Internetikohvik oli samas kohas, kust Ambler seda mäletas, 17‐nda ja Kiriku tänava ristmiku lähistel, ringist kolm kvartalit ida pool. Ta silmas arvutit, mille taga istudes oleks aknast hea vaade poeesisele – rohkem ei kavatsenud ta valvsust kaotada. Mõne klahvivajutusega oli tal juba ees Valvealuste nimekiri, ühine andmebaas, mida koordineeris justiitsministeerium ja mida said kasutada erinevad föderaalsed agentuurid, mis aitavad teostada täidesaatvat võimu. Ähmaselt meeles olnud salasõna toimis endiselt, leidis ta enda rahustuseks. Nüüd trükkis ta oma täisnime Harrison Ambler internetiotsingusse – ta tahtis näha, kas tema nime juures on mõni lipuke üleval. Mõni hetk hiljem kuvati teadet.
Otsing ei leidnud ühtki vastet märksõnale HARRISON AMBLER.
See oli kummaline, see pidi olema viga – kõigi föderaalvalitsuse teenistujate, ka nende kohta, kes on teenistusest lahkunud, peaks olema vähemasti formaalne kirje. Ja olgugi et tema konsopsi identiteet tuli niisugustest andmebaasidest tingimata välja jätta, oli tal katteks ka tsiviilamet välisministeeriumis ning see teave oli avalik.
Ärritunud õlakehitusega klõbistas ta end välisministeeriumi veebilehele ja siis tulemüüri taha, salasõnaga kaitstud, kuigi madala turvalisustasemega siseinfosüsteemi, mis oli mõeldud oma töötajatele. Tsiviiltöökohta, mis oli katteks väliagenditööle, oleks pidanud olema lihtne kontrollida. Aastaid oli Hal Ambleril olnud võimalik selgitada, kui keegi küsis, et ta on kesktaseme spetsialist välisministeeriumis, töötab haridus- ja kultuuriasjade osakonnas. See oli teema – „kultuuriline diplomaatia“, „sõprus tänu haridusele“ jne –, millest ta suutis vajadusel jahvatada siiralt ja piisavalt kaua, et kuulajate silmad hakkaksid klaasistuma. Mitte et sel tema tõelise karjääriga mingit pistmist oleks olnud.
Ta oli vahel mõtisklenud selle üle, mis juhtuks, kui ta annaks ausa vastuse küsimusele, mis tööd ta teeb, kui keegi mõnel kokteilipeol seda temalt küsib. Mina? Ma töötan Konsulaaroperatsioonide-nimelise salajase luureteenistuse ülisalajases osakonnas. Rangelt erilubadega programm, millele pääseb valitsusest ligi võib-olla kakskümmend viis inimest. Seda kutsutakse Poliitilise Stabiliseerimise Üksuseks. Mida me teeme? Noh, palju asju. Üpris sageli tähendab see ka inimeste tapmist. Selliste inimeste tapmist, kelle kohta sa loodad, et nad on halvemad kui need, keda sa nende käest päästad. Aga ega tegelikult või kunagi päris kindel olla. Kas võin teile veel ühe joogi pakkuda?
Trükkinud oma nime välisministeeriumi andmebaasi, vajutas ta OTSI ja ootas mõne pikaleveninud sekundi.
TÖÖTAJAT NIMEGA HARRISON AMBLER EI LEITUD. PALUN KONTROLLIGE ÕIGEKIRJA JA PROOVIGE UUESTI.
Tema pilk liikus üle akna, millest avanes vaade tänavale, ja olgugi et ta seal midagi ebaharilikku ei märganud, tundis ta, kuidas teda katab külm higi. Ta toksis end klaviatuuril sotsiaalkindlustusameti andmebaasi ja sisestas otsingusse oma nime.
HARRISON AMBLER ei leitud.
See ei olnud loogiline! Metoodiliselt võttis ta läbi veel andmebaase, tegi ühe otsingu teise järel. Üksteise järel kordasid need hulluksajavat refrääni, eri versioone samast eitusest.
Teie otsingule vastavaid dokumente ei leitud.
Otsisõnale „Harrison Ambler“ ei leitud ühtki vastet.
HARRISON AMBLER ei leitud.
Pool tundi hiljem oli ta läbi vaadanud rohkem kui üheksateist föderaalset ja osariiklikku andmebaasi. Kõik täiesti kasutud. Teda polekski nagu kunagi olemas olnud.
Hullumeelsus!
