Pärast isa lahkumist peab meie lapseootel ema maadlema sõja tõttu keeruliste argimuredega. Ta on sunnitud ilma meheta hakkama saama.
Märksa hiljem, kui isa meie seast lahkub, peab ema taas elama ilma temata. Kuid ka siis jääb ta truuks oma tugevale ja optimistlikule meelelaadile, mis vaatab tulevikku ega takerdu liigselt minevikku, ning naudib meeli avatuna hoides jätkuvalt elu.
Kuna isaga polnud ema reisida saanud, sest isa skulptoritööd ei saanud kaasas tassida, teeb ta seda pärast isa lahkumist minu seltsis.
Niipea kui mul tekib filmivõtete vahele pisut vaba aega, viin ema mõnele kaugele maale. Iga kord olen ühtviisi lummatud tema pulbitsevast ja rõõmsast olekust, ammendamatust uudishimust, valmisolekust kõike avastada, kõike tundma õppida. Enim vaimustavad teda eksootilised paigad, kas siis hirmkülmad nagu Alaska või kuumad nagu Kariibi mere saared.
Tema puhul ei paistnud vanus kunagi olevat raskus, mille all kössi tõmbuda. Vanadus ei vähendanud ta elurõõmu ega kulutanud tema põrgulikku energiat. Ta jumaldas kiirust ja hoogu.
Vastupidi enamikule neist, kes söandasid istuda minuga mu tihti sportlikesse autodesse, mille mootori võimsust ma gaasipedaali põhja vajutades proovile panin, nõudis ema ikka, et sõidaksin veel kiiremini. Ta nautis peadpööritavaid ettevõtmisi. Spidomeeter näitas kiiruseks 200 kilomeetrit tunnis, mis mulle sobis, aga talle sellest ei piisanud. Surusin veel gaasipedaali ja sõitsin kiirusega kakssada kümne kilomeetrit tunnis, täites rõõmuga tema nõudmise ja nautides emaga koos hulljulgust. Tema oli seitsmendas taevas ja mina naersin.
Kui üks mu tavapäraselt pelglik sõber pärast teda mu rallikasse istus ja tundis juba kerge kiirenduse järel luksuma hakates kahetsust, et oli vahetult enne seda rikkalikult einestanud, sest ta tõmbus kaameks ja kollaselaiguliseks ning kutsus appi kõikvõimalikke, sealhulgas olematuid pühakuid, anudes ühtlasi, et ma talle hinge sisse jätaksin, siis tegin endamisi ema äärmise väljapeetuse ees mõttelise, kuid sügava kummarduse.
Olin ema meelehea nimel kõigeks valmis ja kuna mul on komejandi peale eriline anne, sain ema tihti rõõmustada.
Isegi kui ta kõrges eas nägemise kaotas ning pidi hüvasti jätma meie välisreiside ja spontaansete rallidega Prantsusmaa teedel – tollal polnud ju kiiruskaameraid ega maanteepolitseinikke –, jätkas ta siiski, naeratus näol, oma rännakuid. Käisin teda vaatamas ja lugesin talle romaane ette, tehes seda, nagu öeldakse, ilmekalt.
Tunnistan, et vahel läksin häälega mängides pisut liiale, soovides manada tema silme ette pilte. Neil kordadel ärkas minus ellu konservatooriumitudeng, kes oli harjunud suurte saalidega ja rääkis esimestel kordadel filmivõtetele sattudes liiga valjul häälel.
Ma tahaksin, et ema kuuleks neid ridu mu suust. Ja naaseks minuga Clairefontaine’i.
2
Vaba Prantsusmaa
Taevas kihab lennukitest, valgetest juttidest ja välgust. Nagu jumalate peretüli, kui kakeldakse õiguse pärast taevasse jääda. Seda vaadata on ühtlasi lummav ja hirmutav.
Vaevu mõni kilomeeter meie Clairefontaine’i majast kõrgub tohutu veetorn, mida on õhust näha ja mis aitab orienteeruda ühest küljest lendavaid objekte ründavatel Saksa lennukitel ja teisest küljest Berliini suunduvatel Ameerika pommitajatel.
Seetõttu tuleb üsna tihti ette, et meie sõbrad saavad sakslastelt lüüa, mis tähendab, et hirmuäratavale pööretega pikeele järgneb nii mõnigi kord surmaga lõppev plahvatus Rambouillet’ metsas.
Mulle meeldivad seiklused ja ma loodan kogu südamest, et ühel heal päeval juhtun jalgrattaga sõites kokku mõne haavatud kangelasega, kes on pooleldi põlenud lennukikeresse kinni jäänud. Nii saaksin minagi sangarit mängida ja tema elu päästa, aidates ta terashauast välja, et siis tema eest hoolitseda ning talle okstest ja sõnajalgadest ehitatud pelgupaika iga päev toitu viia. Tasapisi koguks ta jõudu ja oleks peagi piisavalt toibunud, et rääkima hakata ja oma vägitegudest jutustada. Hiljem, kui ta on juba täielikult taastunud, õpetaks ta mind koguni lennukit juhtima ning automaatrelva, revolvrit ja kuulipildujat kasutama. Meist saaksid sõbrad ja kui sõda lõpeb, nõuaks ta mulle üleatlandilist aumärki tema säästmise eest hirmsast lõpust. Mu vanemad oleksid uhkusest arust ära ja ma saaksin öelda nagu lühikestes pükstes lendur Guillaumet oma sõbrale Saint-Exupéryle: „Usu mind, seda, mida ma tegin, poleks teinud ükski elajas.”
