Sel ajal polnud see enam uudiseks; planeet oli juba uuesti üles leitud.
Celia Marcyan oli teine avastaja. Tema «Varjukütt» tiirles ühe standardpäeva jooksul ümber morni planeedi selle valitsuseta põlvkonna ajal, mis järgnes kollapsile. Kuid hulkuril polnud Celiale midagi pakkuda peale kaljude ja jää ning lõputu öö, nii et natukese aja pärast läks naine oma teed. Siiski oli ta nimeandjat sorti ning kinkis enne lahkumist maailmale nime. Ta pani planeedile nimeks Worlorn1 ega öelnud kunagi, mispärast või mida see tähendab – ja Worlorn ta nüüd oli. Ning Celia liikus edasi teiste maailmade ja teiste lugude juurde.
Kleronomas oli järgmine külaline aastal ai-46. Tema uurimislaev tegi mõned lühikesed retked ja kaardistas tühermaad. Planeet loovutas tema sensoritele oma saladused; see oli suurem ja rikkam kui need maailmad, mis ta siiani avastanud oli, oma külmunud ookeanide ja külmunud atmosfääriga, mis ootasid vabastamist.
Mõned räägivad, et esimestena maandusid aastal ai-97 Worlornile Tomo ja Walberg oma hullumeelsel retkel läbi galaktika. On see tõsi? Arvatavasti mitte. Igas inimeste asuala maailmas on oma lugu Tomost ja Walbergist, kuid «Uinuv Hoor» ei tulnud enam kunagi tagasi, nii et kes võiks teada, kus nad maandusid?
Hilisemad kohtumised planeediga olid pigem faktid kui legendid. Ilma oma täheta, kasutu ja üksnes marginaalset huvi pakkuv Worlorn leidis üldist äramärkimist Serva tähekaartidel – Serv oli laialipillutatud ja hõredalt asustatud maailmadega piirkond Ahvatleja Loori suitsjalt tumedate gaaside ja Tohutu Musta Mere enda vahel.
Siis tegi üks Wolfheimi astronoom aastal ai-446 Worlorni oma uuringute objektiks ja see oli päris esimene kord, kui keegi vaevus kõiki koordinaate kokku koondama. Just see muutis kõike. Huntmehest astronoomi nimi oli Ingo Haapala ja ta ilmus oma arvutitoast metsikult erutatuna, nagu huntinimesed tihtipeale ikka on. Sest Worlorni jaoks pidi kätte jõudma päev – pikk helge päev.
Kõigi välismaailmade taevas lõõmas tähekogu nimega Tuleratas; selle imelisus oli kurikuulus isegi nii kaugel kui Vana Maa. Kujundi keskmeks oli punane ülihiid: Naba, Põrgusilm, Paks Saatan – sel oli tosin nime. Tema ümber orbiidil, võrdsete vahemaadega, kenasti paika sätitud nagu kuus samas roopas veerevat kollasest leegist marmorkuulikest, olid ülejäänud: Trooja Päikesed, Saatana Lapsed, Põrgukroon. Nimed polnud tähtsad. Tähtis oli Ratas ise, kuus keskmise suurusega kollast tähte, mis avaldasid austust oma tohutule punasele isandale; see oli ühtaegu kõige ebatõepärasem ja kõige stabiilsem mitmest tähest koosnev süsteem, mis siiani avastatud. Ratas oli lühiajaline sensatsioon, uus müsteerium inimkonna jaoks, kes oli vanadest müsteeriumidest tüdinenud. Tsiviliseeritumates maailmades pakkusid teadlased selle seletuseks välja oma teooriaid; Ahvatleja Loori taga tekkis selle ümber kultus ning mehed ja naised rääkisid täheinseneride hävinud rassist, kes olid liigutanud terveid päikesi, et endale mälestusmärki rajada. Nii teaduslikud oletused kui ka ebausklik kummardamine vohasid palavikuliselt paarkümmend aastat ja hakkasid siis hajuma; väga lühikese aja pärast oli teema unustatud.
Huntmees Haapala teatas, et Worlorn teeb ümber Tuleratta laia aeglase hüperboolina ühe tiiru, sisenemata tegelikult korrakski süsteemi, kuid jõudes sellele küllalt lähedale. Viiskümmend standardaastat päikesepaistet ja siis jälle välja Serva pimedusse, viimastest tähtedest mööda, galaktikatevahelise tühjuse Tohutusse Musta Merre.
Need olid rahutud sajandid, mil Kõrg-Kavalaan ja teised välismaailmad üha mõjukamaks muutusid ja püüdsid leida kohta inimkonna killustunud ajalugudes. Ja kõik teadsid, mis juhtus. Tuleratas oli alati olnud välismaailmade uhkuseks, ent kuni praeguseni oli see olnud planeetideta uhkus.
Siis järgnes tormide sajand, kui Worlorn valgusele lähenes: need olid jää sulamise, vulkaanilise aktiivsuse ja maavärisemiste aastad. Külmunud atmosfäär ärkas vähehaaval ellu ja hirmuäratavad tuuled ulgusid nagu koletislikud väikelapsed. Välismaailmlased seisid kõige sellega silmitsi ja võitlesid.
