Noorukese keskkonnainspektoriga Vanamehel ühiseid mälestusi ei olnud, mistõttu kirjutati välja trahvikviitung kaheksakümnele grivnale. Datšat ümbritsev tara asus puudele lubamatult lähedal. Kuigi aia vanus oli vähemalt kakskümmend aastat, maksis selle uus omanik trahvi rõõmuga ära ja sai vastutasuks keskkonnainspektsiooni kooskõlastuse. Aga sanepidjaamaga tekkis näotu tõrge.
Võõras majas oli veidi üksildane, aga muidu mõnusalt rahulik. Üle kolmekümne aasta tundis Vanamees ennast vaba mehena. Selles tundes oli korraga nii rõõmu kui nukrust, puhuti ka vasikajoovastust. Suve jooksul käis Krimmist läbi loendamatul hulgal ilusaid naisi. Paljud neist olid üksikud, kes otsisid oma вторую половинку. Ja kelle jaoks Vanamees osutus veel arvesse minevaks teise poole kandidaadiks. Ka tutvumine ei valmistanud suuremat raskust. Vanamees pidi olema Marikale tänulik koduse põrgu eest, mis talle vabaduse tõi.
Ainult üks asi oli imelik. Täiesti ootamatult, Leenaga Mishori pargis jalutades või Natašaga kirjanduskohvikus jäätist süües kerkis silmade ette pilt, kuidas ta Marikale Adamsoni Russalkat näitab või Ahmatova luuletust tõlgib. Isegi lennukipilet oli Marikale ostetud, sest ta ema oli samuti vihjanud kliimavahetuse heale mõjule. Selles suitsu järgi haisevas luukeres oli raske ära tunda kunagist graatsilist kitsekest. Vanamees oli oma kiindumuse ohver. Marika valitses teda isegi tuhandete kilomeetrite kauguselt. La femme fatale. Võib-olla armastasidki mehed naisi, kes nende elu tuksi keerasid.
Igasuguseid mõtteid tuleb pähe mädanevate tomatite ja paprikate keskel. Täpselt viis aastat tagasi oli alanud war against terror. Krimm oli õnneks rahulik paik. Pelgupaik, olgu maailma või koduse terrori eest. Kui ainult süda rahu leiaks.
10
Koreizi omavalitsus paiknes madalas majas, mis meenutas keskastme ametniku eramut. Via Militaresest eraldas seda parkimisplats, mille keskel seisis hanereas kolm kiitsakat palmi. Keda jutule ei võetud või kelle asja otsustamine venis, võis nende vahel jalutades aega parajaks teha. Või kõndida valitsushoonest mööda kaljunukile, kus Ukraina, Krimmi ja tatari lippude kõrval kivist postamendil seisis kajakate ja tuvide poolt ülevõõbatud Lenin. Vladimir Iljitši juurest kõrgelt oli hästi näha, kui kitsukesele ribale mägede ja mere vahele pidi Krimmi lõunarannik ära mahtuma. Igal ruutmeetril oli siin hingehind. Ja mida allapoole mere suunas, seda kõrgemaks see hind kasvas. Maaküsimus oli terav ja maakorraldaja tähtis isik.
Ka seestpoolt nägi külavalitsus välja nagu halvasti projekteeritud ühepereelamu. Lagedast esikust, mille seinal rippusid perekonnaportreed (koos ajagraafikuga, millal üks või teine neist külalisi vastu võtab), viisid kitsukesed koridorid tubadeni, mille uksed seisid enamasti lukus. Rõõmsat vadistamist kostis üksnes lastetoast, kus oli ennast sisse seadnud neli raamatupidajat. Hämaravõitu magamistuba oli antud külanõukogu esimehe käsutusse, kelle juurde kogunesid aegajalt rahvasaadikud nõu pidama. Kitsa käigu lõpus paiknes isatuba, kus istus külavanem, keda nimetati külapeaks. Ematuba samas kõrval kuulus sekretärineiule, kes ainsana teadis, kus ülejäänud pere viibib ja millal keegi tulla võiks. Kõige suurem tung oli kööki, kus asusid kapid isuäratava kraamiga. Šeffkokana toimetas seal paks plika, kelle ametinimetus oli maakorraldaja. Köögiuksele oli kinnitatud ka vastav silt: „Землеустрoитель. Журавль Лидия Владимировна“.
Maanäljas kodanikke võttis see laia naeratusega priske noorik vastu korra nädalas. Kui ta just mõnele objektile või Jalta linnavalitsusse polnud lennanud, sest журавль tähendas kurge. Jutule pääses Lidia Vladimirovna juurde elavas järjekorras, mis oli pikk, kuna sarnased mured vaevasid paljusid. Oodata tuli püstijalu seina ääres seistes, sest kitsasse koridori toolid ei mahtunud ja esiku istekohad olid juba hõivatud.
