Kevadise linnukoori sekka kostis ketikoera kurba ulgumist. Aga peegelsile meri mõjus rahustavalt. Kas tõesti läheb täna õnneks? Poiss ja plika, kes vanuselt kõlbasid Vanamehe lasteks, olid objekti näidates küll üsna tuhinas olnud. Kuid asi tundus liiga ilus, et olla tõsi.
Maja mere kaldal. Oma paadikohaga kai ääres. Legendaarses Gursufis, kus luuletas Puškin ja laulis Šaljapin. Kaljudega suletud maalilises tupikus, millest edasi viis jalgrada tatarlase hütini väikese abaja kohal, kus nüüd asus Tšehhovi majamuuseum. Teispool kaljusid kõrgus Aju Dag nagu vee kohale kummarduv hiigelkaru, kes jõi merd tühjaks, et peigmehega põgenenud tüdrukut tagasi saada. Sealsamas Karumäe jalamil paiknes kuulus pioneerilaager, kust oligi Vanamehe armastus selle kandi vastu alguse saanud. Vene ajal oli valida kahe lõunamaa vahel. Krimm või Kaukaasia.
„Люблю я Крым, люблю Кавказ, но больше всех люблю я Вас…“
Kaldale rühkivad lained lihvisid rannakive tasase sahinaga. Mööda lendas vareseid, kajakaid ja tuvisid. Aegajalt möiratas mäkke rühkiv krusa või tuututas hotellitakso. Inimesed käisid alles jopedes. Udude kuu märts oli läbi saanud, kui pikkamööda soojenev meri laotas oma külma hinguse üle maa. Puhkajaid liikus veel vähe. Kohalikud võõpasid üürimaju, pargipinke ja rannapiirdeid, et suvehooajale kaubalisemat välimust anda.
Äkki tõmmatakse ta lihtsalt haneks? Ja kuidas ta oma dollaripakkidega kohale saab? Võõral maal kinnisvara ostes tekkis vähemalt kakskümmend kuus küsimust. Tehingud käisid siin ju sularahas. Ja mitte hrivnades, mida nimetati grivnadeks ja mõni kutsus vanast harjumusest rubladeks. Kinnisvarahindu märgiti lühendiga y.е., mis tuli sõnapaarist условных единиц ja tähendas „tinglikke ühikuid“. Tingühikuteks olid dollarid. Kohalikud kombed tahtsid saada harjumist.
Läbi meremüha kostis rämedaid hõikeid töömeestelt, kes üritasid mingile müramasinale elu sisse saada. Tõmbasidki riista käima, bensuhaisu hakkas ninna tungima. Suvitushooaeg lähenes. Koos esimeste päevitajatega hakkas rannas levima värvilõhna ja kostma ketaslõikuri kiljumist. Hommikuidüll sai läbi.
Liftis tuli Vanamehele meelde sõna, mida ta oli raudteekassa sabas kuulnud. Многостаночница. Mitmepinginaine.
Nõukogude Liidu juhte oli vaevanud mure, millega inimesi tööle motiveerida. Riiklik propaganda sünnitas tööeesrindlasi, kes ületasid tootmisplaani, võtsid partei ja valitsuse ees täiendavaid sotskohustusi, istusid presiidiumides ning said preemiaks sanatooriumi tuusikuid ja autoostu lubasid. Rahvas pidi nende järgi joonduma. Üliinimesest kaevuri nime järgi tekitati stahhaanovlaste liikumine. Nõukogude Eestis ületasid mitmekordselt norme kombainer Elmiine Otsman ja lüpsja Leida Peips. Nõnda sündisid ka mitmepinginaised, kes vabrikutes teenindasid üksinda mitut tööpinki. Kommunismi ehitamise maskeraadi võeti tõsiselt, sest see oligi tollane tegelikkus. Vene võimu all küll enam elada poleks tahtnud. Vanamehel oli ropult vedanud, et Nõukogude Liit kokku varises. Tema oli veel elul sabast kinni saanud.
Aga nüüd polnud töörahva teadlikkus enam see. Jutukas taksojuht, kes Vanameest mööda kinnisvaraobjekte ringi sõidutas, jagas lahkelt selgitusi kohalike elatusallikate kohta. Tavaline variant oli liituda bezdelnikute armeega, kes üürisid oma elamise suveks välja. Magusam elu oli nendel, kel õnnestus pääseda rahvasaadikuks või tšinovnikuks, et hakata vzjatkat võtma. Ka naistöötaja raudteekassas oli osutunud uue aja inimeseks. Ta nähvas sabas seisjate nurina peale, et tema pole многостаночница ja teenindas vaid ühest kassaluugist. Rongipiletid olid odavad, rahvast reisis massiliselt, Ukrzaliznitsa palgad polnud kiita ja kassapreili halba tuju võis mõista. Kui Vanamees lõpuks pileti kätte sai, ostis ta tänavanurgal seisvast kollasest ratastel vaadist kannutäie kvassi, hingas sisse „Žigulite“ vänget tossu, pressis enda rahvast täis bussi ja tundis ennast kakskümmend aastat nooremana. Back in the USSR. Aga rikka välismaalasena! Vaba riigi vaba mehena. Kes oskaks vabadust paremini hinnata kui pool elu kinni istund mees?