Nagu kauge udupasun meenusid talle erinevate Parrishi saare psühhiaatrite hääled kõigi oma võltside diagnoosidega. See oli muidugi rumalus – kõik oli rumalus. Pidi olema. Ta teadis täpselt, kes ta on. Kuni haiglas veedetud ajani mäletas ta oma elu erksalt, selgesti, järjepidevalt. See oli kindlasti olnud ebaharilik elu, läbipõimunud ebaharilikust ametist, aga see oli ainuke elu, mis tal oli olnud. Kuskil oli keegi midagi sassi ajanud, tekkinud oli mingi tehniline viga – ta oli selles veendunud.
Ta trükkis sisse veel ühe kiire päringu, mille eest tasuti järjekordse nulltulemusega. Ja teda tabas mõte, kas kindlustunne pole mitte muutunud luksuseks, mida tema endale enam lubada ei saa.
Valge auto – ei, kaubik –, mis sõitis liiga kiiresti, liiklusvoost kiiremini, ilmus äkitselt nähtavale. Ja siis veel üks. Ja kolmaski, mis jäi seisma otse kohviku ees.
Kuidas nad ta nii kähku üles leidsid? Kui internetikohvik oli oma privaatvõrgu IP-aadressi ära registreerinud ja välisministeeriumi andmebaasi oli paigaldatud digitaalne päästik, siis võis tema sondeerimine aktiveerida vastusondi, paljastades tema kasutatud arvuti füüsilise asukoha.
Ambler hüppas jalule, surus end läbi „Ainult personalile“ sildiga ukse ja tormas trepist üles – kui veab, leiab ta tee katusele ja sealt mõnele kõrval asuva hoone katusele … Aga tal tuleb tegutseda kiiresti, enne kui äratoomismeeskond end korralikult positsioonidele jõuab sättida. Samal ajal, kui lihased töötasid ja ta hakkas vähehaaval hingeldama, käis tal üks mõte läbi pea. Kui Hal Amblerit ei ole olemas, keda nad siis jahivad?
3. peatükk
See oli tema jaoks alati tähendanud pelgupaika. See oli ühe-inimese-uberik, ei midagi peale kohaliku puidu katuseharjast üleval kuni kõige alumiste põrandataladeni välja. Varjualuse mõttes oli see peaaegu sama ürgne kui seda ümbritsev looduski. Lae- ja põrandatalad, räästad, isegi mullast ja puust tehtud tulease – ta oli ise selle kõik ühe sooja putukarohke juunikuu jooksul valmis teinud, kasutades selleks vaid hunnikut puitu ja bensiinimootoriga kettsaagi. See oli mõeldud ühele inimesele ja ta oligi seal alati ainult üksinda käinud. Ta ei rääkinud sellest kunagi ühelegi tuttavale. Reeglitevastaselt ei olnud ta järveäärse maatüki omandamisest kõssanud ka oma tööandjale, ostu oli ta privaatsuse kaitseks korraldanud läbi raskestijälgitava välismaise äriüksuse. See metsaonn ei kuulu kellelegi teisele, see on ainult tema oma. Ja tema elus oli olnud hetki, kui ta oli saabunud tagasi Dullese rahvusvahelisse lennujaama, suutmata kellelegi otsa vaadata, ja sõitnud ühtki peatust tegemata otse lihtsasse puitmajakesse, võttes 290 km kõigest kolme tunniga. Ta oli läinud paadiga järvele kalale, püüdma väikesuu forellahvenat ning üritama päästa vähemalt osa oma hingest pettuste ja valede rägastikust, mis tema ametiga kaasnes.
Aswelli järv vääris vaevu sinist laigukest ühelgi kaardil, ent oli osa maailmast, mis paisutas tema südant. Sourlandi mägede jalamil asuva järve ümbruses andsid põllud maad tihedalt metsastunud maastikule ning järve ümbritsesid paju-, kase- ja siledate hikkoripuude salud, mille alustaimestik oli mõnes kohas päris tihe. Kevadel ja suvel oli maastik üleni roheline, seda elustasid lilled ja marjad. Nüüd, jaanuaris, oli suurem osa puudest hall ja lehetu. Isegi nõnda oli selles kõiges sünget elegantsi: võimaluste elegantsi. Nagu tema, nii vajas ka mets taastumiseks puhkeaega.
Ta oli omadega täiesti läbi, makstes lõivu pikkade valvelolekutundide eest. Auto, millega ta reisi alustas, oli vana sinine Dodge Ram mikrobuss, mille ta oli leidnud internetikohvikust mõne kvartali kauguselt. See oli kohmakas, nagu ujuv sõiduk ja selle kasuks oli rääkinud lihtne asjaolu, et omanik oli rattakoopa külge kinnitanud võtme hoiustamise karbi. Selline karp oli tobe riistapuu, mida kasutasid juhid, kes hindasid varuvõtme olemasolu enam, kui oma sõiduki turvalisust. Kakskümmend aastat vana Honda