Vanamehel oli lisaks dokumendipapkale ja ujumispükstele kaasas raamat, sest ta polnud siin esimest korda. Mitu jutulesoovijat oli järjekorra varem kinni pannud ja ise turule või mujale asju ajama läinud. Ja parem oligi, sest ilma nendetagi sai õhk koridoris otsa. Oma positsiooni kindlaks teinud, leidis Vanamees kahe vanema naiskülastaja kõrval vaba koha ja lõi raamatu lahti. Küll paotub kord tallegi uks kureneiu jutule. Lugedes ei olnud ootamine nüri ajaraisk.
Raamat oli vene keeles. Selle originaal kandis pealkirja „Globalization and Its Discontents“. Autori nimi ei ütelnud Vanamehele midagi, ehkki Joseph E. Stiglitz oli töötanud Valges Majas ja saanud koguni Nobeli preemia.
Tema teos rääkis Maailmapanga ja Rahvusvahelise Valuutafondi tegevusest arengumaade abistamisel. Esimene neist asutustest võitles vaesuse vastu, teine rahalise stabiilsuse eest. Stiglitz tõi näiteid riikidest maailma eri nurkades, kes olid sattunud välisabist sõltuvusse. Õilsal eesmärgil tehtud finantssüst vabastas hulga kohalikku raha, mida kasutati muuks otstarbeks kui vaesuse vähendamine või ühiskonna areng. Rahaandja reeglid, mis pidid aitama riigi majandust turgutada, mõjusid enamasti hukutavalt. Nii tegi Maailmapanga või IMFi abi arenguriikidele kokkuvõttes karuteene. Halvemal juhul kutsus koguni majanduskriisi esile. Autori läänekriitilist paatost arvestades oli arusaadav, miks see teos oli vene keelde tõlgitud ja Moskvas välja antud.
Koridori imbus suitsuhaisu. Aparaadinaistel oli õues suitsupaus. Vanamehe kõrval seisis vana kooliõpetajat meenutav eideke, kes palavusele vaatamata oli tulnud ametiasutusse sukkades, hall rätik õlgadel. Tema naaber, turumuti moodi marfa sai kuulda peatselt aset leidvast mälestusõhtust raamatukogus, mis oli pühendatud mingile kohalikule metseenile. Vänget lõhnaõlihaisu levitav turunaine vahtis tuimal ilmel vastasseina, nagu ei kuuleks ta kooliõpetaja juttu.
Eraldi peatükk oli pühendatud Venemaal pärast Nõukogude Liidu lagunemist läbiviidud reformidele. Teha maailma esimesest sotsialismimaast uuesti kapitalistlik riik oli pretsedenditu ülesanne. Tagasiminek plaanimajanduselt turumajandusele eeldas ühekorraga nii liberaliseerimist, stabiliseerimist kui privatiseerimist. Sama teed oli käinud kogu Ida-Euroopa, kuid Venemaa mastaabid ja muud iseärasused muutsid asja eriti raskeks. Oht ülemaailmset finantskriisi esile kutsuda oli põhjustanud Maailmapangas ja Valuutafondis ägedaid vaidlusi.
Rahvast saabus juurde. Vanamees tõmbas ennast koomale. Kooliõpetaja jutustas üheksateistkümnenda sajandi Siberi kaupmehest, kes oli rahastanud Koreizi haigla ehitamist, kirikukooli asutamist ja Kristuse ülestõusmise kiriku rajamist. Vaikiv turumutt põrnitses morni näoga, nagu viibiks matusetalitusel.
Küsimuse juures, millises vahekorras Venemaa jaoks rohtu segada ja kui suurtes annustes tuleks patsiendil seda võtta, läksid arstide arvamused lahku. Mõõdukate tohtrite ja šokiterapeutide duellis jäid peale viimased. Seda, mis Venemaal edasi sai, hakati hiljem kutsuma „Metsikuks Idaks“. Inflatsioon kasvas kosmilise kiirusega ja koos sellega üldine vaesus. Venemaa oli jälle pioneerirollis nagu kosmoseajastu alguses. Aga nüüd paisati gagarinitena tundmatusse kosmosesse terve rahvas. Ja katapulteerumine jäeti igaühe oma asjaks. Seda viimast ei kirjutanud enam Stiglitz, vaid mõtles lugeja omas peas.
Aegajalt paotus kureeide uks. Üks abivajaja tuli välja, järgmine läks sisse. Koridor täitus uute nägudega. Kooliõpetaja loeng jätkus. Ka kohalik klubihoone, mida alguses kutsuti „Чайная-библиотекa c читальней“ ning hiljem sai nimeks „Народный дом“, oli sellesama kaupmeheperekonna ehitatud. Kooliõpetaja oli oma jutust elevil. Aga õpilased igavlesid ega paistnud kaasa töötavat. Olemine läks aina palavamaks.
Kui Venemaal kuulutati välja erastamine, ei jätkunud rahval raha enam äraelamisekski. Ammugi mitte osalemiseks riigiettevõtete oksjonitel. Rääkimata investeeringutest, mida läks tarvis erastatud ettevõtete ümberstruktureerimiseks turumajanduse nõuetele.