda seljast ära võtta.
„Miks te New Yorgi valisite?“ küsis juhataja Howard.
„Arvasin, et küsite, miks ma selle restorani valisin,“ vastasin.
„Alustame esialgu New Yorgist.“
Ootuspärane vastus oli raamatutest, filmidest ning sarjadest nagu „Seks ja linn“ kätte õpitud. Nad kõik ütlevad, et on siin elamisest terve elu unistanud. Nad rõhutavad sõna „unistanud“, venitades seda usutavuse suurendamiseks pikemaks.
Nii paljud on öelnud: „Tulin, et hakata lauljaks/tantsijaks/näitlejaks/fotograafiks/maalikunstnikuks. Et töötada finantsalal/moetööstuses/kirjastuses. Tulin siia, et olla võimul/ilus/jõukas.“ Kuid see tundus alati tähendavat: „Ma käin siit läbi, et saada kellekski teiseks.“
Aga mina vastasin: „Ega see polegi mingi valik. Kuhu veel minna?“
„Ah-ah,“ ütles tema. „See on väheke nagu kutsumus, eks?“
Muud midagi. Ah-ah. Ja mulle tundus, et talle jäi mulje, nagu poleks mul lõputult valikuid, nagu leiduks vaid üks piisavalt suur koht, mis mahutaks niivõrd palju ohjeldamatut ja fokusseerimata tahtmist. Ahah. Vahest ta teadis, kuidas ma olin unistanud ööpäevaringsest möllust. Vahest ta aimas mu senise elu igavust.
Howard oli hilistes neljakümnendates mees, kelle kandilist nägu kirjasid sügavad vaod. Ta juuksepiir taandus kenasti ja rõhutas pungil silmi, millest võis välja lugeda, et ta ei vaja üleliia unetunde. Ta seisis jõulistel jalgadel nagu kapp ja kandis silmapaistva kõhu raskust ühelt jalalt teisele. Arukad silmad, mõtlesin, kui ta sõrmedega vastu valget laudlina trummeldas ja mind pilguga mõõtis.
„Teil on ilusad küüned,“ märkisin, kui tema käsi vaatasin.
„See käib töö juurde,“ vastas ta häirimatult. „Mida te veinidest teate?“
„Oi, ainult põhiasju. Põhiasjades olen pädev.“ Ehk siis suutsin vahet teha valgel ja punasel veinil, millest põhilisemaks pole võimalik