Paraku ei õnnestu mul kohata ühtki elusat Ameerika pilooti. Saatus pole alati kuigi vastutulelik. Metsa kukkunud piloodid kaovad enne, kui jõuan neile peale sattuda, kuna neid päästavad teised kangelased, kes, tuleb tunnistada, tegutsevad professionaalselt.
Vastupanuliikujad on päästeoperatsioonidega harjunud: kärmelt aitavad nad ameeriklase lennukivrakist välja ja toimetavad peidupaika. Enne seda teevad nad õnnetuspaiga hoolikalt korda, nii et vahejuhtumist jäävad üksnes mõned murdunud oksad ja pisut kõrvetada saanud põõsastik.
Vahel ununeb maha mõni märkamatuks osutunud padrunikest. Otsin neid lehtede vahelt, maast ja kivide keskelt. Hoian neid alles nagu sõja-aardeid, mis aitavad mul fantaseerida nende vargsi Prantsusmaa vabastamise nimel võitlevate vaprate inimeste elust.
Ehkki veteranidest piloote kohtan üliharva, siis surnuid näen see-eest küllaga. Minu sügavalt usklik emapoolne vanaema usaldas mu hariduse Clairefontaine’i küree kätesse ja sideme tõttu kirikuga puutun kokku ka surmaga. Vaimulik veab mind pidevalt endaga metsa kaasa, et otsida sealt hüljatud sõdurilaipu. Abee Grazziani võtab väga tõsiselt talle ilmselt kõigevägevama poolt usaldatud missiooni ja õpetab meid austama meie vabaduse altaril ohvriks toodud elusid. Mina ja teised poisiklutid võtame õppust, isegi kui aeg-ajalt tabab meid osaliselt kohmetusest tung naerda, eeldatavasti just pühalikel hetkedel, mis nõuavad eriti aupaklikku ülalpidamist.
Selle nimel, et need ameeriklased leiaksid oma viimse rahupaiga, tuleb meil kõvasti möllata ja higistada. Kõige hullem on vinnata laip, mis on raske kui puutüvi, seda ootavasse puitkirstu. Imestan alati, kuidas õnnestub abeel leida õige pikkusega kirste. Mehed on enamasti pikka kasvu ja laipa kirstu asetades hoian alati hinge kinni. Äkki ulatuvad jalad üle ääre? Aga ei. Kirstud oleksid nagu nende järgi tehtud.
Seejärel tuleb pisikese Clairefontaine’i kiriku tagaaeda auk kae-vata. See on üsna raske ülesanne. Kühveldame küll neljakesi, kuid oleme siiski lapsed, kes ei suuda korraga suuri mullakoguseid tõsta. Selles üksluisuse ja mustuse tõttu vastikus töös innustab meid taskuraha, mida abee Grazziani meile vaevatasuks lahkelt jagab.
Loomulikult pakub rahuldust ka tulemus, meie kaevatud sügav auk ja kirstule asetatud lenduriprillid, millega koos matame maha piloote, kellel need leidmise hetkel veel ees olid. Oleme küll noorukesed, aga mõte sellest, et prillid lähevad koos piloodiga taevasse, liigutab meid.
Ma ei teagi, kas ma pelgan surma. Lapsele tähendab surm midagi muud. Ma tean vaid, et pommid tekitavad minus kabuhirmu. Need langevad suvaliselt. Need ei ole kellelegi lojaalsed, tabavad umbropsu ja pimesi. Tihti langevad need neile, kes pole seda ära teeninud, ja sellega olen ma kursis. Ma tean ka, et need võivad tabada lapsi, vanainimesi ja kõiki, kes mind ümbritsevad ning kes ei viibi rindel.
Lisaks lennukimüra. Kuulipildujate halastamatu tärin. Jah, kõike seda kardan ma küll.
Kui need helid liiguvad Clairefontaine’ile lähemale, ajab ema meid keldrisse.
Ükskord ei jookse ma piisavalt kiiresti ja viivitan natuke liiga kaua, enne kui keldriukse poole suundun. Üritan iga hinna eest põigelda teraslinnu eest, mis mulle kuule pildudes läheneb. Lennuk on nii lähedal, et näen isegi piloodi nägu. Pistan röökima ja pääsen lõpuks keldrisse. Varju jõudnud, on minu ehmatus nii suur, et kisan veel oma veerand tundi.
Ema püüab mind iga hinna eest rahustada, aga ükski sõna ei suuda mu hirmu