Vanemad deemonid ei lausunud sõnagi.
„Ma siis panen ajama,” mulises Crowley edasi. „Kohtumiseni siis… eee… Kohtumiseni. Hmmm. Tore on. Hüva siis. Tšau!”
Bentley sahises ära pimedusse ja Ligur küsis: „Mis see’s tähendas?”
„See on itaalia keelest. Minu arust tähendab see toitu.”
„Imelik, et ta nii ütles.” Ligur põrnitses kaugenevatele tagatuledele järele. „On ta sinu arust usaldusväärne?” küsis ta.
„Ei,” vastas Hastur.
„Mnjah,” arvas Ligur. Talle torkas pähe, et oleks see vast naljakas, kui deemonid kõik üksteist muudkui usaldaksid.
•
Crowley tuhises Amershamist natuke lääne pool mööda teed; ta haaras esimesena kätte sattunud kasseti ning püüdis seda teelt välja sõitmata haprast plastkarbist kätte saada. Salongilambi valgel selgus, et tegemist on Vivaldi „Nelja aastaajaga”. Rahustav muusika, just see, mis tal vaja.
Ta surus kasseti Blaupunkti makki.
„Ohkuradikuradikurat! Miks just praegu? Miks mina?” pomises ta, samal ajal kui Queeni tuttavad akordid ta kõrvu paitasid.
Ja järsku hakkas Freddy Mercury temaga rääkima: SEST SA OLED SELLE ÄRA TEENINUD, CROWLEY.
Crowley pidi ehmatusest äärepealt Jumala nime suhu võtma. Elektroonika kasutamine kommunikatsioonivahendina oli olnud tema idee; Allilm oli ometigi kord mõttest kinni haaranud ja nagu alati kõigest valesti aru saanud. Crowley oli lootnud neid mobiiltelefonidega varustada, aga selle asemel lõikasid nad lihtsalt vahele kõigele, mida ta parasjagu kuulama juhtus, ning keerasid laulusõnad pea peale.
Crowley neelatas.
„Tänan väga, isand,” vastas ta.
ME USALDAME SIND TÄIELIKULT, CROWLEY.
„Tänan sind, isand.”
SEE ASI ON VÄGA TÄHTIS, CROWLEY.
„Ma tean, ma tean.”
TÄHTIS HETK ON KÄES, CROWLEY.
„Jäta kõik minu hooleks, isand.”
SEDA ME JUST NIMELT TEEMEGI, CROWLEY. KUI MISKI VALESTI LÄHEB, SAAVAD KÕIK ASJAGA SEOTUD ISIKUD SUURTE KANNATUSTE OSALISEKS. ISEGI SINA, CROWLEY. ERITI SINA.
„Arusaadav, isand.”
SIIN ON SINU JUHTNÖÖRID, CROWLEY.
Ja äkitselt teadis ta kõike. Ta ei võinud seda värki seedida. Nad oleks võinud sama hästi talle lihtsalt öelda, neil polnud ometi tarvis seda õõvastavat teadmist otse talle ajudesse pillata. Ta pidi sõitma ühte teatud haiglasse.
„Jõuan sinna viie minutiga, isand, käkitegu.”
VÄGA HEA. I see a little silhouetto of a man scaramouche scaramouche will you do the fandango…
Crowley virutas rusikaga vastu rooliratast. Kõik oli nii hästi läinud, viimased paar sajandit oli kogu värk tal kenasti käpas olnud. Nii see kord juba on – mõtled, et enam paremini minna ei saakski, ja korraga läheb viimnepäev lahti. Suur Sõda, Viimane Lahing. Taeva võitlus põrguga, kolm raundi, üks langemine, ei mingit alistumist. Ja ongi kõik. Ei mingit maailma enam. Seda maailma lõpp ju tähendaski. Ei mingit maailma enam. Ainult igavene paradiis, või kui võit kaldub teisele poolele, siis igavene põrgu. Crowley ei osanudki öelda, kumb oleks hullem.
Põrgu oli muidugi juba definitsiooni järgi hullem. Aga Crowley mäletas küll, milline paradiis oli, sellel oli põrguga nii mõndagi ühist. Näiteks polnud kummaski võimalik saada korralikku kärakat. Ja paradiislik igavus oli peaaegu sama võigas kui põrgulik põnevus.
Aga tal polnud pääsu. Deemonil ei saanud olla vaba tahet.
…I will not let you go (let him go)…
Vähemalt ei pidanud see juhtuma sel aastal. Tal oli veel aega igasugu asju teha. Näiteks pikaajalised aktsiad maha müüa.