Kaljuserval piki rannikut vonklevalt maanteelt avanes iga kurvi tagant uus ja vaimustavam vaade. Teist korda oli Vanamees Musta mere äärde saabunud üheksateistaastase nolgina, kaasas sama vana plika. Ta tundis ära isegi sõjamälestusmärgi, mille kõrval nad tookord pilti olid teinud. Парень и девушка у танка oli kohalik fotograaf ajaloolise kaadri allkirjastanud. Ehkki tanki ees seisev paren´ oli verivärske abielumees. Ning devuška kandis „koolipõlle all“ elusat salakaupa. Millest tänaseks oli saanud keskealine mehemürakas. Kelle isa alustas nüüd võõrsil uut elu. „Dorian Gray portrees“ õpetas lord Harry vana krahvinnat, kuidas uuesti nooreks saada. Selleks polnud tarvis muud, kui korrata nooruse vigu.
Lapseohtu majamüüjad olid kodus. Kuid juba ukselt võis näha, et eilsest õhinast ei olnud midagi järele jäänud. Парень vaikis, nagu ei puutuks asi temasse, aga девушка teatas kõrgil toonil, et nende vanemad olid ümber mõtelnud ja majamüügi ära keelanud. Ja oligi kõik. Хозяuн барин.
Vanamees heitis pilgu meres seisvatele kaljurahnudele, mida kutsuti Adalaarideks, ja sammus siis mööda jalgrada tatarlase hütini. Sada aastat tagasi olid selles osmikus kirjutatud näidendid „Kolm õde“ ja „Kirsiaed“. Ei olnud talle määratud saada Tšehhovi naabrimeheks. Hoobi ära seedinud, pööras Vanamees otsa ringi ja jalutas mööda kaldapealset linna tagasi.
Suletud värava taga paistis läbi pargipuude krahv Richelieu´ õhuloss. Nii oli rahvas tolle esimese euroopalikus stiilis maja omal ajal ristinud. Nüüd paiknes siin Puškini majamuuseum, kuhu lasti sisse vaid karjakaupa ja koos giidiga. Kivist trepiastmed kunstnik Korovini ja laulja Šaljapini kujude kõrval olid libedaks kulutatud. Gursuf oli vene kultuuriajaloost tiine. Kuid Vanamehel polnud siin rohkem midagi teha. Ta oli oma esimesed vitsad kätte saanud.
Õhtul hulkus ta mööda hotelli, nagu võiks seal midagi huvitavat leiduda. Üüratu kolossi alumised korrused olid tubade kaupa äripindadeks välja renditud. Kontorasid kutsuti nüüd offissiteks. Kui armetu ja vabaduseta oli tegelikult Gagarini elu! Nagu kõigil nõukogude inimestel. Aga tühja sest närusest maapealsest elust, kui silme ees terendasid kosmoselennud. Ja miljonite pioneeride südames elas kosmonaudiks saamise unistus. Eeskujuks töölisperekonnast pärit lihtne, avala naeratusega mees nimega Juri Gagarin. Krimmis hakkasid ammused ajad mälusopist üles kerkima.
Keldris sattus Vanamees delfiinide peale, kelle õuebasseinis vahetati vett. Dresseeritama pidavat üksnes orvuks jäänud ja päästetud delfiine. Huvitav, mida need arukad olendid ise eelistaksid – muretut vangipõlve inimeste tsirkuses või riskantset elu vabades vetes?
Vanamees oli kümme päeva kodust ära olnud. Ultimaatumile polnud vastust saabunud. Ta kinnitas endale, et kõik pöördub veel heaks. Kuid siis tuli meelde, mis oli ja mis on kogu aeg olnud. Inimesed ei muutu. Kõik hakkab jälle korduma. Ja Vanamees saab oma kuuekümnendat sünnipäeva tähistama kodust kaugel võõrsil. Aga ta peab olema tugev ja mitte järele andma. Ka siis mitte, kui nemad ilma temata hakkama saavad.
Vanamees katsus biitsepsit. Enesehaletsuseks polnud põhjust. Miks pidigi inimene elama seal, kus keegi teda hinnata ei osanud? Isegi hotelli vanemadministraator Jelena Grigorjevna oli maininud, et nad võiksid koos kuhugi reisima minna. Kolme lapse ema. Jumaldav mees kodus. Ehituspoe direktori asetäitja. Või too nooruke naismilitsionäär Jalta kaldapealsel, kellele ta oli soovitanud lugeda „Daami koerakesega“? Polnud Vanamees nii mängust väljas veel midagi…
2
Mägedest ümber piiratud, üksnes lõunaküljest merele avanev linn ajas oma siirded nõlvu mööda aina kõrgemale. Ühes servas nimetas ta ennast Massandraks, teises kutsus Livadiaks, aga peremehetses mitmekümne kilomeetri pikkuselt mägede ja mere vahel Gursufist kuni Forosini välja. Kokku moodustas see kitsas tihedasti asustatud rannikuriba ebaühtlase territooriumi nimega Большая Ялта.
Massandra