Terraformijad tulid Toberilt Looris, ilmastikuvalvurid Pimekoidult, ning seal oli teisigi meeskondi Wolfheimist, Kimdissist, ai-Emerelist ja Mustaveiniookeani Maailmast. Kõrg-Kavalaani rahvas juhtis seda kõike, kuna Kõrg-Kavalaan teatas, et hulkur kuulub neile. Jõupingutused kestsid rohkem kui sajandi ning need, kes surma said, on Serva laste jaoks siiani poolmüütilised olendid. Kuid viimaks jäi Worlorn rahulikuks. Siis kerkisid linnad ning Ratta valguse all õilmitsesid kummalised metsad ja lasti lahti loomad, et anda planeedile elu.
Aastal ai-589 kuulutati Serva Festival avatuks, Paks Saatan täitis veerandi taevast ja tema lapsed särasid eredalt ta ümber. Sellel esimesel päeval lasksid toberlased oma stratosfäärikilbil kumada, nii et pilved ja päikesevalgus liikusid ja pöörlesid kaleidoskoobi mustritena. Tulid järgmised päevad ning saabusid laevad. Kõigist välismaailmadest ning ka kaugematest maailmadest teiselt poolt Loori, Taralt ja Daronne’ilt, Avalonilt ja Jamisoni Maailmast, sellistelt planeeditelt nagu Newholme ja Vana Poseidon ning isegi Vanalt Maalt endalt. Viis standardaastat liikus Worlorn periheeli poole, viis aastat sellest eemale. Aastal ai-599 Festival lõpetati.
Worlorn jõudis hämarusse ja hakkas liikuma öö poole.
1. PEATÜKK
Akna taga laksus vesi vastu kanali servas kulgeva puust kõnnitee vaiasid. Dirk t’Larien tõstis pilgu ja märkas madalat musta pargast kuuvalgel aeglaselt mööda triivimas. Ahtris seisis üksik kogu ja tõukas peenikese tumeda ridvaga. Kõik oli üpris selgelt välja joonistunud, sest pea kohal paistis Braque’i kuu, rusikasuurune ja väga ere.
Selle taga oli liikumatu ja suitsjas pimedus, teisi tähti varjav kardin. Tolmu- ja gaasipilv, mõtles ta. Ahvatleja Loor.
Algus saabus tükk aega pärast lõppu: sosinajuveel.
See oli mässitud hõbedase fooliumi kihtidesse ja pehmesse tumedasse sametisse, täpselt nii, nagu ta selle naisele aastate eest oli andnud. Täna öösel keeras ta pakendi lahti, istudes oma toas akna juures, millest avanes vaade laiale räpasele kanalile, kus kaupmehed oma lõputuid puuviljapargaseid ritvadega üles- või allavoolu tõukasid. Kalliskivi oli just niisugune, nagu Dirk mäletas: sügavpunane, mida pitsina läbistasid peenikesed mustad jooned, tilgakujuliseks lihvitud. Ta mäletas päeva, mil selgeltnägija oli selle nende jaoks graveerinud, kui nad veel Avalonil olid.
Tüki aja pärast puudutas ta seda.
See tundus sõrmeotsa all sile ja väga külm ning hakkas tema aju sügavustes sosistama. Mälestusi ja lubadusi, mida Dirk polnud unustanud.
Ta viibis siin Braque’il mingi kindla põhjuseta ega osanud üldse arvata, kuidas nad ta üles leidsid. Aga nad leidsid ja Dirk t’Larien sai oma kalliskivi tagasi.
«Gwen,» lausus ta tasa iseendale, lihtsalt et seda sõna uuesti öelda ja oma keelel soojust tunda. Tema Jenny, tema Guinevere, hüljatud unistuste valitsejanna.
Sellest on seitse standardaastat, mõtles ta, silitades sõrmega külma, külma juveeli. Kuid see tundus nagu seitse eluiga. Ja kõik on möödas. Mida tahab naine temast nüüd? See mees, kes teda armastas, see teine Dirk t’Larien, see lubaduste andja ja juveelide kinkija, oli surnud mees.
Dirk tõstis käe, et hallikaspruunide juuste pahmakat silmadelt tahapoole siluda. Ja äkki meenus talle tahtmatult, kuidas Gwen oli tema juuksed laubalt pühkinud iga kord, kui kavatses teda suudelda.
Nüüd tundis ta end väga väsinult ja väga eksinult. Tema hoolikalt hellitatud künism lõi vankuma ja õlgadele langes raskus, selle isiksuse kummituslik raskus, kes ta kunagi oli olnud ja nüüd enam mitte. Muidugi oli ta aastate jooksul muutunud, nimetades ise seda targemaks saamiseks, kuid praegu tundus kogu see tarkus äkki hapuks minevat. Tema ekslevad mõtted viivlesid kõigil murtud lubadustel, edasilükatud ja siis hüljatud unistustel, ohustatud ideaalidel, tüdimusele ja kõdunemisele loovutatud säraval tulevikul.
Miks sundis naine teda meenutama? Liiga palju aega oli möödunud, liiga palju Dirkiga