Ta mõtiskles, mis siis saaks, kui ta auto sel pimedal, porisel ja tühjal maanteel kinni peaks, korvi kätte võtaks, ringiratast keerutaks ja sangast lahti laseks…
Midagi hirmsat, vaat mis.
Ta oli kunagi olnud ingel. Tal polnud plaanis langeda. Ta vaid käis vale seltskonnaga läbi.
Bentley kihutas läbi pimeduse edasi, kütusemõõdik näitamas nulli. See oli juba üle kuuekümne aasta nullis olnud. Deemonlusel olid omad head küljed. Näiteks polnud tarvis bensiini osta. Ainus kord, kui Crowley bensiini ostis, oli olnud 1967. aastal; ostjaile jagati tasuta kuuliaugujäljendiga autoaknakleebiseid, mis talle tookord kangesti meeldisid.
Tagaistmelt korvist hakkas kostma nuttu, vastsündinu sireenina läbilõikavat pasunahäält. See oli kile. Sõnatu. Ja vana.
•
Päris kena haigla, mõtles Mr. Young. Ja vaikne oleks seal ka olnud, kui poleks olnud nunnasid.
Tegelikult nunnad talle meeldisid. Mitte et ta oleks mingi õigeusklik paavstijünger olnud. Ei, mis kirikuskäimisse puutus, siis kirik, millest ta end vankumatu rahuga eemale hoidis, oli Püha Cecilia ja Kõigi Inglite Kirik, evangelistlik kogudus, kus patujuttu ei aetud, ja ühessegi teise poleks tal pähegi tulnud minna. Kõik teised kirikud lõhnasid valesti – põrandavaha all ja kahtlustäratav viiruk üleval. Oma hinge tugitooli sügavuses oli Mr. Young kindel, et sellised asjad valmistavad Jumalale piinlikkust.
Aga talle meeldisid nunnad, nagu talle meeldis ka Päästearmee. See tekitas tunde, et kõik on korras, et kusagil leidub inimesi, kes maakera kenasti omal kohal hoiavad.
Ent see oli esimene kord, kus ta kohtus Püha Berylla Latatarade Orduga3. Deirdre oli nendega kokku sattunud ühe oma protestiaktsiooni korraldamisel; aktsioon puudutas ilmselt mingeid ebameeldivaid lõunaameeriklasi, kes võitlesid teiste ebameeldivate lõunaameeriklaste vastu, ning preestreid, kes neid tagant õhutasid, selle asemel et tegelda õigetele preestritele kohaste asjadega, nagu on näiteks kiriku koristamise graafiku koostamine.
Asi oli selles, et nunnad peaksid vait olema. Nad olid selleks sobiva kujuga, Mr. Youngi ähmase arusaama järgi meenutasid nad metronoome. Nad poleks tohtinud vahetpidamata laterdada.
Ta toppis piibu tubakat täis – seda küll nimetati tubakaks, aga see polnud selline tubakas nagu vanasti – ja mõtiskles vaguralt, mis saaks siis, kui küsida nunnalt, kus on meeste tualett. Ilmselt saadaks paavst sulle seepeale teravas toonis kirjakese. Ta niheles kohmetult ja vaatas kella.
Üks asi rääkis siiski nunnade kasuks: nad olid kategooriliselt vastu tema viibimisele sünnituse juures. Deirdre oli seda innukalt nõudnud. Ta oli jälle igasugu asju lugenud. Üks laps juba olemas, aga tema kukub korraga seletama, et mahasaamine on kõige rõõmurikkam ühine elamus, mis kahele inimesele võib osaks saada. Nii see läheb, kui lasta naisel oma ajalehti tellida. Mr. Young ei usaldanud ajalehti, mille siseküljed kandsid selliseid pealkirju nagu „Elustiil” ja „Võimalused”.
Ega tal polnudki midagi rõõmurikaste ühiste elamuste vastu. Rõõmurikkad ühised elamused sobisid talle täiesti. Kuid ta oli ohtrasõnaliselt selgeks teinud, et selle rõõmurikka ühise elamuse elab Deirdre omapäi läbi.
Ja nunnad olid nõustunud. Nende arust polnud mingit vajadust, et isa kogu ettevõtmises osaleks. Kui järele mõelda, siis polnud nende arust mingit vajadust, et isa üldse milleski osaleks, mõtiskles Mr. Young.
Ta lükkas selle niinimetatud tubaka pöidlaga piibukahasse ning vaatas siis väikest silti ooteruumi