Tavalised mehed. Christoper R. Browning

maha viisteist. Neli hüppas konvoeerimisel vankritelt maha ja põgenes, seitse põgenes juba enne, vältides kinnivõtmist. Ratassepatöökojas töötas viis meest, kellest neli lasti maha ja nüüd peab töökoda edasi tegutsema vaid ühe ratassepaga. Puudu on ka teisi meistrimehi, nagu näiteks tislerid, sepad jt. Ma pole siiani suutnud endale olukorrast täpset ülevaadet luua. Nagu ma juba alguses mainisin, oli alguses kavas säästa ka oskustööliste perekondi. Praegu aga tuleb välja, et peaaegu kõigist perekondadest on mõni inimene puudu. Selliseid teateid tuleb kõikjalt, mille põhjal võib öelda, et mõnes peres on kaduma läinud meistrimees ise, teises tema naine, kolmandas aga lapsed. Seega on peaaegu kõik perekonnad lõhutud. Sellises olukorras on väga väheusutav, et allesjäänud oskustöölised teeksid oma tööd ja annaksid toodangut innukalt, seda enam, et praegu on nende näod alles jõhkrast peksmisest sinised. Valgevenelased, kelle täieliku usalduse me olime võitnud, vaatasid õudusega pealt. Ehkki nad on ära hirmutatud ega julge vabalt oma arvamust avaldada, võib siiski kuulda arvamust, et see päev ei olnud Saksamaale küll auks ja et seda ei unustata kunagi. Minu arvamus on, et selle operatsiooniga sai hävitatud suurem osa sellest, mida olime viimaste kuudega saavutanud, ja läheb väga kaua aega, enne kui suudame taas võita elanikkonna usalduse.

      Lõpetuseks olen sunnitud tähelepanu juhtima, et aktsiooni käigus tegeles politseipataljon ohjeldamatu riisumisega ja seda mitte üksnes juutide majades, vaid täpselt sama palju ka valgevenelaste omades. Politseinikud võtsid ära kõik vähegi väärtusliku, nagu jalanõud, nahk, kangad, kuld ja muud väärisesemed. Sõjaväelaste tunnistuste kohaselt rebiti tänavail avalikult juutide kätelt kelli ja kisti kõige tooremal viisil sõrmest sõrmuseid. Üks arveametnik rääkis, kuidas ühel juudi tüdrukul kästi otsekohe tuua 5000 rubla, siis lastavat tema isa vabaks. Kõneldi, et tüdruk jooksis kõikjal ringi ja püüdis raha hankida. Ka getos, kus seisid juutide toorainelaod, mis olid tsiviiladministratsiooni poolt lastud kinni naelutada, murdis politsei ladudesse sisse ja röövis tühjaks. Isegi hoones, mis oli politseiüksusele kasarmuks antud, kisti aknaraamid ja uksed eest, et neist lõket teha. Hoolimata sellest, et mul oli teisipäeva hommikul pataljoniülema asetäitjaga riisumise teemal jutuajamine, mille käigus ta mulle lubas, et nüüdsest peale ei tule linna enam ühtki politseinikku, olin ma mõni tund hiljem sunnitud vahistama kaks täies relvastuses leedulast, sest nad tabati röövimiselt. Ööl vastu kolmapäeva lahkus pataljon linnast ja asus teele Baranavitšõsse. Kui uudis sellest levis, oli linnarahvas ilmselgelt rõõmus.

      Niipalju on mul ette kanda. Tulen lähemas tulevikus Minskisse, et see asi suuliselt veel kord läbi arutada. Hetkel ei ole mul võimalik juudiaktsiooni jätkata. Kõigepealt peab rahu uuesti maad võtma. Loodan, et suudan rahu taastada nii kiiresti kui võimalik ja raskustest hoolimata majanduse uuesti käima lükata. Hetkel soovin vaid, et mulle tullakse vastu kõigest ühe palve osas: „Säästke mind tulevikus kindlasti sellest politseipataljonist.“

      Carl⁴¹

      Ehkki dokumentatsioon, mis puudutab politseipataljonide osavõttu Vene juutide hävitamisest, ei ole väga mahukas, piisab sellest siiski, et vähimagi mõistliku kahtluseta ümber lükata korrapolitsei juhtkonna sõjajärgne alibi – nimelt väide, et Daluege saavutas Himmleriga kokkuleppe, et korrapolitsei aitab julgeolekupolitseid valveteenistuse ja mis tahes muu abistava tegevusega enne mahalaskmisi, kuid et sel on keelatud osa võtta hukkamistest endist. See alibi, sarnane Relva-SS-i sõjajärgse väitega, et tegu oli tavaliste sõduritega ja nad ei osalenud ülejäänud SS-i ideoloogiliselt põhjendatud ettevõtmistes, toodi vähemalt ühes Saksa kohtus 11. politseipataljoni asja arutamisel edukalt vabanduseks. Kaitsjad veensid kohut, et pärast kõigest kaht hukkamist – sõjaväe korraldusel ja Minski piirkonnas – õnnestus politseinikel Daluege kokkuleppele apelleerides saavutada tagasipöördumine Kaunasesse.⁴²

      Dokumendid näitavad, et korrapolitsei osales 1941. aasta suvel ja sügisel ikka ja jälle Vene juutide massimõrvamises, tegutsedes nii põhja-, kesk- kui ka lõunapiirkonna HSSPF haldusalas ning Białystokis. Pealegi toimus juulikuine Białystoki veresaun vahetult pärast seda, kui Daluege ja Himmler olid seal kohtunud Bach-Zelewskiga ning 1. septembri Minski veresaun vahetult pärast Daluege ja Bach-Zelewski ühist visiiti sellesse linna. On ilmne, et Daluege mitte ei keelanud, vaid pigem õhutas korrapolitsei kaasalöömist massimõrvades. Korrapolitsei osalus pärast 1941. aasta sügist Venemaal korda saadetud massilistes hukkamistes ei ole dokumentidega nii hästi kaetud ja tõenäoliselt ei olnud see enam nii sagedane. Suurim erand oli korrapolitsei laialdane osavõtt juutide tapmisest Pinski piirkonnas 1942. aasta sügisel.⁴³ Kui sõjaline olukord 1941.–1942. aasta talvel kriitiliseks muutus, saadeti paljud politseipataljonid rindele. Teistel tuli võidelda kasvava partisaniliikumisega. Lisaks tõusis kohaliku rahva hulgast korrapolitsei abiüksustesse mobiliseeritud meeste arv 1942. aasta jooksul peaaegu kümnekordseks, 33 000 mehelt 300 000 meheni.⁴⁴ Järjest enam kiputi jätma mahalaskmisi just nende üksuste ülesandeks, et veeretada osa Saksa sõdurite psühholoogilisest koormast kollaborantide õlule. See psühholoogiline koorem oli tõepoolest raske ja rõhus isegi Bach-Zelewskit ennast. Kui viimane 1942. aasta kevadel raskelt haigeks jäi, kandis Himmleri SS-lasest arst Reichsführer’ile ette, et SS-i kõrge juht kannatab eriti „mälupiltide käes, mis on seotud tema poolt isiklikult läbi viidud juutide mahalaskmistega ja teiste idas saadud raskete kogemustega“.⁴⁵